Kvalitatiivne sisuanalüüs

Veronika Kalmus
Anu Masso
Merle Linno
2015

Kvalitatiivset sisuanalüüsi võime üldises tähenduses mõista kui rühma võrdlemisi paindlikke protseduure uuritavate tekstide sisu kirjeldavate süstemaatiliste vaatluste ehk kodeerimisotsustuste tegemiseks (vrd George, 1959). Kvalitatiivset sisuanalüüsi kasutatakse tekstide sisu ja/või kontekstiliste tähenduste uurimiseks, kusjuures keelt kui kommunikatsioonivahendit uuritakse intensiivselt, piirdumata sõnade pelga loendamisega (Laherand, 2008). Tekstilised andmed võivad pärineda kas individuaal-, paari-, fookusgrupi- vm intervjuudest, vaatlusprotokollidest /-päevikutest, erinevatest dokumentidest, uuritavate omaloomingust ja kõikvõimalikest meediaväljaannetest.

Kvalitatiivse sisuanalüüsi eripära

Tunnetusliku meetodina on kvalitatiivne tekstianalüüs sama vana kui inimeste püüd analüütiliselt tõlgendada suulisi või kirjalikke sõnumeid. Sotsiaalteadusliku meetodina leidis kvalitatiivne sisuanalüüs laiemat tuntust ja kasutamist pärast 1952. aastat, mil ajakirjas The Public Opinion Quarterly ilmus Siegfried Kracaueri artikkel „Kvalitatiivse sisuanalüüsi väljakutse“. Selles lühikeses, ent tähelepanuväärses kirjutises ning järgnevas akadeemilises väitluses Bernard Berelsoniga, mida nimetatakse Berelsoni-Kracaueri debatiks sisuanalüüsi üle, kritiseeris Kracauer seni valitsenud standardiseeritud kontentanalüüsi meetodi piiratud võimalusi, pakkudes alternatiivina välja kvalitatiivse sisuanalüüsi ning rõhutades selle eelisomadusi.

Kvalitatiivne sisuanalüüs võimaldab keskenduda teksti peamistele, tõenäolise vastuvõtu seisukohast olulistele tähendustele. Kvalitatiivne sisuanalüüs lubab analüüsida ka latentset sisu, st võtta arvesse ridade vahele peidetut ehk kodeerida teksti autori vihjeid, kavatsusi ja eesmärke ning mitmeste konnotatsioonide erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Sel eesmärgil luuakse kategooriad ka latentse sisu uurimiseks ja kontekstide rekonstrueerimiseks. Näiteks ühiskonnakriitilise sisuga laulusõnade analüüsimisel tuleb välja tuua laulu loomise aja sotsiaalne (ja/või ajalooline) kontekst; kõnekujundites, intertekstuaalsetes viidetes jne peituvad tähendused ning nende tõenäoline tõlgendamine erinevate rahvarühmade poolt.

Kvalitatiivse sisuanalüüsi käigus püütakse enamasti saada ülevaade uuritavast tekstist kui tervikust, näha teksti ja/või autori mõtteavalduste terviklikku mustrit või struktuuri. Erinevalt standardiseeritud kontentanalüüsist ei ole kvalitatiivse sisuanalüüsi eesmärgiks uuritavat teksti analüüsiühikute kaupa kodeerida ega koodide esinemissagedust määrata. Seetõttu ei kasutata kvalitatiivse sisuanalüüsi puhul ranget, fikseeritud koodidega kodeerimisjuhendit ega mõõtmisskaalasid. Koode ja kategooriaid on võimalik üle vaadata ja lisada analüüsi käigus. Ka analüüsiühik ei tarvitse olla üheselt määratletud ning võib vajadusel analüüsi käigus muutuda.

Võrreldes standardiseeritud kontentanalüüsiga, millel on enamasti kvantitatiivne väljund – kodeeritud andmete analüüsimisel kasutatakse statistilisi operatsioone –, ei pöörata kvalitatiivses sisuanalüüsis spetsiaalselt tähelepanu analüüsikategooriate esinemissagedusele. Meetodile iseloomulikult on soovitav matemaatilisi operatsioone vältida või kasutada neid minimaalselt – nt pseudokvantitatiivsete hinnangute („mitte kunagi“, „üksikjuhtudel“, „eranditult“ jne) andmiseks või olulisemate koodide lihtsaks kokkulugemiseks. Arvuliste näitajate põhjendamatu kasutamise eest hoiatab ka Philipp Mayring (2000), kes määratleb kvalitatiivset sisuanalüüsi kui metodoloogiliselt kontrollitavat, tekstide kommunikatiivset konteksti arvestavat empiirilist lähenemist, mis järgib süstemaatilise analüüsi reegleid ja sammsammulisi mudeleid ilma läbimõtlematute kvantifitseerimispüüdlusteta. Arvulistest tulemustest olulisem on leida ja omavahel otstarbekalt seostada niisugused koodid ja kategooriad, mis võtaks kokku analüüsitava teksti kesksed ja/või uurimisküsimuste seisukohast olulised tähendused. Näiteks kooliõpikute ideoloogilise sisu kvalitatiivse analüüsi puhul keskendutakse tavaliselt õpikuteksti varjatud sõnumitele, väärtustele, autori poolt vaikimisi silmaspeetavale lugejale (nt enamus- versus vähemusrahvuse esindajad). Sellegipoolest võivad kvalitatiivse analüüsi käigus loodud koodid ja kategooriad piisava andmemahu juures päädida esinemissageduste esitamisega (vt Mayring, 2000). Näiteks aabitsatekstide ja ‑piltide kaudu edasiantavate väärtuste analüüsis (Kalmus, 1999) oli võimalik pärast kvalitatiivse kodeerimise käigus loodud väärtuskoodide kokkulugemist (neid kogunes ligemale 1000) välja arvutada väärtusklastrite suhteline esinemissagedus eri aabitsates. Meri-Liis Laherand kirjeldab niisuguse analüüsimooduse üht varianti Hsieh’ ja Shannoni (2005) eeskujul kui summeerivat kvalitatiivset sisuanalüüsi (Laherand, 2008: 296–298).  

Tugevad ja nõrgad küljed

Kvalitatiivse sisuanalüüsi positiivsed aspektid vastanduvad standardiseeritud kontentanalüüsi nõrkadele külgedele. Kvalitatiivne analüüs on tundlik ja täpne. Tähelepanu on võimalik pöörata ka harva esinevatele või unikaalsetele nähtustele tekstis. Analüüs on tihedalt tekstipõhine, selle käigus ei taandata tekstide sisurikkust ega nüansse numbrilistele koodidele, ei lihtsustata ega moonutata uuritavat nähtust ega liiguta sellest liiga kaugele.

Kvalitatiivse sisuanalüüsi nõrgad küljed on omakorda vastandid mõnedele standardiseeritud kontentanalüüsi tugevatele külgedele. Kvalitatiivne analüüs ei võimalda erinevaid tekste täpsetel alustel võrrelda. Tööjaotus uurijate vahel on raskendatud, mistõttu on keeruline läbi töötada suuri valimeid, mis omakorda tingib vähese üldistatavuse. Peamiseks puuduseks standardiseeritud kontentanalüüsi pooldajate vaatenurgast võib pidada seda, et kvalitatiivne sisuanalüüs loob uurijale võimaluse valikulise tõendusmaterjali kogumiseks, mis toimub sageli mitteteadlikult, uurijale meelepäraste hüpoteeside kinnitamiseks, ning kunagi ei saa olla kindel, et seda pole juhtunud. Ka Ole R. Holsti (1969) hoiatas uurijaid mittesüstemaatiliste sisuanalüüsi läbiviimise katsete eest, mida ta nimetas „õngitsemiseks“ – info „püüdmiseks“ ilma enne läbimõeldud metodoloogilise plaanita.

Puuduste ületamine

„Õngitsemise“ ohtu aitab vähendada analüüsi läbiviimine sammhaaval, süstemaatiliselt ja kindlaid protseduurireegleid jälgides. Juba valimi koostamisel tuleb lähtuda läbimõeldud ja selgelt määratletud põhimõtetest.

Kvalitatiivse sisuanalüüsi valiidsust suurendavad selgelt sõnastatud uurimisküsimus(ed). Sageli kasutatakse uurimisküsimus(t)ele vastamiseks kvalitatiivset küsimustikku (checklist’i), mis suunab uurijaid süstemaatilistel alustel otsima analüüsitavatest tekstidest vastuseid kõigile eelnevalt sõnastatud alaküsimustele. Näiteks loodi uurimuse „Soorollid õppekirjanduses“ tarbeks kvalitatiivne kodeerimisjuhend nii õpikutekstide kui ‑illustratsioonide analüüsimiseks (Kalmus, Richards ja Mikk, 2002).

Kvalitatiivse sisuanalüüsi käigus rakendatakse sageli analüütilisi protseduure, mis ei erine oluliselt tunnetuslikest operatsioonidest, mida paljud inimesed igapäevaprobleemidest mõeldes kasutavad. Leonard Schatzman ja Anselm L. Strauss (1973) nimetavad niisugust mõtlemist „loomulikuks analüüsiks“. Kvalitatiivsete tekstianalüüsi meetodite (sh diskursusanalüüsi) kasutajad peavad siiski pidevalt kasutama metatasandi mõtlemist, st enesele aru andma, mis see on, mida nad parajasti teevad, ja miks nad seda teevad. Lisaks peavad kvalitatiivset sisuanalüüsi kasutavad uurijad olema refleksiivsed – teadvustama enda isiku, uskumuste ja veendumuste mõju uurimuse igas etapis, alates selle planeerimisest ja eesmärgi sõnastamisest ning lõpetades analüüsi ja tulemuste esitamisega. Kvalitatiivne sisuanalüüs on paratamatult mõnevõrra „impressionistlik“, kuid, paradoksaalselt, just tänu eneseteadlikule ja avameelsele impressionistlikkusele võib kvalitatiivne analüüs saavutada asjakohasuse ja täpsuse, mis kvantitatiivse tekstianalüüsi puhul on võimatu (Kracauer, 1952).

Valimi koostamine

Kvalitatiivse sisuanalüüsi (nagu ka teiste kvalitatiivsete uurimismeetodite) puhul ei taotleta valimi representatiivsust ega üldistatavust. Kvalitatiivse sisuanalüüsi valimi moodustamiseks on kaks põhimõtteliselt erinevat võimalust. Sageli kasutatakse selektiivset valimi koostamist, mille puhul uuritav materjal valitakse välja vastavalt põhjendatud tunnuste kogumile, mis töötatakse välja uurimuse eel. Valimi moodustamise kriteeriumideks võivad olla tekstide tüüpilisus, äärmuslikkus, maksimaalne variatiivsus, uurijat huvitavate tunnuste esinemise intensiivsus, kriitilisus uuritavate suhete või protsesside toimimise seisukohast ning mugavus ehk käepärasus (vt ka Laherand, 2008: 70–71).

Eelnevalt kirjeldatud valimi loomise põhimõtteid on nimetatud ka strateegiliseks valimiks (Trost, 1986). Näiteks süvaintervjuude korral valitakse strateegilise valimi põhimõtetest lähtuvalt uuritavad vastavalt homogeensete ja heterogeensete tunnuste omavahelisele kombinatsioonile. NäideNäiteks uuringus, mis käsitles venekeelsete noorte arvamusi seoses eestikeelsele gümnaasiumiõppele üleminekuga (Masso, Kello ja Jakobson, 2013), oli eesmärgiks diferentseerida valimit sotsiolingvistilise kogemuse poolest (st valimi heterogeenseks tunnuseks oli päritolu erinevatest Eesti regioonidest), samal ajal kui hariduslikud kogemused olid suhteliselt sarnased (kõigil intervjueeritavatel oli kokkupuuteid riigikeelsele õppele üleminekuga – see oli valimi homogeenne tunnus). 

Kui uurimuses kasutatakse valdavalt induktiivset lähenemist, võidakse rakendada teoreetilist valimit, mille puhul uurija otsustab analüütilistel kaalutlustel, missuguseid andmeid järgmisena koguda ja kustkohast neid leida. Näiteks võidakse subkultuuri uurimisel esmalt intervjueerida mõnd subkultuuri esindajat, seejärel teha intervjuudest saadud infost lähtudes täiendavaid intervjuusid teiste või samade informantidega, viia läbi vaatlusi subkultuuri liikmete jaoks olulistes paikades jne. Niisuguse, ka põhistatud teooriale omase lähenemise puhul juhib ja kontrollib andmete kogumise protsessi kujunev teooria (selgituse koos näitega pakub ka Laherand, 2008: 68–69).

Kui andmete kogumiseks kasutatakse intervjuud, siis lähtudes kvalitatiivse uurimuse eripäradest, võib intervjueeritavaid nimetada pigem uurimuses osalejateks (rakendusliku suunitlusega uurimustes ka sihtrühmaks). Niimoodi rõhutatakse sõnaselgemalt nende aktiivset osalemist andmete loomises ning nähakse neid subjektidena.

Analüüsitehnikad kvalitatiivses sisuanalüüsis

Kvalitatiivse sisuanalüüsi tegemiseks on erinevaid mooduseid või tehnikaid, mida on võimalik ka ühe uurimuse käigus kombineerida.

Juhtumipõhine ehk vertikaalne analüüs (case-by-case analysis)

Juhtumipõhise analüüsi puhul on vaatluse all korraga üks terviktekstist koosnev juhtum (meediatekst, kooliõpik, intervjuu, elulugu, organisatsiooni koosoleku protokoll vm) kogu analüüsitavast materjalist ehk tervikvalimist. Näiteks intervjuude korral võrreldakse ühe intervjueeritava vastuseid intervjuu vältel (nt võrreldakse sarnasusi/erinevusi sama teema selgituste või erinevate teemade arutluskäikude juures). Analüüsil võib olla kaks eesmärki: 1) kirjeldamine, vastates küsimusele „Mis toimub?“ või rääkides juhtumi „lugu“; 2) seletamine, vastates miks-küsimustele, mida võimaldab juhtumi (isiku, nähtuse või sündmuse) vahetu, pikaajaline jälgimine, n-ö „musta kasti“ sisse minek.

Juhtumiülene ehk horisontaalne analüüs (cross-case analysis)

Juhtumiülese analüüsi korral vaadeldakse samal ajal mitut analüüsitavat juhtumit, nt kogutakse erinevatest intervjuudest kokku kõik konkreetse teema kohta käivad tekstiosad ja võrreldakse selle teema käsitlemist kõigi kogutud intervjuude lõikes. Võrdlusvõimalus loob eeldused mõnevõrra suuremaks üldistatavuseks võrreldes juhtumipõhise analüüsiga. Analüüsi eesmärgiks võib olla: 1) mitme juhtumi võrdlemine, mis võib anda tulemuseks juhtumite tüpoloogia; 2) läbivate teemade leidmine; 3) tegevus-, seose- või muude mustrite väljaselgitamine.

Tüpoloogiate loomine

Selle analüüsitüübi puhul on eesmärgiks juhtumitüüpide väljaselgitamine, kirjeldamine ja võrdlemine. Sageli kasutatakse selleks teatud omaduste telgi ehk dimensioone ning kahemõõtmelist maatriksit. Telgede valikul ja tüüpide nimetamisel tuginetakse tihtipeale eelnevatele teoreetilistele teadmistele või empiirilistele töödele. NäideNäiteks paigutas Andra Siibak oma magistritöös (2005) telesaate „Mamma Mia“ vaatajad varasematest auditooriumiuuringutest tulenevatele telgedele aktiivne ←→ passiivne ja selektiivne ←→ mitteselektiivne, saades tulemuseks neli vaatajatüüpi. 

Kvalitatiivse tüpoloogilise analüüsi korral uuritakse sageli varasemates kvantitatiivsetes uuringutes leitud tüpoloogia kehtivust või täpsustakse selle sisu. NäideNäiteks analüüsis Kertu Vissel oma bakalaureusetöös (2006) lapsepõlvekodu rolli lugemisharjumuste kujunemisel. Süvaintervjuude valim koostati küsitlusuuringu „Mina. Maailm. Meedia“ kvantitatiivse analüüsi abil leitud lugemisharjumuste tüpoloogia põhjal ning kvalitatiivse analüüsi tulemusel loodud tüpoloogia abil selgitati seoseid lugemisharjumuste ning lapsepõlvekodu vahel. 

Seosemustrite väljaselgitamine

Kui tüpoloogilise analüüsi väljundiks on enamasti kahemõõtmeline maatriks, mille abil analüüsitakse teatud omaduste kahe dimensiooni lõikumispunkte, siis seosemustrite analüüsimisel keskendutakse enamale kui kahele analüütilisele dimensioonile. Seosemustrite analüüs põhineb suuresti põhistatud teooria lähenemisel. Nimetatud lähenemise tulemusel ei leita analüüsitavast materjalist mitte formaalsetel erinevustel/sarnasustel põhinevad, vaid tähenduslikud ja olemuslikud seosed (st mil viisil teatud nähtused on omavahel interaktsioonis). Analüütilised seosed võivad väljenduda nii mõistekaartide (Lewins ja Silver, 2007), kontseptuaalsete seoste (Kelle 1995) või elektrooniliste hüperlinkide vormis (vt nt Dey, 2005). Viimast saab rakendada eelkõige tarkvarapõhise kvalitatiivse sisuanalüüsi korral, mis võimaldab säilitada elektroonilise sideme andmeühikute või analüütiliste kategooriate vahel. Kontseptuaalsete seoste analüüsi näiteks on süvaintervjuudel põhinev analüüs, mis keskendus võõrkeelte õppimise motivatsiooni, kultuuriliste kontaktide ning võõrkeeltega seotud kultuuriliste konnotatsioonide seoseanalüüsile (Masso ja Tender, 2008).

Manifestne versus latentne analüüs

Manifestne analüüs tähendab, et uurijat huvitab eelkõige eksplitsiitne ehk manifestne sisu – otseselt väljaöeldud, nähtavad tekstiosad, nt teemad, peamised ideed või argumendid, tegelased, tegevused, väärtusmõisted jne.

Latentne analüüs vaatleb teksti emotsionaalset rõhuasetust, kontekstist sõltuvaid tähendusi, teatud juhtudel ka retoorilisi ja/või grammatilisi struktuure ning nende tähendusi (nt metafoore, otsese või kaudse kõneviisi kasutamist, tegija esitamist või varjamist, varjatud eeldusi jne). Latentse sisu analüüs võib kätkeda diskursusanalüüsi elemente; piir nende lähenemiste vahel on õhuke.

Analüüsitehnikate kombineerimine

Tihtipeale rakendatakse samas uurimuses erinevaid analüüsitehnikaid, nt nii juhtumipõhise kui ka juhtumiülese, nii manifestse kui ka latentse analüüsi võtteid. NäideNäiteks aabitsatekstide ja ‑piltide kaudu edasiantavate väärtuste analüüsis (Kalmus, 1999) võeti arvesse nii eksplitsiitseid, sõnaselgeid väärtusmõisteid (nagu „viisakus“, „ilu“) kui ka mitmesuguseid implikatsioone (väärtusi sümboliseerivaid mõisteid, loo moraali, illustratsioonide abil väärtustatut jne).  Samas eeldab nn komplekssemate analüüsivõtete kasutamine (nt tüpoloogiline analüüs) uuritavast materjalist esmase ülevaate tegemist lihtsamate analüüsitehnikate abil (nt juhtumiülest analüüsi). NäideNäiteks vene emakeelega abiturientide etnokultuurilise identiteedi kujunemise analüüsimisel eri õppekeelte kontekstis vaadeldi esmalt teemade lõikes noorte arvamusi seoses koolikogemusega, mille põhjal analüüsi viimases etapis sõnastati enesemääratluse tüpoloogia (Soll, Salvet ja Masso, 2014). 

Samuti tuleb nn keerukamate analüüsitehnikate puhul (nt analüüs tüpoloogiate abil, seosemustrite analüüsimine) tähelepanu pöörata ka nn tühjadele tüüpidele, st struktuurist väljajäävale materjalile, mille alusel saab kriitiliselt hinnata ka loodud süsteemi adekvaatsust. NäideNäiteks eristati venekeelsete noorte identiteedi uuringus kaks peamist analüütilist dimensiooni – etnokultuurilise identiteedi praktikad ja identiteedi ebakindlus. Kahe analüütilise dimensiooni omavaheliste kombinatsioonide põhjal eristus analüüsis kolm etnokultuurilise identiteedi strateegiat – kindel vene, ebakindel eesti-vene identiteet ning alternatiivsed/ambivalentsed identiteedid; osa võimalikest analüütiliste dimensioonide kombinatsioonidest (nt ebakindel vene identiteet) andmetes ei avaldunud (Soll jt, 2014). 

Induktiivne versus deduktiivne lähenemine

Kvalitatiivne sisuanalüüs võimaldab nii induktiivset – andmetest lähtuvat – kui ka deduktiivset – teoorial ja/või varasematel uurimustel põhinevat kategooriate loomist (vt Mayring, 2000).

Induktiivne lähenemine

Induktiivset lähenemist kirjeldab näitega varustatult ka Meri-Liis Laherand (2008), nimetades seda Hsieh’le ja Shannonile (2005) tuginedes tavapäraseks sisuanalüüsiks

Tavapärast sisuanalüüsi kasutatakse siis, kui soovitakse midagi kirjeldada. See osutub tavaliselt vajalikuks siis, kui huvipakkuva nähtuse kohta ei ole piisavalt teooriaid või uurimisandmeid. Eelnevalt määratletud kategooriaid välditakse ning kategooriad ja nende nimed püütakse leida andmetest." /---/

Andmete analüüs algab sellest, et tekst (nt intervjuude protokollid) loetakse korduvalt läbi, et materjali sisse elada ja tunnetada tervikut – umbes nii, nagu loetakse romaani. Seejärel loetakse teksti sõnahaaval, et tuletada koode: esialgu tõstetakse tekstist esile sõnad, mis näivad väljendavat kõige tähtsamaid mõtteid või kontseptsioone. Seejärel teeb uurija teksti kohta märkmeid, kus ta väljendab oma esimesi muljeid, mõtteid ja arusaamu analüüsist. Kui see protsess kordub, tekivad koodidele nimetused, mis hõlmavad rohkem kui üht võtmemõtet. Need tulenevad sageli tekstist ning moodustavad esialgse kodeerimisskeemi. Siis ühendatakse koodid kategooriateks, arvestades koodide omavahelisi seoseid. Neid ilmsiks tulnud kategooriaid kasutatakse selleks, et korrastada ja rühmitada koodid tähendusrikasteks kogumiteks. /---/ Neid võib käsitleda alakategooriatena, millest moodustatakse väiksem arv kategooriaid. Kategooriate hierarhilise struktuuri loomiseks võib kasutada puudiagrammi. Järgmisena luuakse iga kategooria, alakategooria ja koodi definitsioon. Iga kategooria ja koodi iseloomustamiseks leitakse tekstist näiteid. Lähtudes uurimuse eesmärgist, võivad uurijad kindlaks määrata kategooriate ja alakategooriate vahelised suhted, toetudes nende koosesinemisele, eelnevusele või järgnevusele. /---/

Tavapärase lähenemise eelis on info saamine otse uuritavatelt, ilma et juhindutaks eelnevalt määratletud kategooriatest või teoreetilistest lähtekohtadest. Raskeks võib aga kujuneda konteksti täielik mõistmine ja võtmekategooriate leidmine“ (Laherand, 2008: 290–292).
 .

Induktiivne lähenemine sisuanalüüsis sarnaneb analüütilise protseduuri poolest mitme teise kvalitatiivse analüüsimeetodiga – nt põhistatud teooria või fenomenoloogiaga. Viimased lähevad aga kontseptuaalsel tasandil kaugemale, püüdes luua vastavalt algupärast teooriat või varjundirikast arusaama läbielatud kogemustest. Kvalitatiivne sisuanalüüs ei sea enamasti nii ambitsioonikaid teoreetilisi eesmärke, samas võib meetodi abil luua uusi mõisteid või konkreetsema tasandi seletusmudeleid.

Just induktiivses lähenemises andmeanalüüsile tuleb kõige paremini esile kvalitatiivse sisuanalüüsi üks tugevusi – uurimuses osalejate maailma mõistmine ja nende tõlgenduste ning tähendussüsteemide uurimine.

Deduktiivne lähenemine

Deduktiivset lähenemist kasutatakse kvalitatiivses sisuanalüüsis juhul, kui uuritava nähtuse kohta leidub teooriaid ja/või varasemaid uurimusi, mida soovitakse kindlas empiirilises kontekstis kontrollida või edasi arendada. Laherand nimetab seda lähenemist Hsieh’ ja Shannoni (2005) eeskujul suunatud sisuanalüüsiks„Olemasolev teooria või senised uurimused hõlbustavad uurimisküsimuse fokuseerimist. /---/ Esialgne kodeerimisskeem leitakse olemasoleva teooria või seniste uurimuste põhimõistetest või muutujatest. Edasi kirjeldatakse igat kategooriat vastava teooria abil, et luua esialgsed töödefinitsioonid. /---/ … alustatakse kodeerimist eelnevalt määratletud koodidega, aga kui tuleb ette nendega mittesobivat materjali, siis kasutatakse uusi koode“ (Laherand, 2008: 292–294). , kirjeldades seda kui induktiivse lähenemisega võrreldes struktureeritumat protsessi.

Deduktiivse ja induktiivse lähenemise kombineerimine

Kui samas uurimuses kasutatakse nii teooriast tuletatud kui uusi, andmetel põhinevaid koode, on tegemist deduktiivse ja induktiivse lähenemise kombineerimisega, nende ühendamisega nn hermeneutiliseks ringiks. Deduktiivne lähenemine võimaldab toetada ja/või laiendada olemasolevat teooriat; ühtlasi aitab see vältida tarbetut jalgratta leiutamist ning säästa mõnevõrra uurija aega. Samas võib ülemäärane toetumine teooriale jätta uurija eest varju nähtuse nüansid, kontekstist tulenevad eripärad ja aja jooksul toimunud muutused ning seetõttu uurimust tugevasti kallutada. Induktiivse vaatenurga lisamine võimaldab uurijal olla avatud uutele ilmingutele ning otsida aktiivselt ka teooriat korrigeerivaid või isegi ümberlükkavaid tõendeid.

Induktiivse ja deduktiivse lähenemise kombineerimist illustreerib aabitsatekstide ja ‑piltide kaudu edasiantavate väärtuste analüüs (Kalmus, 1999), milles väärtuste kodeerimine toimus kahes etapisEsimese etapi, nn avatud kodeerimise käigus anti kõikidele aabitsatekstis esinevatele väärtustele nendega sobivaim, esialgne kood. Teisel etapil võrreldi esialgseid koode Shalom H. Schwartzi ja Ronald Ingleharti väärtusteooriate mõistete ja kategooriatega ning liideti esialgsed koodid tähendusliku kokkulangevuse või läheduse alusel nimetatud teoreetikute väljatöötatud väärtusklastritega. Näiteks paigutati analüüsis esilekerkinud väärtuskood „peremehelikkus“ Schwartzi Võimu kategooriasse, „korralikkus“ Konformismi kategooriasse, „ennastsalgavalt vapper“ Heatahtlikkuse kategooriasse. .

Temaatiline analüüs

Temaatilise analüüsi (nagu ka teiste kvalitatiivse sisuanalüüsi liikide) eesmärgiks on leida üles andmetes peituvad tähendused ja arusaamad (Ezzy, 2002; Flick, 2011). Selgitatakse välja teemad ja nende järjestus ehk teisisõnu, mida ja kuidas räägitakse, ning uuritakse andmetelooja (intervjueeritav, kirjaliku teksti autor jne) interpretatsioone. Analüüsi tegemisel kasutatakse avatud kodeerimist. Uurija sõnastab andmete kogumisel uurimuse eesmärgi ja uurimisküsimused, kuid andmetes pööratakse lisaks uurija sõnastatud teemadele tähelepanu ka sellele, mis on uurimuses osalejate (intervjueeritavate, kirjalike tekstide autorite jne) jaoks oluline, mida nad on selle teemaga seoses pidanud oluliseks rääkida.

Temaatilist analüüsi võib kasutada vähe uuritud valdkondade ja teemade uurimisel, nt sotsiaaltöö kliendigruppide tõlgenduste uurimisel, kui eelnevat teadmist uuritava valdkonna kohta on vähe ning kui uurimuses osalejate maailma mõistmine on eriti oluline. NäideNäiteks uuris Jelizaveta Tustanovskaja oma magistritöös (2014) Eestis varem vähe vaadeldud probleemi – kvantitatiivsete meediauuringute usaldusväärsust –, viies läbi süvaintervjuud eesti- ja venekeelsete noortega kognitiivse süvaintervjuu meetodil. Analüüsi käigus rühmitati vastused järgmiste peamiste temaatiliste kategooriate lõikes: formaliseeritud küsitluses osalemise kogemused, formaliseeritud skaalade sõnastuste tõlgendused jms. 

Kodeerimine

Kood on silt või märksõna, millega tähistatakse tekstilõike. Kodeerimine on kvalitatiivse analüüsi põhiline operatsioon, selle käigus jaotatakse tekst osadeks eesmärgiga teksti põhjalikult uurida ja mõista. Oluline on teksti peidetud süvatähenduste esiletõstmine. Kodeerimine algab tekstide mitmekordse süvendatult läbilugemisega, mille käigus märgitakse ära olulised tekstilõigud/laused/sõnad ning antakse neile märksõna ehk kood (vt täpsemalt Ezzy, 2002: 84–94).

Eristatakse induktiivset, deduktiivset ja induktiivselt deduktiivset kodeerimist. Induktiivne kodeerimine on avatud kodeerimine. Avatud kodeerimine on induktiivne teksti lõikamine, mille eesmärk on süvenemine teksti looja/autori mõttemaailma ja selle mõistmine. Selle protsessi käigus toimub teksti üksikasjalik lahtiseletamine ja tähenduste dekodeerimine. Deduktiivset kodeerimist kasutatakse juhul, kui soovitakse testida teooriat ning koodid ei tulene mitte andmetest, vaid on enne vastavalt teoreetilistele materjalidele loodud. Kolmas lähenemine – induktiivselt deduktiivne kodeerimine ühendab endas mõlema kodeerimise elemente. Kõigepealt loetakse tekstid läbi ja luuakse nende alusel mõned esialgsed koodid. Edasises etapis otsitakse andmetest koodidele vastavaid tekstilõike. Tuntakse veel ka suunatud kodeerimist, mille puhul toimub kodeerimine vastavalt uurimisküsimustele ning muud teemad jäetakse andmestikus kõrvale.

Sõltuvalt kodeerimise viisist eristatakse nn in vivo, avatud ning etteantud koode. Esimeste ehk in vivo (lad „elus“) koodide korral sõnastatakse tekstiosi tähistavad märksõnad või fraasid võimalikult tekstilähedaselt. Avatud koodid tuletatakse otse tekstist (induktiivse lähenemise teel) teksti aktiivse lugemise ning ka põhistatud teoorias kasutatavate analüütiliste tehnikate abil. Etteantud koodide korral toimub kodeerimine eelnevalt koostatud kodeerimisjuhendi ning koodide nimekirja alusel (tarkvarapõhise analüüsi korral vastab sellele nn otsinguliste koodide loomine). Tegelikkuses moodustub teksti kodeerimisskeem sageli in vivo, avatud ja etteantud koodide kombinatsiooni tulemusel. Nende nimetatud kodeerimisviiside kombinatsiooniga oli tegemist nt uuringusKodeerimise käigus leiti nii üksikud kui ka üldisemad koodid, mille alla eelnevad rühmitati (see kodeerimisskeem oli paindlik ehk analüüsi käigus muudetav), ning igale tekstiosale omistati teatud temaatiline kood (või mitu koodi). Tarkvara Maxqda abil tehtud kodeerimise ja koodipuu näidet vaata siit. , kus analüüsiti süvaintervjuudel põhjal õppekeele rolli venekeelsete noorte enesemääratluste kujunemisel (Soll jt, 2014).

Kategooriate loomine

Kvalitatiivse sisuanalüüsi teine etapp on koodide kategooriatesse jagamine. Kategooria on uurija loodud analüütiline üksus (või tarkvarapõhises analüüsis nn koodiperekond), millesse koondatakse sarnased koodid. Edasi toimubki töö kategooriatega, uuritakse nende omavahelisi suhteid ja hierarhiaid, rühmitatakse neid sarnasuse alusel. Kategooriad võivad olla sarnaselt koodidega sõnastatud kas üldistatult, kuid suhteliselt tekstilähedaselt, või kontseptuaalselt. Analüütiliste kategooriate sõnastamisel on oluline pöörata tähelepanu nende nimetamisele ja nimetuste põhjendamisele. NäiteksMaterjali aktiivse lugemise ning koodide püsivate võrdluste tulemusel (vt põhistatud teooria) tuletati materjalist erinevad õpimotivatsiooni tüübid; leitud motivatsioonitüüpide nimetamisel kasutati aga osaliselt varasemates uuringutes leitud keeleõppe motivatsioonitüüpide kombinatsioone (nt integratiivne, instrumentaalne, sisemine ja väline keeleõppe motivatsioon). Kategooriate loomise ja nendega seotud telg- ja selektiivse kodeerimise kohta vaata ka põhistatud teooria peatükki. võõrkeelte õppimise motivatsiooni uurimisel (Masso ja Tender, 2008) kombineeriti analüüsis induktiivset ja deduktiivset lähenemist.

Memo ehk kodeerimismärkmed

Kvalitatiivse sisuanalüüsi usaldusväärsuse üheks kriteeriumiks on analüüsikäigu detailne registreerimine, mille abil on uurijal võimalik täpselt selgitada saadud järelduste kujunemisteed. Peamiselt tehakse seda märkmete ehk memode vormis (vt ka memode alateema põhistatud teooria peatükis). Kvalitatiivses uurimuses on andmestik mitmekihiline ja rikkalik, selles orienteerumine võib olla keeruline, kuna eri teemad on läbi põimunud. Näiteks võib intervjueeritav rääkida ühest ja samast asjast intervjuu erinevatel hetkedel; memode kirjutamine aitab uurijal materjalis orienteeruda ning oma tõlgendusi ja oletusi meeles pidada. Memo on justkui vahekokkuvõte, milles uurija paneb kirja oma oletused, tõlgendused, seletused ja muud mõtted, mida kogu kodeerimise ja kategooriate loomise protsessi ajal testitakse – tõestatakse või lükatakse ümber.

Tulemuste esitamine

Kvalitatiivse sisuanalüüsi tulemusi kirjeldatakse detailselt ning need esitatakse analüüsiteksti põhiosas ja/või analüüsi lisadena. Lisades esitatakse olulisemad analüüsitavad kategooriad ja tekstinäited tabelite vormis, seoseid andmetes illustreeritakse andmemaatriksite või jooniste kujul. Andmete kondenseerimise (koodide, alamkategooriate ja kategooriate alla koondatuna esitamise) ning andmete eksponeerimise ehk andmemaatriksite loomise eeskujulikku näidet pakuvad Katrin Oja magistritöö „Ajude äravool avaliku arutelu objektina“ (2005) lisad 6–14 (lk-d 160–246).

Analüüsiteksti põhiosas esitatakse uurija analüütilised üldistused ning tekstilised näited / väljavõtted materjalist / tsitaadid, mille põhjal nimetatud üldistused on tehtud. Analüüs ei ole intervjuudes räägitu ümberjutustamine, vaid analüüsi autori tõlgendused ja seletused. Analüüsi autori väiteid ja tõlgendusi ilmestatakse tsitaatidega. Tsitaadid ning autori oma tekst peavad olema selgelt eristatud, üheks levinumaks viisiks on tsitaatide esitamine kaldkirjas. Autori oma tekst ning tsitaadid vahelduvad analüüsitekstis. Iga tsitaati peab autor lahti seletama ja tõlgendama – ei saa loota, et tsitaadid n-ö räägivad enese eest. Analüüsitulemuste esitamise näitena vt meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodite kursuse tudengite analüüsi tartlaste identiteedist (Espenberg, Kirst, Mesila, Saar ja Vesala, 2006) ning väljavõtet Karis Reilenti magistritööst (2012). Näide

NÄIDE TULEMUSTE ESITAMISE KOHTA Allikas: Reilent, K. (2012). Maasotsiaaltöötaja kogukonnaliikmena. Magistritöö. Tartu Ülikool, sotsioloogia- ja sotsiaalpoliitika instituut, lk-d 48–49.

3.2.2. Leppimine alkoholi liigtarbimisega ja töötusega

Sotsiaaltöötajad rääkisid tihti alkoholi liigtarbimisest ja töötusest ühes kontekstis ning kui pahedest, mis on üksteisega tihedalt seotud. Leiti, et kui inimene jääb töötuks, siis hakkab ta alkoholi kuritarvitama. Kui inimene tarvitab alkoholi, siis on tal raske tööd leida. Alkoholi liigtarvitamist ja töötust kirjeldati negatiivse eluviisina, millest on inimesel keeruline välja tulla. Sotsiaaltöötajate räägitut analüüsides mõistsin, et nad on alkoholi tarbimisega ja töötusega mingil määral leppinud:

S9: „See ongi see maasotsiaaltöö eripära, siis tema saabki selle, ta teabki, et tema saab iga kuu selle kindla raha [toimetulekutoetus], seal on temal õlleraha, seal on tema suitsuraha eksole ja sellest ta sööbki ära, ta teeb natuke, kas siis vanemad siis toetavad või ja tõepoolest ta ei lähe ka vargile. Ta on nii piisavalt laisk, et siis on ka naabrite, üldse terve selle kogukonna elu on rahulik.“

Tundub, et sotsiaaltöötaja aktsepteerib inimese alkoholi tarbimist ja toimetulekutoetusest elamist. Ühest küljest on arusaadav – sotsiaaltöötaja tunneb ja teab oma valla elanikke. Ta teab inimeste elukombeid ja nende minevikku. Kui kogukonnas on kõik leppinud sellega, et on kohalikud, kes tarbivad alkoholi ja tööl ei käi, siis ilmselt on sotsiaaltöötajal väga raske vastanduda kogukonnaga ja hakata neid muutma. Siinkohal oleks äärmiselt vajalik sotsiaaltöötaja refleksiivsuse võime ehk siis oskus seada kahtluse alla oma varasemad tõekspidamised ja arvamused.

Antud teema puhul võis sotsiaaltöötajate jutust tõepoolest välja lugeda allaandmise tunnet. Nenditi, et alkohoolikutega on kõike tehtud ja et neid ei saagi muuta, kuna nad on ringis, kust ongi võimatu välja saada. Sotsiaaltöötajad on leppinud ka töötusega: „ma ei saa talle seda öelda nii väga nagu nõudmisena, sest mul ei ole isegi pakkuda, et mine näiteks küsi sealt tööd. Sest kõik näevad sellega vaeva ja kui sul pole veel haridust ka, siis seda enam tööandja ju saab rohkem valida“ (S8). Sotsiaaltöötaja on kursis oma piirkonna töötamisvõimalustega ja asjaoluga, et madalama haridusega inimestel on raske tööd saada. Võimalik, et sotsiaaltöötaja ei taha tekitada oma kliendis asjatuid lootuseid ja pettumust.
 

Kasutatud kirjandus

Dey, I. (2005). Qualitative Data Analysis: A User-Friendly Guide for Social Scientists. London, New York: Routledge.

Ezzy, D. (2002). Qualitative Analysis: Practice and Innovation. Crows Nest, NSW: Allen & Unwin.

George, A. (1959). Quantitative and qualitative approaches to content analysis. I. de Sola Pool (Toim), Trends in Content Analysis (lk-d 7–32). Urbana: University of Illinois Press.

Flick, U. (2011). An Introduction to Qualitative Research. Los Angeles ja London: Sage.

Holsti, O. R. (1969). Content Analysis for the Social Sciences and Humanities. Reading, MA: Addison-Wesley.

Hsieh, H.-F., Shannon, S. E. (2005). Three approaches to qualitative content analysis. Qualitative Health Research, 15, 1277–1288.

Kalmus, V. (1999). Väärtused Eesti aabitsais käesoleval sajandil. J. Mikk (toim), Väärtuskasvatus õppekirjanduses (lk-d 23–37). Tartu: Tartu Ülikooli pedagoogika osakonna väljaanne nr 8.

Kalmus, V., Richards, J., Mikk, J. (2002). Juhiseid kooliõpikute kvalitatiivseks analüüsiks soorollide kujutamise seisukohast. J. Mikk (toim), Soorollid õppekirjanduses (lk-d 253–258). Tartu: Tartu Ülikooli Pedagoogika osakonna väljaanne nr 12.

Kelle, U. (1995). Computer-Aided Qualitative Data Analysis: Theory, Methods and Practice. London: Sage.

Kracauer, S. (1952). The Challenge of Qualitative Content Analysis. The Public Opinion Quarterly, 16, 631–642.

Laherand, M.-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: Infotrükk.

Lewins, A., Silver, C. (2007). Using Software in Qualitative Research: A Step-By-Step Guide. Thousand Oaks (Calif.): Sage.

Masso, A., Tender, T. (2008). About the linguistic constitution of social space: The case of Estonia. Trames: Journal of the Humanities and Social Sciences, 12(2), 151–182. Kasutatud 07.09.2014 http://www.kirj.ee/public/trames_pdf/2008/issue_2/Trames-2008-2-151-182.pdf

Mayring, P. (2000). Qualitative Content Analysis. Forum Qualitative Sozialforschung / Forum: Qualitative Social Research, 1(2), Art. 20. Kasutatud 07.09.2014 http://nbnresolving.de/urn:nbn:de:0114-fqs0002204

Oja, K. (2005). Ajude äravool avaliku arutelu objektina. Magistritöö. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond. Kasutatud 07.09.2014 http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/742

Schatzman, L., Strauss, A. L. (1973). Field Research: Strategies for a Natural Sociology. Englewood Cliffs, NJ: Prentice Hall.

Siibak, A. (2005). Talk show „Mamma Mia“ diskursiivsete praktikate analüüs. Magistritöö. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond. Kasutatud 07.09.2014 http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/908

Soll, M., Salvet, S., Masso, A. (2014). Õppekeele roll Eesti venekeelsete õpilaste etnokultuurilise identiteedi kujunemisel. Eesti Haridusteaduste Ajakiri, 2(2), 200-236. Kasutatud 06.01.2015 http://ojs.utlib.ee/index.php/EHA/article/viewFile/1403/1340

Trost, J. (1986). Statistically nonrepresentative stratified sampling: A sampling technique for qualitative studies. Qualitative Sociology, 9(1), 54–57. doi: 10.1007/BF00988249

Tustanovskaja, E. (2014). Kvantitatiivsed meediauuringud: Mina. Maailm. Meedia uuringu skaalade tõlgendamine eesti- ja venekeelsete noorte hulgas. Magistritöö. Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut. Kasutatud 07.09.2014 http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/42370

Soovitatav kirjandus

Peatükk „Content Analysis“ raamatus S. Titscher, M. Meyer, R. Wodak, E. Vetter (2000). Methods of Text and Discourse Analysis (lk-d 55–73), London: Sage – annab hea ülevaate nii standardiseeritud kui ka kvalitatiivsest sisuanalüüsist.

Peatükk „Coding Data and Interpreting Text: Methods of Analysis“ raamatus D. Ezzy (2002) Qualitative Analysis: Practice and Innovation (lk-d 82–94), Allen & Unwin – annab ülevaate kodeerimisest ning kvalitatiivse sisuanalüüsi põhimõtetest.

Märksõnad

Deduktiivne analüüs – ka deduktiivne lähenemine – teooriast ja/või varasematest uurimustest lähtuv analüüs, mida iseloomustab konkreetsete uurimisküsimuste (ja/või hüpoteeside) olemasolu ning analüüsikategooriate loomine enne analüüsi põhiosa läbiviimist.

Induktiivne analüüs – andmetest lähtuv analüüs, mille puhul välditakse eelnevalt määratletud kategooriaid; koodid, kategooriad ja nende nimed nagu ka täpsemad uurimisküsimused tuletatakse konkreetsetest andmetest.

Kategooria – kvalitatiivses analüüsis uurija loodud analüütiline üksus (või tarkvarapõhises analüüsis nn koodiperekond), millesse koondatakse sarnased koodid.

Kood – silt või märksõna, millega kvalitatiivses analüüsis tähistatakse tekstilõike. Koodid võimaldavad tekstides orienteeruda, leida üles samasisulised lõigud teksti erinevatest kohtadest.

Kvalitatiivne sisuanalüüs – kommunikatiivset konteksti arvestav, intensiivne ja võrdlemisi paindlik tekstianalüüs, milles järgitakse süstemaatilisi reegleid tekstide sisu ja tähenduste kodeerimiseks.

Latentne sisu – teksti varjatud, implitsiitsed, sõnaselgelt väljaütlemata ja/või kontekstist sõltuvad tähendused, mida edastatakse retooriliste ja grammatiliste struktuuride, eelduste, mitteverbaalsete väljendusvahendite jms abil.

Manifestne sisu – teksti eksplitsiitsed, otseselt väljaöeldud osad (nt teemad, argumendid, tegelased, tegevused jne), mida edastatakse eelkõige verbaalsete väljendusvahendite abil.

Memo – uurija kirjapandud oletused, tõlgendused, seletused ja muud mõtted, mis kodeerimise ja kategooriate loomise protsessis tekivad ning mida kogu selle protsessi ajal testitakse – tõestatakse või lükatakse ümber.

Strateegiline valim – kvalitatiivsetes uurimustes kasutatav valim, mille puhul valitakse uuritavad teema seisukohalt oluliste homogeensete ja heterogeensete tunnuste kombineerimise teel; valimi homogeensus teatud tunnuste osas tagab uurimisobjektide võrreldavuse hilisemas analüüsis; valimi heterogeensus teiste tunnuste osas tagab uuritava materjali tähendusliku mitmekesisuse.

Temaatiline analüüs – andmetes peituvate tähenduste, arusaamade ehk teisisõnu teemade väljaselgitamine, et uurida, mida ja kuidas räägitakse, millised on andmetelooja (intervjueeritava, kirjaliku teksti autori jne) interpretatsioonid.

Teoreetiline valim – kvalitatiivsetes, eelkõige põhistatud teooriat loovates uurimustes kasutatav valim, mille puhul uurija otsustab analüütilistel, kujunevast teooriast lähtuvatel kaalutlustel, missuguseid andmeid järgmisena koguda ja kustkohast neid leida.

back forward