Intervjuu

Intervjuusid on võimalik liigitada väga erinevate tunnuste alusel, pidades mh silmas järgmist:

• intervjuu struktureeritust;
• intervjuu standardiseeritust;
• seda, kas intervjuu viiakse läbi ühe (individuaalintervjuu) või mitme intervjueeritavaga (paari- ja/või fookusgrupiintervjuu);
• kas intervjueeritav on kõnealuse teema puhul arvamust avaldava osaleja või oma ala eksperdi positsioonis.

Need tunnused lasevad intervjuud kujundada just vastavalt uurimuse eesmärgile, luues sel moel mänguruumi intervjuu küsimuste, struktuuri jms tarbeks. Struktureerituse alusel saab eristada a) struktureeritud, b) poolstruktureeritud e osaliselt struktureeritud e semistruktureeritud ja c) struktureerimata intervjuud. Neist esimese puhul esitatakse küsimused kõigile intervjueeritavatele ettenähtud järjekorras ja sõnastuses. Kolmas intervjuu liik, struktureerimata intervjuu, on struktureeritud intervjuu vastand, kuna meenutab vabas vormis vestlust, milles pööratakse tähelepanu üldisele nimekirjale uuritavatest teemadest ja valdkondadest. Struktureerimata intervjuu puhul esitab intervjueerija pigem vastuste tähelepanelikul kuulamisel moodustatud „kuulamis­põhiseid“ (sh täpsustavaid) küsimusi; mõnikord nimetatakse sellist informatsiooni saamise viisi ka süvaintervjuuks.

Poolstruktureeritud intervjuu jääb oma olemuselt nende kahe intervjuuliigi vahele, kuna ühest küljest kasutatakse seal varem koostatud intervjuukava, teisest küljest võib semistruktureeritud intervjuu läbiviimisel muuta küsimuste järjekorda (nt kui intervjueeritav suundub oma jutuga mõne sellise teema juurde, mida oli peagi nagunii plaanis käsitleda) ja küsida täpsustavaid küsimusi.

Küllalt lähedase mõistena intervjuude struktureeritusele tuleb mainida ka intervjuude standardiseeritust, kuigi eri meetodiõpikud lähevad selle mõiste määratlemisel mõnevõrra vastuollu. Üldiselt peetakse „standardiseeritud intervjuu“ all silmas intervjuud, kus nii küsimused kui ka vastuste kategooriad on juba ette antud (Minichiello, Aroni, Timewell ja Alexander, 1990: 19) ja seda käsitletakse ühe massküsitluse läbiviimise viisina (vt ka ankeetküsitlus). „Standardiseerimata intervjuudena“ käsitletakse aga semistruktureeritud ja struktureerimata intervjuusid, mille puhul intervjueeritaval on võimalik vastata küsimustele täiel määral oma sõnadega. Standardiseeritud intervjuu on erinevalt kõigist siin õppematerjalis kirjeldatud intervjuutüüpidest kvantitatiivne, selle vastused saab paigutada varem otsustatud analüütilistesse kategooriatesse ning neid saab analüüsida arvuliste näitajatena (vt ka peatükke kirjeldav statistika, jt kvantitatiivsed meetodid). Ülejäänud intervjuutüübid on aga oma olemuselt kvalitatiivsed, pakkudes eeskätt tekstilist infot, mida on võimalik analüüsida andmetest tuletatud kategooriate põhjal (vt ka peatükke kvalitatiivne sisuanalüüs, diskursusanalüüs, põhistatud teooria, etnograafia jt kvalitatiivse analüüsi põhimõtted).

Lisaks struktureeritusele/standardiseeritusele saab intervjuusid eristada ka selle põhjal, kellega neid läbi viiakse. Esiteks saab eristada individuaalintervjuusid ja grupiintervjuusid. Individuaalintervjuusid viiakse läbi ühe intervjueeritavaga, kellel on võimalik privaatselt, omas tempos käsitletavaid teemasid arutada. Grupiintervjuud, sh fookusgruppide omad, viiakse läbi väikese hulga inimestega, kusjuures grupiintervjuude puhul on võimalik jälgida seda, mil moel intervjueeritavad käsitlevad mingit teemat mitte enam omaette, vaid vastavas rühmas (mängu tuleb n-ö sootsiumi mõju). Põhjalikumalt on individuaal- ja grupiintervjuusid võrreldud peatükis Fookusgrupp. Teiseks saab intervjueeritava positsiooni põhjalt eristada osalejaintervjuusid ning eksperdiintervjuusid. Erinevalt osalejaintervjuudest, kus pööratakse enam rõhku intervjueeri­tava isiklikele arvamustele ja hoiakutele, viiakse eksperdiintervjuusid läbi inimestega, kelle kogemused mõne ala eksperdina on huvipakkuvad (Flick, 2006: 165) ning kellelt soovitakse koguda selle ala kohta faktiteadmisi (Kolb, 2008: 142). Osaleja ja eksperdi positsioneerimine sõltub suuresti intervjuu eesmärkidest ning eesmärkidega seonduvalt paikapandud valimist: mingi valdkonna ekspert võib muude teemade puhul olla osaleja rollis. Samas tuleb meeles pidada, et kui oleme kellegi intervjuule kutsunud, siis on tema arvamus meile oluline ning ei tasu seda intervjuu ajal kahtluse alla seada. Teatud teemade uurimisel, kui uurimuse eesmärgiks on välja selgitada kellegi isiklik elukogemus (nt asenduskodulapse, kroonilise haiguse põdeja või puuetega inimese argipäev), esineb indiviid kui oma elu ekspert.

Kvalitatiivse intervjuu-uurimuse kavandamisel on kasulik lähtuda järgmistest olulisematest tööülesannetest.

1. Probleemipüstitus

Uurimus algab probleemist, milles vaja selgust saada, või küsimusest, millele on vaja vastust. Enne probleemi täpsemat sõnastamist (probleemipüstitus) on sellele loodud taust töö teoreetilises peatükis.

2. Eesmärk ja uurimisküsimused

Kui probleem/küsimus on püstitatud, sõnastatakse selle alusel töö eesmärk ja uurimisküsimused või uurimisülesanded. Peamine uurimisküsimus võib tulla otseselt probleemipüstitusest. Probleemi, eesmärki ja uurimisküsimusi omavahel kooskõlastades täpsustatakse uurimuse fookust.

3. Intervjuu kava

Intervjuu kava koostatakse nii, et selle abil saaks vastused uurimisküsimustele. Üliõpilastöös on kasulik kavandada intervjuu temaatiliste plokkide kaupa, nii et igale uurimisküsimusele aitab vastuseid leida üks vastavat teemat käsitlev küsimuste plokk koos vestluse käigus tekkivate lisaküsimustega. Sellist intervjuud nimetatakse poolstruktureerituks.

4. Intervjuu läbiviimine

Poolstruktureeritud intervjuud tuleb alustada väikese soojendusvestlusega, oma töö eesmärgi jm tingimuste tutvustamisega, millele järgneb mõni üldisem teemakohane küsimus stiilis „Palun kirjeldage oma kogemusi …“. Edasi saab aidata jutujärge hoida toetavate küsimustega, mis on enda jaoks kirja pandud selleks, et ükski oluline teema kahe silma vahele ei jääks. Küsimused on hea sõnastada lühidalt, võib kasutada üksnes märksõnu, et tekst oleks pilguga kergesti haaratav.  Hea intervjuu on selline, kus vastaja saab aru, mida temalt oodatakse, ja jutustab võimalikult iseseisvalt – nii, kuidas ta ise asju näeb ja seostab. Kui vähegi võimalik, tuleb vältida küsimuse-vastuse stiili. Pole oluline, et vastaja räägiks asjadest intervjuu plokkide ja küsimuste järjekorras. Kui ta räägib millestki, mille kohta oli plaanis hiljem küsida, on hea kõnelejat mitte katkestada, vaid teha vastava küsimuse kohta märge, et sellest juba oli juttu. Intervjuu kava on uurijale spikriks ja orientiiriks.

Joonis 1. Intervjuu kava koostamine, lähtudes uurimuse eesmärkidest ja uurimisküsimustest

Näide 1

Teema: Gümnaasiumilõpetajate erialavaliku tõlgendused

Eesmärk: selgitada välja gümnaasiumilõpetajate erialavalikuga seotud tõlgendusi

Uurimisküsimused

–  Kuidas gümnaasiumilõpetajad mõtestavad oma tulevase eriala valikut? Missugused tunded ja mõtted peegelduvad nende väidetes?
–  Mida räägivad noored tulevase eriala valikute mõjuritest? Mis või kes mõjutab nende erialavalikut?
–  Missugused on noorte erialavalikute põhjendused?

Intervjuu kava

Intervjuu algab uurija ja uurimuse tutvustamisega, vajadusel kirjutab vastaja alla informeeritud nõusoleku lehele. Uurija võib paluda luba intervjuu salvestada seletusega, et seda keegi peale intervjueerija ja töö juhendaja ei kuule, nimi muudetakse ja avaldatakse ainult tsitaadid, mis ei võimalda jutustaja isikut identifitseerida.

Sissejuhatavad küsimused (väike soojendus lihtsate küsimuste abil)

• Kas tahad enne intervjuud minult midagi uurimuse kohta küsida?
• Kui vana sa oled?
• Mis koolis sa õpid?
• Mis on su lemmiktegevused koolis? Vabal ajal?

Põhiosa küsimused

I.

• Varsti su elu muutub, lõpetad gümnaasiumi. Missugused on su plaanid pärast gümnaasiumi lõpetamist? Millega soovid tegeleda?
• Kuidas näed oma erialast elu tulevikus? Nt kui kujutad ette ennast 30aastasena, siis millega sa erialaselt tegeled?
• Millest sa plaanide tegemisel lähtud? Kuidas põhjendad oma erialavalikut?

II.

• Mis või kes mõjutab sinu valikuid? Too mõni näide.
• Kes on need inimesed, kelle soovitused lähevad sulle korda? Miks sa neid kuulda võtad?
• Missuguseid soovitusi sa kuulda ei võta? Miks?

III.

• Missugused mõtted ja tunded sul tekivad seoses tulevase eriala või elukutse valikuga?
• Kas ja missugust nõustamist või abi sa vajad elukutsevaliku tegemisel?

Intervjuu lõpetamine

• Mida sooviksid veel lisada selle teemaga seoses, mille kohta ma ei küsinud?
• Kui mul tekivad lisaküsimused, kas ma saan sinuga veel ühendust võtta?

Tänan veel kord, sinu vastused on selle teema uurimisel väga olulised.

Üldlevinud arusaama kohaselt koosneb intervjuu sellest, et intervjueerija esitab küsimusi ja intervjueeritav vastab neile. Siiski tuleb meenutada ka seda, et intervjuu peab olema tehniliselt ette valmistatud, sellel peab olema sissejuhatus ning korralik lõpp: hästi läbiviidud intervjuu on kõige muu hulgas oluline üliõpilastele, sest see annab lootust, et ühe algaja intervjueerija vintsutatud intervjueeritav on edaspidigi nõus intervjuusid andma.

Tehniline ettevalmistus võib sisuliste ettevalmistuste kõrval tunduda triviaalne, kuid on siiski väga vajalik. Intervjuud läbi viima minnes tasub end varustada

1. kontrollitud töökorras diktofoniga, mille mälukaardil on piisavalt ruumi ning mille patareid/aku on laetud;
2. võimaluse korral ka tagavaradiktofoni ning varupatareidega;
3. kirjutusvahendi ja paberiga märkmete tegemiseks – neid ei ole vaja, et intervjueeritava räägitu sõna-sõnalt üles kirjutada. Pigem on märkmete tegemine kasulik intervjuus kõlavate huvipakkuvate ja uurimuse eesmärgiga seonduvate võtmesõnade-ideede üleskirjutamiseks, et vajaduse korral intervjuu käigus nende juurde tagasi tulla. Samas on märkmete tegemisel oht, et kirjutamise ajal ei pruugi intervjueerija olla tähelepanelik kuulaja ning võib mõne olulise mõtte täpsustamata jätta.

Grupiintervjuu puhul võib palju tuge olla assistendist ehk abilisest, kes saab intervjuu ajal märkmeid teha. Nende märkmete põhjal saab hiljem nt intervjuud transkribeerides aru sellestki, milline grupiintervjuul osalenu parasjagu räägib. Grupiintervjuu moderaator ehk läbiviija saab siis keskenduda intervjuule, aktiivsele kuulamisele jms vajalikule.

Elementaarne viisakus on intervjueerija puhul esmatähtis: enese järel oodata laskmine ei ole aktsepteeritav, sest iga ebameeldiv nüanss suurendab võimalust hea intervjuu ära rikkuda – teist võimalust aga ei pruugi saabuda. Olles juba intervjuupaigas ning valmis intervjuud alustama, tuleb intervjueerijal tegeleda ka hea õhustiku ja suhte loomisega (ingliskeelses kirjanduses nimetatakse seda building rapport), nt tuleb mõelda selle peale, kuhu istub intervjueeritav, kuhu istub intervjueerija jne. Isegi oma esimese intervjuu pärast närvis olles ei tohiks unustada tervitamist, kerget jutuajamist sellest, kuidas on möödunud intervjueeritava päev või mida arvab ta viimasest kuuma/külmalainest, ning loomulikult väikest tänuavaldust selle eest, et intervjueeritav on nõustunud intervjuud andma (O’Leary, 2004).

Kohe alguses tuleb intervjueerijal tutvustada lühidalt enda ja oma uuringu tausta, kuid eriti oluline on viia intervjueeritav kurssi tema rolli ning õigustega: mis töö jaoks intervjuud kasutatakse; kuidas on intervjueeritavale tagatud konfidentsiaalsus, st et tema nime ega ka intervjuu vältel mainitud isikute nimesid ei avaldata; et intervjuu küsimustele vastamisel on olulised intervjueeritava enda seisukohad, ei ole olemas õigeid või valesid vastuseid; kui intervjueeritav soovib mingil põhjusel mõnele küsimusele vastamata jätta, siis on tal ka selleks õigus. Samuti tuleb veel kord üle täpsustada, kas intervjueeritavale sobib, et kogu intervjuu salvestatakse: juhul kui ei see sobi, tuleb intervjuu vältel käsitsi märkmeid teha ja kohe pärast intervjuud veel märkmeid täiendada. Intervjueeritava jaoks võib koostada informeeritud nõusoleku lehe, millele palutakse intervjuus osaleja allkiri kinnitamaks, et talle on tutvustatud uuringu eesmärki ja ta on vabatahtlikult nõus selles osalema.

Intervjuu lõpetamine eeldab samasugust sõbralikku suhtlemist nagu intervjuu eel kontakti loominegi: tänuavaldused intervjuul osalemise ning intervjuuks leitud aja eest on siinkohal elementaarsed. Alati tasub küsida, kas intervjueeritav oleks nõus vastama täpsustavatele küsimustele, kui uurijal need andmeanalüüsi käigus tekivad. Intervjuus osalejate suuremaks kaasamiseks kasutatakse vahel ka varianti, et intervjuu transkriptsiooni näidatakse intervjueeritavale ja küsitakse, kas uurija on tema mõtetest õigesti aru saanud või kas intervjueeritav sooviks neid täpsustada. Samuti tasub intervjueeritavale pakkuda võimalust läbiviidava uurimusega kursis olla: vahest soovib ta hiljem lugeda bakalaureuse- või magistritööd või miks mitte ka artiklit, kus tema oluline panus on kirjas – sel juhul tasub intervjueeritavalt küsida tema kontaktandmeid, kui intervjueerijal neid ei ole.

Küsimuste formuleerimine on intervjuu läbiviimisel oluline oskus. Küsimusi saab süstematiseerida väga erineval viisil (vt ka peatükk fookusgrupp), nt saab esitada kirjeldavaid, tõlgendavaid (analüüsi eeldavaid) või nõustumist/mittenõustumist eeldavaid nn kas-tüüpi (suletud) küsimusi. Kirjeldavate küsimuste abil on võimalik intervjueeritavat mõnevõrra tundma õppida, jättes sealjuures meelde uurimisteema seisukohalt olulisi seiku, et nende kohta hiljem täpsustusi küsida. Tüüpilised kirjeldavad küsimused on näiteks sellised.

• Palun rääkige, kuidas teist sai sotsiaaltöötaja!
• Tooge palun näide sellest, milline on tüüpiline päev teie koolis.
• Meenutage palun viimast korda, kui käisite laulupeol.

Tõlgendavad küsimused eeldavad vastajalt juba suuremat süvenemist: nendele vastates tuleb intervjueeritaval lahti seletada oma arvamusi, hoiakuid või väärtushinnanguid, mis omakorda võimaldavad analüüsida hoiakute põhjuseid, erinevaid muutumise või kujunemise protsesse. Mõned näited tõlgendavate küsimuste kohta on järgmised.

• Kuidas teie mõistate terminit „perevägivald“?
• Mis on teie arvates peamine ilukirjanduse lugemise põhjus?

Eespool mainitud suletud küsimused võivad teinekord sobida öeldu täpsustamiseks, abiküsimusena, kuid üldiselt võiks sedalaadi küsimustega ümber käia kokkuhoidlikult ning esitada avatud küsimusi, millele intervjueeritaval on võimalik oma sõnadega vastata.

Intervjuu plaanimisel on kõige olulisem tähele panna küsimustele saadavate vastuste eeldatavat mahtu. Me võime küsida nt tõlgendavate küsimustena „Miks te valisite õpetaja elukutse?“ või „Miks te punase fooritulega üle tee läksite?“. Kirjeldava küsimuse puhul võime aga paluda intervjueeritaval kirjeldada tema tegevust viimase tunni või eilse päeva jooksul. Nende küsimuste eeldatav n-ö vastamiseks vajalik informatsiooni läbitöötamise ja esitamise maht on erinev – kuigi intervjueeritavad võivad nii pikka vastust eeldavale küsimusele vastata lühidalt kui ka vastupidi. Küsimuse nn mahu arvesse võtmine on siiski praktiliselt kasulik, sest väga suuremahuliste ja üldiste küsimuste puhul ei pruugi intervjueeritav osata vastata, eriti kui ta pole varem teema peale palju mõelnud. Sellisel juhul tasub intervjuu läbiviimisel küsida täpsustavaid küsimusi ja aidata intervjueeritaval mõte liikuma saada. Samas ei maksa täpsustavate küsimuste küsimisega ka kiirustada, vaid tuleb anda vastajale piisavalt aega mõtte sõnastamiseks. Tasub meeles pidada, et paus on alati pikem küsija kui vastaja jaoks.

Eraldi äramärkimist väärib intervjuuküsimuste koostamisel või esitamisel tahtmatult kallutavate küsimuste probleem, st on olemas oht, et intervjueerija esitab küsimusi, mis sisaldavad teatud eeldusi. Selliste küsimuses sisalduvate eelduste äratundmist tuleb aga eraldi harjutada. Eeldusega küsimuse üks kuulsamaid näiteid on see, kui Karlsson küsis preili Sokult „Kas sa oled hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud?”, kuid enamasti võib eeldus esineda küsimuses palju varjatumal kujul.

• Mil määral erinevad teie arvutikasutamise harjumused teie vanemate omadest? (Eeldus, nagu erineks intervjueeritava arvutikasutamise harjumus teise põlvkonna  inimeste omast)
• Millised on need meelelahutusega seotud tegevused, millega loengu ajal internetis tegelete? (Eeldus, nagu tegeleks intervjueeritav loengu ajal meelelahutuslike tegevustega)
• Kas teil kulub internetile iga kuu palju raha? (Eeldus, nagu kuluks internetile palju raha)

Muide, mitte alati ei ole eeldust sisaldav küsimus probleemne: kui eeldused tulenevad uurijale juba teadaolevast informatsioonist, mis on ammutatud intervjuu käigus või põhineb varasematel uuringutel, võib eeldus olla küsimuse loomulik osa. Samuti võib eeldust sisaldavaid küsimusi ette näha uuringu eesmärk. Siiski tuleb oma intervjuu küsimustesse suhtuda tähelepanelikult. Tahtmatute eelduste ning intervjueeritava jutu märkamatu suunamise vältimisel on abi nii juhendaja ja kriitiliste sõprade tagasisidest kui ka prooviintervjuude hoolikast analüüsist. Juhendaja tagasiside ning  prooviintervjuud aitavad kohendada ka intervjuu kava tervikuna ning võimaldavad tõenäoliselt nii mõnegi hilisema probleemi ära hoida. Näiteks tuleb uuringu tulemuste hilisemal tõlgendamisel arvesse võtta intervjueerija ja intervjueeritava vastastikmõju (sh vestluse käiku, küsimuste sõnastusi). Mõnes küsimuses sisalduva probleemi esialgse märkamata jäämise tõttu võib aga hiljem tulemusi analüüsides selguda, et intervjueeritavad on vastanud veidi teisele küsimusele, kui intervjueerija enda arvates esitas. Sellised lüngad tulevad vastuste hoolika analüüsimise käigus siiski välja ning on erinevalt ankeetküsitlusest täidetavad järgneva(te) intervjuu(de)ga.

Intervjuu õnnestumise eelduseks on oskus tähelepanelikult kuulata. Tähelepaneliku kuulamise teeb keeruliseks see, et korraga tuleb informatsiooni (sh sõnu, kehakeelt, hääletooni jms) tähele panna, tõlgendada, meelde jätta. Kui intervjueeritav kasutab sõnu või mõisteid, mille tähenduses kuulaja pole kindel, tuleks seda osa täpsustada. Samas, liigne katkestamine võib intervjueeritavale mõjuda segavalt. Seega tuleks intervjuu käigus täpsustada ja peegeldada pigem neid aspekte, mis on tähtsad uurimiseesmärgi seisukohalt. Intervjueerija peaks olema uuringu eesmärgiga piisavalt hästi kursis, et selliseid otsuseid jooksvalt langetada.

Diktofoni kasutamine ei asenda kuulamist, eriti struktureerimata süvaintervjuude puhul. Eriti eksperdiintervjuude puhul tähendab täpne kuulamine sõna tasandil kuulamist. Näiteks kui intervjueeritav ütleb, et „poes olid kenad pätid“, oleks ebatäpne tõlgendada, et intervjueeritav rääkis poes liikunud kurjategijatest – öeldut võib mõjutada intervjueeritava kõnedefekt, keeleoskus või sõna tegelik tähendus: „pätid“ on Muhu päritolu jalanõud. Tähelepanelikku kuulamist täiendab omakorda aktiivne kuulamine: kogum verbaalseid ja ka mitteverbaalseid võtteid, mille varal intervjueerija reageerib intervjueeritava jutule, alates noogutusest või mõõdukast pilkkontaktist neutraalse „Mhmh’i“ või täpsustava „Palun räägi sellest lähemalt …“ väljendini välja. Allpool on paar näidet aktiivse kuulamise situatsioonidest (rasvases kirjas on märgitud intervjueerija tekst).

– Nagu … see kõige üldisem mõte: mida sinu jaoks tähendab kooli raamatukogu?
– See on üks minu abiline.
– Jah. Kuidas sa veel kirjeldad, mis sõnad sulle pähe tulevad?
– Ilus ja tark koht.
– Ilus ja tark koht. Võib-olla veel midagi?
– Oleks lapsed siin rohkem käiksid.
– Jah.
– Et lapsed õpiksid lugema ja ei hindaks raamatud selle järgi, et kas ta on paks või õhuke. Et nad loeksid. (Kannukene, 2014, lisa lk 36)
– Batman on, selles on veel multikaid ja suurte filme ka.
– Ahahh, aga mis seal siis toredat on? Millepärast sa seda vaatad?
– See on äge. Seal Batman võitleb teiste vastu.
– Kas ta on hea või halb?
– Hea.
– Hea on jah? Kuidas sa aru saad, et ta on hea?
– Sest ta aitab.
– Sest ta kaitseb ka teisi.
– Kas päriselus saab ka niisugune Batman olla?
– Ei. (Eljand 2011: 130)

Mõnikord on oluline intervjueeritava öeldu ümber sõnastada (täpselt või kokkuvõtlikult), et kontrollida, kas seda mõisteti nii, nagu ta soovis: „Te ütlesite, et …“; „Kas ma sain õigesti aru, et …“. Intervjueeritavale võib olla oluline, et ta saab aru, et intervjueerija mõistab teda, sh tema meeleolu. Sel juhul on kasulik kasutada nn peegeldamistehnikaid, korrates oma sõnadega üle intervjueeritava väljendatud tundeid (Masso ja Lepik, 2014), nt „Ütlesid, et sind rõõmustab …“.

Intervjuu võimaldab avada intervjueeritava arvamusi, hoiakuid, tundeid jm mõne nähtuse suhtes, kuid vahel juhtub, et verbaalsest informatsioonist jääb andmete kogumisel väheks või on mõnest teemast rääkimine liiga keeruline. Sellisel juhul on võimalik appi võtta projektiivtehnikad, mis toetavad intervjueeritavat oma mõtete väljendamisel, millegi meenutamisel või ka intervjuuolukorra mängulisemaks muutmisel. Projektiivtehnikaid, mida saab kasutada nii individuaalintervjuude kui ka fookusgrupi puhul, on väga erinevaid, neid võib ise ka vastavalt vajadusele luua. Siinkohal on esile toodud mõned tüüpilisemad projektiivtehnikate kasutamise viisid:

• mõistekaardid, mida võib intervjueeritavale ette anda või mida võib lasta tal endal koostada;
• etteantud info (tekstiga kaardid, pildid vms) sorteerimine ja kommenteerimine;
• pildi põhjal loo jutustamine;
• erinevatest materjalidest kollaaži tegemine, legodest ehitamine;
• koomiksiseerias jutumullide täitmine tekstiga, loole ise väljamõeldud lõpu jutustamine;
• assotsiatsioonide loomine, nt „Kui Tartu ühistransport oleks loom, siis milline?“ (Masso ja Lepik, 2014) jne.

Kokkuvõtteks. Intervjuude liigendamiseks, küsimuste esitamiseks ja läbiviimiseks ning projektiivtehnikate kasutamiseks on palju võimalusi. Neist osakest on käsitletud käesolevas õppematerjalis, kuid vastavalt uurimuse eesmärkidele ja intervjueeritavale sihtgrupile tuleb igal uurijal oma intervjuusid kohandada ning vajadusel tutvuda konkreetsemalt mõne intervjueerimist puudutava põhimõttega. Näiteks lastega intervjuu läbiviimisel võib mõelda käelisele tegevusele, sest millegi joonistamine või voolimine hajutab tähelepanu ja aitab lapsel ennast paremini väljendada. Kasuks võib olla ka selle tegevuse käigus tekkinud asja või joonistuse kohta kommentaaride küsimine ja selle analüüs.

Alapeatükis „Intervjuu läbiviimine“ on kirjas soovitused selle kohta, kuidas oleks viisakas käituda intervjueeritavaga intervjuu eel ning järel. Sellised soovitused ei ole aga siiski välja mõeldud selleks, et jätta endast lihtsalt kena inimese muljet – nende soovituste juured peituvad palju sügavamal, intervjuu eetika põhimõtteis. Intervjuu eetikat saab lihtsustatult sõnastada põhiliste normide kaudu.

1. Intervjueeritav peab andma informeeritud nõusoleku: st intervjueeritav peab teadma, kus, kes ja milleks ning millistel tingimustel tema sõnu (pilti) kasutab. Kord lubatud kasutuseesmärki ja -tingimusi ei tohi hiljem intervjueeritava nõusolekuta muuta.
2. Lapsi ja alaealisi ning haavatavas olukorras inimesi (nt kriisis olevaid, väga haigeid või arusaamisraskustega isikuid) koheldakse erilise tähelepanuga, nende suhtes võtab intervjueerija vastutuse võimalike hilisemate kannatuste vältimiseks (hea näide bakalaureusetööst, kus uurija on noortesse tähelepanelikult suhtunud, on nt Heinma (2014));
3. Kui intervjueeritavale lubatakse konfidentsiaalsus, tuleb kaaluda, kas seda lubadust saab täita – teisisõnu, kas intervjuu kasutamisel on tagatud, et isikut ei saa tema intervjuu abil identifitseerida.
4. Intervjueeritavat tuleb enne intervjuud informeerida intervjueerija kohustusest teatada kuriteo, eriti lapse väärkohtlemise kohta. Intervjueeritav vastutab ise sel juhul informatsiooni eest, mida ta intervjuu ajal edastab.

Lastega tehtud uurimisintervjuude puhul kehtivad erinormid, millega tasub uuringu alguses tutvuda.

Delikaatsetel teemadel (ohvrid, immigrandid, ohustatud isikud) soovitud intervjuude puhul kehtivad eritingimused, intervjueerimistehnika eeldab, et intervjueeritav ei tunneks end survestatuna, ebamugavalt, ohustatult.

Intervjuus osalemine on vabatahtlik ning intervjueeritaval on õigus mitte osaleda või mitte vastata teatud küsimustele, samuti on tal õigus katkestada intervjuu hetkel, kui ta selleks soovi tunneb. Seda võimalust tuleb intervjueeritavale tutvustada ning sellega ka arvestada, kui ta selleks soovi avaldab.

Eetika puudutab ka küsimuste kvaliteeti. Küsimused peavad arvestama osaleja iseärasusega (nt vaimne areng, keeleoskus, läbielamised minevikus jne). Ei tohi esitada provokatiivseid, ebadelikaatseid, osalejat solvavaid või tema väärikust häirivaid küsimusi. Küsimuste sõnastamisel tuleb mõelda keelele – kas selliselt sõnastatud küsimused on intervjueeritavale arusaadavad, kas ta oskab neile vastata, tunneb kasutatavaid oskussõnu jne.

Haavatavate gruppide esindajate kaasamisel uuringusse või tundlike teemade (nt vägivald, väärkohtlemine jm) käsitlemisel tuleb enne koguda infot võimalike traumade kohta ning saadud infost lähtuvalt plaanida nii intervjuu vorm (individuaalne, grupi-, personaalne näost näkku või kirjalik, interneti vahendusel jm) kui ka intervjuukava ja küsimuste sõnastamine.

Ühiskonnateaduste instituudis kaitstavate seminari-, lõpu-, bakalaureuse- jt üliõpilastööde puhul tuleb enamasti silmas pidada, et üldjuhul peavad töö käigus läbiviidud intervjuude transkriptsioonid olema esitatud töö lisana. Võib aga juhtuda, et kui uuringu sihtgrupiks on nt mõni väikesearvuline rühm, muutuvad selle rühma liikmed terviklike intervjuude kaudu identifitseeritavateks, nende anonüümsuse tagamine ei ole enam võimalik. Sellistel juhtudel piisab, kui töö sisaldab uuringu tulemusi hõlmavates peatükkides intervjueeritavate tsitaate või intervjuu andmeid erinevates kategooriates. Mida täpsemalt peaks aga transkriptsioon sisaldama, nii et seda saaks pidada sobivalt koostatuks?

Juba intervjuu eel või järel tasub fikseerida intervjuu kohta vähemalt järgmised andmed:

• kellega intervjuu läbi viidi – pseudonüüm või mõni nn silt, millega intervjueeritavat kirjeldate ja tema tsitaate töös vajadusel läbivalt märgistate ning mis aitab selle intervjueeritava tsitaate töös eristada teiste intervjueeritavate omadest: nt üliõpilane_EE_N_1), pseudonüümi võib lasta ka intervjueeritaval endal valida;
• millal intervjuu läbi viisite – kuupäev/kuu/aasta, intervjuu algus ja lõpp, intervjuu kestus;
• kus intervjuu läbi viisite – Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi stuudios, intervjueeritava töökohas vms; Tartus; Tallinnas vms märkus vastavalt vajadusele;
• kes intervjueeris – eriti juhul, kui intervjueerijaid oli mitu, või sekundaaranalüüsi puhul, kui analüüsiks kasutatava intervjuu olid varem teinud teine intervjueerija.

Täpseid reegleid selle kohta, kuidas ja mida transkribeerida, ei ole olemas  – ka see oleneb uuringu eesmärgist ja fookusest. Küll aga saab anda pisut näpunäiteid selle kohta, mida transkribeerimisel silmas pidada.

• Transkriptsioonis peab olema võimalikult selgelt eristatud intervjueerija ja intervjueeritava räägitu.
• Transkriptsiooni detailsus sõltub uurimuse eesmärkidest: kui on soov analüüsida mitte ainult verbaalselt, vaid ka mitteverbaalselt väljendatut, tuleks transkriptsiooni lisada eraldi märgistatult (tingmärkidega) erinevad rõhutused, märked ohkamise, naermise vms kohta. Eeldusel, et intervjuu eesmärgiks on  koguda eeskätt intervjueeritava  esitatud verbaalset informatsiooni, ei pea transkriptsioon aga nii täpne olema.
• Erinevad mõttekohad („[mõtleb]“), „venitused“ („ee.. no ma arvan, et ää..“) jms tasub transkriptsiooni lisada samuti ainult vajaduse korral.
• Hea tava näeb ette (sest intervjueerimise alguses lubatakse ju intervjueeritavale konfidentsiaalsust), et pärisnimed, asutuste nimed, tänavanimed, kohanimed jm andmed, mis võimaldavad intervjueeritava või mõne mainitud isiku kiiret tuvastamist, transkriptsioonis anonümiseeritakse, asendades need pseudonüümidega (Thomson jt, 2005) või rollidega (nt „kolleeg“, „vanaisa sõber“ vms). (Transkribeerija ümbersõnastusele tuleb siiski nt väljajätumärkide ning lisatud sõnale osutavate tingmärkide abil tähelepanu juhtida.) Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, kas intervjueeritav või keegi tema mainitud isik on äratuntav kaudselt, olgu siis kolleegide ja tuttavate poolt elulooliste andmete põhjal või viies kokku intervjuus öeldu ning meedias avaldatu (A Guide to Sharing … ; vt siit allikast näiteid andmete anonümiseerimise kohta).

Kui intervjuu transkriptsioon on valmis kirjutatud, on aeg asuda intervjuusid analüüsima. Selleks kasutatavate võtetega saab tutvuda siin: kvalitatiivne sisuanalüüs, diskursusanalüüs jm. Kuna intervjuud on üldiselt mahukad tekstid, võib nende analüüsimisel palju abi olla ka kvalitatiivse analüüsi tarkvarast.

Nagu igal teiselgi uurimismeetodil on ka kvalitatiivsel intervjuul omad metodoloogilised või tunnetusteoreetilised lähtekohad ning nendest lähtekohtadest tulenevad võimalused ja piirangud. Kui põhistatud teooria puhul on enam-vähem selgelt näha, millised teaduslikud paradigmad seda lähenemisviisi mõjutavad, siis intervjuude puhul on erinevate „-ismide“ hulk veel suurem, alljärgnevalt on käsitletud neist paari. Sümboliline interaktsionism (ingl symbolic interactionism) eeldab tähelepanu pööramist tähendustele, mida inimesed annavad konkreetsetele olukordadele (Hess, Markson ja Stein, 2000, Laherand, 2008: 29 kaudu) ning mis mõjutavad inimeste käitumist (Flick, 2006, Laherand, 2008: 29 kaudu). Mis on siin peamine: „Uurijad peavad nägema maailma uuritavate subjektide vaatenurgast“ (Laherand, 2008: 29).

Tõlgendava konstruktsionismi (ingl interpretive constructionism) puhul pööratakse samamoodi tähelepanu sellele, mida on võimalik teada ja kuidas võimalik seda teadmist uurida. Oluline on aru saada, et nt selline oluline mõiste nagu „tõde“ või „tõene teadmine“ võib inimeseti erineda, tulenedes intervjueeritava enda kogemustest või tõlgendustest (Rubin ja Rubin, 2005). Laiemalt võttes võivad tõlgendused või tähendused erineda ka mõne kultuuri, religiooni, ameti vms piires. Selle „tõe“ teadasaamisel on intervjueerijal mängida aktiivne roll, sest tema kuulamis-, jälgimis- ja tõlgendamisoskused mõjutavad uurimisprotsessi ja ‑tulemusi. Oluline on, et ta oleks enda mõjutustest teadlik. Enese tundmaõppimine intervjueerijana moodustab olulise osa uurimuse läbiviimisega seotud refleksiivsest tasandist: millised on minu eelteadmised, kogemused, reaktsioonid seoses uuritava teemaga; milline on minu intervjueerimisstiil, kas lasen intervjueeritaval kaua soojeneda või asun kiirelt teemakohaste küsimuste juurde; kui põhjalikult valmistan ette intervjuu kava jne. (Rubin ja Rubin, 2005) Nagu eespoolgi mainitud, ei saa me intervjueerija mõju intervjueeritavale vältida, kuid intervjueerijatena saame proovida teha nii, et need mõjutused oleksid võimalikult väikesed ning võimalikult vähe ebameeldivad: intervjuu peaks üldjoontes olema intervjueeritava jaoks ikkagi positiivne kogemus.

Lõpetuseks tuleb tähelepanu pöörata ka intervjueerija-intervjueeritava suhtele. Oleme enne rääkinud põhilisematest eetilistest normidest, mille vajadus võib algajale intervjueerijale näida tavalise formaalsusena. Tuleb aga meeles pidada, et intervjueerija-intervjueeritava suhe on midagi enamat kui lihtsalt vestlus mingitel teemadel: intervjueeritaval tuleb end ju tegelikult n-ö avada võõrale inimesele,  ta peab saama olla kindel, et tema isiklikud mõtted ja tõlgendused satuvad usaldusväärse inimese valdusse, kes neid ei kuritarvita. Ühest küljest puudutab see intervjueeritava konfidentsiaalsust ning temalt saadud andmete kasutuseesmärke. Teise, sama olulise aspektina tuleb aga jälgida, et ka andmete väliselt sihipärasel kasutamisel suhtutaks andmetesse täpselt ning õiglaselt, et esitatavate tõlgendustega ei tehtaks intervjueeritavatele liiga (Rubin ja Rubin, 2005).

Kvalitatiivse intervjuu metodoloogilistest või tunnetusteoreetilistest lähtekohtadest võib eesti keeles lisaks lugeda: Strömpl, J. (2012). Sotsiaalse tegelikkuse konstrueeritud iseloom ja interpreteeriv sotsiaalteadus. Strömpl, J., Selg, M., Linno, M. (toim). Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses. Laste väärkohtlemise lood (lk 15–47). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Brennen, B. S. (2013). Qualitative research methods for media studies. New York and London: Routledge.

Flick, U. (2006). An introduction to qualitative research (3rd ed.). Los Angeles etc.: SAGE Publications.

A guide to sharing qualitative data, december 2012. http://www.princeton.edu/~amoravcs/library/guide_qual_data.pdf

Eljand, V. (2011). Eelkooliealiste laste intervjueerimistehnikate ohud ja võimalused. Magistritöö. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut. http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/18160

Heinma, G. (2014). Asenduskodus elavate laste suhtumine samasooliste paaride lapsendamisõigusesse. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut. http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/43413

Kannukene, K. (2014). Tõrva Gümnaasiumi õpetajate infokäitumine ja kooli raamatukogu. Magistritöö. Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut. http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/42516

Kello, K. (2014). Uurimistöö läbiviimine ja kirjutamine. Publitseerimata loengumaterjal.

Kolb, B. (2008). Marketing research: A practical approach. London, etc.: SAGE Publications.

Kutsar, D. (1996). Intervjueerimisstrateegiad. Õppematerjal kursuses osalejatele. Tartu: Tartu Ülikool.

Laherand, M.-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: M.-L. Laherand.

Lichtman, M. (2014). Qualitative research for the social sciences. Thousand Oaks, etc.: SAGE Publications.

Masso, A., Lepik, K. (2014). Meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodid. SOZU 03.253. Publitseerimata loengumaterjal.

Minichiello, V., Aroni, R., Timewell, E., Alexander, L.  (1990). In-depth interviewing: Researching people. Melbourne: Cheshire.

O’Leary, Z. (2004). The essential guide to doing research. Los Angeles, etc.: SAGE Publications.

Rubin, H. J., Rubin, I. S. (2005). Qualitative interviewing: the art of hearing data. Thousand Oaks; London; New Delhi: SAGE.

Saunders, M., Lewis, P., Thornhill, A. (2009). Research methods for business students (5th ed.). Harlow, etc.: Pearson Education.

Thomson, D., Bzdel, L., Golden-Biddle, K., Reay, T., Estabrooks, C. A. (2005). Central Questions of Anonymization: A Case Study of Secondary Use of Qualitative Data. Forum : Qualitative Social Research, 6 (1), Art. 29, http://nbn-resolving.de/urn:nbn:de:0114-fqs0501297.