Diskursusanalüüsi filosoofilised juured ulatuvad retoorika uurimise kaudu juba antiikautorite, eeskätt Aristotelese töödesse. Lähenemise epistemoloogiat on mõjutanud Prantsuse valgustusfilosoofid (Voltaire ja Jean-Jacques Rousseau) ning Saksa filosoofia suurkujud Immanuel Kant, Georg W. F. Hegel, Karl Marx, Ludwig Wittgenstein ja Martin Heidegger. Veelgi otsesemad lätted paiknevad 20. sajandi sotsiaalfilosoofias – Louis Althusseri ja Antonio Gramsci ideoloogiakäsitlustes, Mihhail Bahtini žanriteoorias ning Frankfurti koolkonna, eelkõige Jürgen Habermasi töödes. Olulisi diskursusanalüüsis rakendatavaid teoreetilis-metodoloogilisi kontseptsioone pakuvad Michel Foucault’ ja Julia Kristeva teosed.

Tänapäevane diskursuseuurimine interdistsiplinaarse uurimisväljana hakkas arenema 1960ndatel erinevates humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkondades, nagu strukturalism ja semiootika, lingvistika, sotsiolingvistika ja pragmaatika, etnometodoloogia ja etnograafia, kirjandusteadus ja antropoloogia, ning levis peatselt kognitiivsesse ja sotsiaalpsühholoogiasse, kommunikatsiooni- ja meediateadusse, sotsioloogiasse, politoloogiasse, ajalooteadusse ja teoloogiasse. Nüüdseks on diskursuseuurimine kujunenud ühelt poolt tõeliselt multidistsiplinaarseks uurimisvaldkonnaks ja teiselt poolt iseseisvaks distsipliiniks (vrd van Dijk, 2005).

Tulenevalt äärmiselt kirevast kujunemisloost leidub arvukalt diskursusanalüüsi vorme ja koolkondi ning nende liigitusi ehk tüpoloogiaid. Esitame siinkohal eri allikate (sh Laherand, 2008, Phillips ja Jørgensen, 2002, Volt, 1997) sünteesi põhjal koostatud loetelu tänapäevase diskursusanalüüsi peamistest tüüpidest ja koolkondadest (sulgudes on toodud lähenemisviise tähistavad levinud lühendid ja/või põhiautorite nimed; vt ka soovitatava kirjanduse nimekirja mõne koolkonnaga lähemaks tutvumiseks).

• Vestlus- ehk konversatsioonianalüüs (CA)
• Ajalooline ehk foucault’lik diskursusanalüüs (FDA)
• Retoorika analüüs (Michael Billig)
• Argumentatsiooni analüüs (Frans H. van Eemeren, Rob Grootendorst)
• Laclau ja Mouffe’i diskursuseteooria (Ernesto Laclau, Chantal Mouffe)
• Diskursiivne psühholoogia või diskursusanalüüs sotsiaalpsühholoogias, mõnedes käsitlustes ka diskursusanalüüsi briti suund (DASP; Jonathan Potter, Margaret Wetherell, Derek Edwards), sh
• Kriitiline diskursiivpsühholoogia (Nigel Edley, Margaret Wetherell)
• Kriitiline diskursusanalüüs (CDA), sh
• Prantsuse diskursusanalüüs (Michel Pecheux)
• Kriitiline lingvistika (Michael A. K. Halliday)
• Sotsiaalsemiootika, sh kujutiste lugemine (Robert Hodge, Günther Kress, Theo van Leeuwen)
• Sotsiokultuuriliste muutuste ja diskursiivsete muutuste suhte analüüs (Norman Fairclough)
• Sotsiokognitiivne meetod (Teun A. van Dijk)
• Lugemisanalüüs (Utz Maas)
• Duisburgi koolkond (Siegfried Jäger)
• Diskursiajalooline meetod ehk Viini koolkond (Ruth Wodak)

Diskursusanalüüsi tegemiseks ei ole n-ö valmisretsepte – enamasti tuleb uurijal välja arendada oma meetod ja analüüsitehnikad, lähtudes konkreetse uurimuse eesmärkidest, küsimustest ja andmetest. Ehkki sageli on otstarbekas kombineerida ühes uurimuses erinevate koolkondade ja analüüsitüüpide pakutavaid analüütilisi tööriistu, tuleb arvestada eklektilisuse ohuga – selle vältimiseks peavad kasutatavate lähenemiste filosoofilised eeldused, teooriad, mõisted ning analüüsistrateegiad, ‑võtted ja ‑tehnikad omavahel sobima.

Konstruktsionistlikule uurimisparadigmale omaselt ei eeldata diskursusanalüüsi tehes, et on võimalik teada midagi maailma kohta, vaadates maailma eraldi selle diskursiivsest konstruktsioonist, ning et üks ja õige diskursuse tõlgendus oleks võimalik. Sestap pole analüüsi korratavuse ja täpsuse kriteeriumid diskursusanalüüsis otseselt rakendatavad. Veelgi enam: vastavalt diskursusanalüüsi ontoloogilistele ja epistemoloogilistele eeldustele ei eksisteeri analüüsitavad diskursused reaalsuses, vaid uurija konstrueerib need analüütiliselt (Phillips ja Jørgensen, 2002), seetõttu tuleb analüüsi tulemitena väljajoonistatavate diskursuste nimetamist ja piiritlemist analüüsitulemuste esitamise osas alati põhjendada – neid ei saa esitada enesestmõistetavalt, antutena.

Diskursusanalüüsi ühikud võivad ühes uurimuses varieeruda – nendeks võivad olla sõnad, fraasid, laused, lõigud, ka suuremad tekstiüksused. Analüüsi tehes pole eesmärgiks niivõrd rakendada kategooriaid, vaid teha kindlaks viisid, kuidas diskursuses osalejad ise konstrueerivad ja kasutavad kategooriaid kõnes või kirjas. Erinevalt kontentanalüüsist ei toimu diskursusanalüüsis ranget (üksteist välistavatesse) kategooriatesse kodeerimist, kuna analüüsitaval üksusel võib olla mitu funktsiooni või tähendust.

Diskursusanalüüsi uurimisküsimused operatsionaliseeritakse lingvistiliste (sh semantiliste, grammatiliste, retooriliste) analüüsikategooriatena vastavalt sellele, millised diskursuse struktuurid (st teksti omadused, aspektid, detailid) väljendavad eeldatavasti kõige selgemini erinevusi või muutusi sotsiaalsetes struktuurides. Võib ka öelda, et analüüsitavad diskursuse struktuurid peavad aitama kõige otsesemalt vastata uurimisküsimustele. Operatsionaliseerimisel ehk analüüsikategooriate paikapanekul tasub võimalusel toetuda teoreetilistele käsitlustele ja varasematele analoogilistele uurimustele, aga ka analüüsitavate tekstide esialgsele lähi- ehk analüütiliselt tähelepanelikule lugemisele.

Tavaliselt järgib diskursusanalüüs hermeneutilisele lähenemisele omast tsirkulaarset protsessi: esmane lähilugemine annab uurijale üldise arusaamise uuritavast materjalist, järgneb analüüsiks valitud tekstiliste aspektide (diskursuse struktuuride) lähivaatlus ja uurimisküsimuste täpsem fookustamine, mis võib viia muutusteni üldises arusaamises analüüsitavatest tekstidest. Uurija peab lubama analüüsitaval materjalil oma esialgsetele „hüpoteesidele“ – oletustele ja eeldustele võimalike tulemuste kohta – vastu vaielda. Selleks peavad uurimisküsimused olema piisavalt täpsed, et esialgset interpretatsiooni oleks võimalik vajadusel ümber lükata või täpsustada. Ühtlasi aitab see vältida sedavõrd üldisi tõlgendusi, mis võiks olla teada juba enne analüüsi alustamist.

Diskursusanalüüsis on lubatud tulemuste mitteformaalne ehk pseudo- või etnokvantifitseerimine (sõnaliste hinnangute valdavalt, tavaliselt, aeg-ajalt jne abil). Uuritavate nähtuste olulisust ei hinnata statistiliselt, vaid n-ö tähtsuse mõttes – mis „jääb silma“.

Diskursusanalüüsi tehniliseks hõlbustamiseks võib kasutada kvalitatiivse andmeanalüüsi tarkvara, samas on oluline vältida programmidesse „sisseehitatud“ teoreetilisi eeldusi, mis sobivad paremini põhistatud teooria loomiseks.

Louise Phillips ja Marianne Jørgensen (2002) on välja pakkunud rea analüüsistrateegiaid ja põhimõtteid, mis on rakendatavad erinevate diskursusanalüütiliste lähenemiste puhul.   

• —Võrdlemine – vaatluse alla võetakse vähemalt kaks teksti. Strateegia aitab uurijal materjalist distantseeruda, nägemaks enesestmõistetavaid eeldusi.
• —Asendamine – võrdluse vorm; võrreldava teksti loob uurija (nt asendab sõna mõne teisega, mida teksti autor ei kasutanud), nägemaks, kuidas valitud sõnad või muud diskursuse struktuurid loovad teatud tähendusi.
• —Detaili esiletõstmine – olulise või kummalisena tunduva tekstilise detaili vaatlemine kogu tekstikorpuses, vastamaks küsimusele, millised on selle detaili kasutamise alternatiivid.
• —Multivokaalsuse analüüs – erinevate häälte (teatud tegelasi või sotsiaalseid rühmi või identiteete esindavate kõnelejate ja nende keelekasutusviiside) väljatoomine, selgitamaks ühtlasi välja intertekstuaalsust. Multivokaalsuse analüüsimisel tasub vastata järgmistele küsimustele.
• Mis eri hääli iseloomustab?
• Millal hääled räägivad?
• Mis tähendusi eri hääled kannavad?

• —Subjektipositsioonide analüüs: missugustes subjektipositsioonides on erinevad osalejad? Näiteks oli võimalik eristada eesti- ja venekeelse kooli 9. klassi õpilaste esseedes kaht vastastikuste subjektipositsioonide paari – ohustatud enamus versus üleolev vähemus ning kehtestunud enamus versus leppinud vähemus (Kalmus, 2003).
• —Diskursuste eristamine: kas saame visandada teatud diskursuste piirjooni, mis konstrueerivad teadmisi, identiteete ja sotsiaalseid suhteid teatud viisidel?

Diskursusanalüüsi valimi koostamisel ei eeldata selle üldistatavust. Analüüsi põhjal tehtavad järeldused kehtivad üksnes valimi kohta, kusjuures arvesse võetakse igat olulist üksikjuhtu ning erandeid.

Analüüsiks valitakse huvipakkuva nähtuse seisukohast olulised või esinduslikud objektid. Üldjuhul on diskursusanalüüsi huvifookus keelekasutusel, mitte keele kasutajatel, mistõttu tekste valitakse pigem nende tüübi ja eripära, mitte niivõrd autorite järgi.

Kehtib reegel: suurem valim pole tingimata parem. Valimi suurus sõltub uurimisküsimustest ja analüüsitüübist (kas see on jämeda- või peenekoelisem). Kui teatud tekst on uurimuse huvifookuses, oluline ja tõenäoliselt sotsiaalse praktika jaoks tagajärjekas, piisab isegi ühest tekstist. Sellegipoolest rõhutab Teun A. van Dijk avaldamisväärsete diskursusanalüüside ühe tingimusena piisavalt suurte tekstikorpuste olulisust.

Diskursusanalüüsi valimi suurus võib uurimuse käigus muutuda. Kui ilmneb suur variatiivsus diskursuses osalejate hulgas, tuleb valimisse võtta rohkem tekste (või kitsendada analüüsi fookust), ja vastupidi – suure  tekstisisese variatiivsuse ilmnedes on otstarbekas jätta valimisse vähem tekste.

Sarnaselt põhistatud teooriat loovatele uurimustele kehtib ka diskursusanalüüsis küllastatuse põhimõte – kui analüüs on põhjalik ning leidub piisavalt andmeid (sh erandeid) piisava arvu järelduste kinnitamiseks, puudub vajadus valimit veel suurendada.

Suuremahulisemates, tekstianalüüsi meetodeid kombineerivates uurimustes võib olla otstarbekas viia  enne diskursusanalüüsi valimi koostamist läbi kvantitatiivne kontentanalüüs, mille tulemustest lähtuvalt võib võtta diskursusanalüüsis lähivaatluse alla kõige sagedamini esinevad või hoopis harvad, ent tähelepanuväärsed teksti omadused või koosesinemismustrid.

Louise Phillipsi ja Marianne Jørgenseni (2002) järgi peab kõrgetasemelisel diskursusanalüüsil olema kolm põhiomadust, see peab olema

• kindel, usaldatav (ingl solid) – tõlgendused põhinegu erinevatel, mitte üksnes üht liiki tekstilistel tunnustel ehk diskursuse struktuuridel;
• ulatuslik (ingl comprehensive) – uurimisküsimused olgu täielikult vastatud, erandid analüüsis välja toodud;
• läbipaistev – tõlgendused olgu põhjendatud, empiiriline materjal lisatud või pikemate tsitaatidena esitatud.

Kriitilise diskursusanalüüsi üks säravamaid esindajaid, ajakirjade Discourse & Society, Discourse Studies ja Discourse & Communication kauaaegne toimetaja Teun A. van Dijk on sõnastanud publitseerimisväärsele diskursusanalüüsile esitatavad nõuded oma kodulehe rubriikides „What do we mean by ’discourse analysis’?“ ja „Instructions to authors: Pre-review your own paper first!“ Lühidalt kokku võttes peab diskursusanalüüs olema detailne, süstemaatiline ja teoorial põhinev. Detailsus tähendab analüüsi teksti süvastruktuuride ja nn tavalugejale märkamatute üksikasjade (nt sõnavara aspektide) tasemel, tuues eksplitsiitselt välja, missugust ideoloogilist, poliitilist või kultuurilist funktsiooni detail diskursuses täidab. Süstemaatilisus viitab sellele, et valitud diskursuse aspekte tuleb uuritavates tekstides analüüsida järjekindlalt, selge metodoloogilise skeemi alusel. Teoorial põhinemise all peab van Dijk silmas, et analüüsi teoreetilis-metodoloogilises sissejuhatuses tuleb selgelt välja tuua, milliseid diskursuse struktuure, protsesse või strateegiaid kavatsetakse uurida – seda tulenevalt varasematest analoogilistest käsitlustest (säilitamaks teoreetilist koherentsust), uurimisülesannetest ja analüüsitavate tekstide iseloomust. Lisaks peab diskursusanalüüs olema väga hästi esitatud ja kirjutatud – see peab olema arusaadav võimalikult laiale lugejaskonnale, vältima ülemäära keerukat stiili ja kõnepruuki, selgitama uusi mõisteid, olema selgelt struktureeritud ning sisaldama piisavalt näitetsitaate analüüsitud tekstidest.

Loughborough’ ülikooli diskursuse- ja retoorika analüüsi uurimisrühm (Antaki, Billig, Edwards ja Potter, 2003) on väga hästi sõnastanud vähekogenud diskursuseuurijate tüüpilised eksimused, mis lühidalt esitatuna on järgmised.

• —Analüüs on puudulik, piirdudes üksnes:

• andmete või teemade kokkuvõtte või referaadiga;
• isikliku, moraalse või poliitilise seisukohavõtuga tekstilõikude või autori suhtes;
• teksti(de) ülemäärase või isoleeritud (kommenteerimata) tsiteerimisega;
• diskursuse elementide, pahatihti üldtuntud detailide märkamise ja määratlemisega.

• Tehakse õigustamatuid üldistusi kõigile uuritavatega ühte kategooriasse kuuluvatele inimestele ehk „libaküsitlust“.

• Toimub diskursuste või muude konstruktide tsirkulaarne „avastamine“ – nt diskursuste määratlemine nende endi kaudu, väiteid ja nimetusi põhjendamata. Vaja oleks näidata kirjeldatava diskursuse ühisosa varasemate analoogsete diskursustega ja/või diskursuse detailidest johtuvat sisemist koherentsust.

Erica Burman (2004) lisab veel kolm algajate diskursuseuurijate töödes esinevat tüüpilist probleemi, milleks on lühidalt kokkuvõetuna

• — vasturääkimatu, monovokaalne tõlgendus – tuleks välja tuua erinevad diskursiivsed representatsioonid, nende interaktsioon ja võitlus;
• — dekontekstualiseeritus – tekst ja analüüs olgu asetatud sotsiaalselt, ajalooliselt, kultuuriliselt ja poliitiliselt; oluline on uuritava objekti valiku põhjendus ja uurija seisukoha väljatoomine;
• — probleemi (sisuka, sotsiaalselt olulise uurimisküsimuse), seega uurija kriitilise selektiivsuse puudumine.

Diskursusanalüüsi kui tugevalt teoorial põhineva analüütilise lähenemise kasutamine akadeemilistel eesmärkidel nõuab põhjalikku tutvumist sellekohase kirjandusega. Õppematerjal ei võimalda pakkuda ammendavat ülevaadet kõikidest diskursusanalüüsi koolkondadest ja tüüpidest. Esitame siinkohal näitena Norman Faircloughi (1989, 1992) väljatöötatud analüüsiskeemi, mis koosneb küllaltki selgepiirilistest etappidest ja analüütilistest küsimustest, mille hulgast tuleb operatsionaliseerimise käigus valida konkreetsetele uurimisküsimustele ja uuritavatele tekstidele sobivad.

N. Faircloughi lähenemist kriitilisele diskursusanalüüsile nimetatakse ka sotsiokultuuriliste muutuste ja diskursiivsete muutuste suhte analüüsiks. Fairclough defineerib diskursuse järgmiselt: keel sotsiaalse tegevusena, mille määravad sotsiaalsed struktuurid. Selle määratluse järgi on diskursus ja sotsiaalsed struktuurid (või ühiskondlik-poliitiline kord) vastastikmõju seoses: olemasolevad sotsiaalsed struktuurid seavad raamid keelekasutusele ja vastupidi: keelekasutus aitab taastoota või muuta sotsiaalseid struktuure. Sellest johtuvalt väljenduvad ühiskonnas ja kultuuris asetleidvad muutused keelekasutuses ja vastupidi. Diskursuseuurijate ülesandeks on neid muutusi registreerida ja kriitiliselt tõlgendada – seda eesmärgiga aidata kaasa positiivsetele sotsiaalsetele muutustele inimeste kriitilise keeleteadlikkuse ja meediapädevuste kasvu abil.

Fairclough on oma analüüsiskeemi arendamisel paljuski toetunud Michael A. K. Halliday süsteemsele keeleteooriale ja sellest võrsunud kriitilisele lingvistikale, aga ka näiteks Mihhail Bahtini žanriteooriale ja Michel Foucault’ diskursuse- ja võimukäsitlusele.

Fairclough peab vajalikuks viia diskursusanalüüsi läbi kolmes omavahel hästi integreeritud etapis (vt joonis 1).

Joonis 1. Diskursusanalüüsi dimensioonid ja etapid N. Faircloughi järgi. Allikas: Titscher, Meyer, Wodak ja Vetter 2000: 152.

1. etapp on teksti vormiliste omaduste detailne kirjeldamine, mida vaatleme üksikasjalikult allpool.

2. etapp on teksti ja diskursiivse praktika – tekstiloome- ja tõlgendusprotsesside – vaheliste seoste tõlgendamine ehk analüüs, mille käigus vaadeldakse seoseid teksti ja sotsiaalse interaktsiooni (inimeste suhestumise ja suhtlemise) vahel, st vaadeldakse teksti kui sotsiaalset tegevust. Teksti nähakse sotsiaalse tekstiloomeprotsessi produktina, aga ka ressursina tõlgendamisel. Sealjuures tuleb arvesse võtta teksti võimalike tõlgendajate taustteadmisi ja tavaarusaamu, sest ainult need muudavad teksti reaalseks, sotsiaalselt toimivaks. Sel etapil tõlgendatakse diskursuses avalduvaid keelelisi valikuid teksti loomise või tootmise ning teksti tarbimise ehk vastuvõtu kontekstis, püüdes vastata küsimustele, miks on tekst just niisugune ja kuidas vastuvõtjad seda tulenevalt situatsioonilisest ja intertekstuaalsest kontekstist tõenäoliselt tõlgendavad.

3. etapp on seletamine ehk sotsiaalne analüüs, mille käigus vaadeldakse seoseid diskursiivse praktika ja sotsiokultuurilise praktika, st interaktsiooni (teksti kui sotsiaalse tegevuse) ja sotsiaalse konteksti vahel – vaadeldakse teksti loomise ja tõlgendamise sotsiaalset määratust ja nende sotsiaalseid mõjusid. Uuritavat diskursust nähakse ühiskonna võimusuhete valguses, paigutatuna sotsiaalsesse, institutsioonilisse ja ühiskondlikku konteksti. Analüüsitakse ka võimalikke diskursiivseid võitlusi, mis leiavad aset teksti loojate ja tõlgendajate ning ühiskondlik-poliitilise korra vahel.

Nii 2. kui 3. etapi – tõlgendamise ja seletamise – analüütilised järeldused pannakse kirja aruandesse (lõputöösse, väitekirja, artiklisse). Enamasti põimitakse neid esimese, kirjeldava analüüsietapi käigus saadud ning töös süstemaatiliselt ja põhjalikult, ent samas üldistavalt esitatavate tulemustega.

ETAPP 1: TEKSTI KIRJELDAMINE 

Teksti kirjeldamise käigus on otstarbekas kasutada ka asendamist võrdluse vormina [viide alapeatükile Diskursusanalüüsi strateegiad], mõeldes analüütiliselt: millised oleksid olnud teised võimalused ehk keelelised valikud – kuidas oleks saanud sama mõtet teisiti väljendada ja kas sel juhul oleks teksti ideoloogiline sõnum olnud teistsugune?

Teksti kirjeldamisel pööratakse tähelepanu sõnavarale, grammatikale ja teksti struktuuridele, analüüsides teksti vormiliste ja sisuliste omaduste kantavaid tähenduslikke väärtusi ja nende võimalikke mõjusid (vt tabel 1). Teksti kogemuslik väärtus viitab autori kogemusele looduslikust ja sotsiaalsest maailmast, seondub teksti sisu ning autori edastatavate teadmiste ja uskumustega. Teksti suhteväärtus näitab ja jõustab sotsiaalseid suhteid diskursuses osalejate vahel. Teksti väljenduslik väärtus viitab autori hinnangutele tekstis käsitletavate tegelaste ja nähtuste kohta. Lisaks võib teksti vormiline omadus kanda ühendavat, teksti osi sidustavat väärtust. Nimetatud väärtuste esiletoomine uurimuse aruandes võib moodustada osa teisest, tõlgendavast analüüsietapist.

Tabel 1. Teksti vormilised omadused, nende väärtused ja mõjud. Allikas: Fairclough 1989: 112.

Järgnevalt esitame kümme Faircloughi (1989) väljatöötatud analüütilist küsimust koos alaküsimustega teksti kirjeldamiseks, seejärel ka küsimused diskursiivse praktika tõlgendamiseks ja seletamiseks. Tasub silmas pidada, et kõik küsimused pole iga uurimisprobleemi ega analüüsitava diskursuse puhul relevantsed. Seetõttu tuleb oma analüüsi kavandades ja tehes valida põhjendatult analüüsimiseks need küsimused (ja vastavad diskursuse struktuurid), mis aitavad vastata uurimisküsimustele – milles avalduvad ühtlasi kõige selgemini variatiivsus ja muutused sotsiaalsetes struktuurides (nt võimusuhetes). Küsimuste ja diskursuse struktuuride valikul tasub toetuda varasematele teoreetilistele käsitlustele ja samateemalistele uurimustele ning analüüsitavate tekstide esialgsele lähivaatlusele.

A. Sõnavara

1. Missugune kogemuslik väärtus sõnadel on?

• Millistele klassifikatsiooniskeemidele tuginetakse? Klassifikatsiooniskeemid näitavad, kelle vaatenurgast või sotsiaalselt positsioonilt millelegi vaadatakse.  Klassifikatsiooniskeemid süstematiseerivad reaalsust teatud kindlal viisil, mis põhineb ideoloogilisel vaatel sellele reaalsusele. Sellele alaküsimusele vastamine aitab välja tuua ka diskursuses kõnelevaid „hääli“. Näide
• Kas esineb sõnu, mille eest või vastu ideoloogiliselt võideldakse – mis on ideoloogilise võitluse fookuses?  Näide
• Kas esineb uusi sõnu, uudissõnu? Ning kui, siis missugune kultuuriline või ideoloogiline tähtsus neil on? Uudissõnad annavad tunnistust ühiskonnas toimuvatest muutustest ning aitavad muutusi omaks võtta, nende tähendust kujundada ja nendele antavaid hinnanguid vormida. Näide
• Kas esineb ümbersõnastust (ingl rewording) – teatud sõnade vältimist, nende süstemaatilist asendamist teiste sõnadega – või ülesõnastust (ingl overwording) – rohket sünonüümikasutust, mis võib tähendada reaalsuse teatud aspekti rõhutamist prioriteetse, valdavana. Näide
• Kas esineb ideoloogiliselt olulisi tähendusseoseid: 1) sünonüümiat ehk samatähenduslikkust, 2) antonüümiat ehk vastandtähenduslikkust või 3) hüponüümiat, mille puhul ühe sõna tähendus n-ö sisaldub teises sõnas või mis tähistavad hierarhilisi ülem- ja alamkategooria suhteid (näiteks fašism kui totalitarismi alamkategooria)? Tähendusseosed võivad viidata teatud tüüpi diskursustele ja nende ideoloogilisele alusele.

2. Missugune suhteväärtus sõnadel on?

• Kas esineb eufemisme ehk peitesõnu – pehmemaid, ebamäärasemaid, emotsionaalselt vähem laetud sõnu , mida kasutatakse otsesemate või tuntumate sõnade asemel, vältimaks ebaviisakust, poliitilist ebakorrektsust või negatiivseid suhteväärtusi. Näide
• Kas esineb silmatorkavalt formaalseid või mitteformaalseid sõnu? Nende abil väljendatakse ja rõhutatakse sotsiaalse situatsiooni iseloomu, formaalsuse astet, pannakse paika diskursuses osalejate staatus ja positsioon. Näide

3. Millist väljenduslikku väärtust sõnad sisaldavad?
Sõnavara võib rohkem või vähem eksplitsiitselt kanda autori positiivseid või negatiivseid hinnanguid ning viidata ka selle kaudu ideoloogilistele klassifikatsiooniskeemidele. Näide

4. Milliseid metafoore kasutatakse? Millised kultuurilised ja ideoloogilised faktorid mõjutavad metafooride valikut? 
Näide

B. Grammatika

5. Millist kogemuslikku väärtust grammatilised vormid sisaldavad?

• Mis tüüpi protsessid – nt tegevus (alus + öeldis + sihitis), sündmus (alus + öeldis) või omistamine (alus + öeldis + öeldistäide) – ja osalejad (tegijad või kannatajad) domineerivad? Mis faktorid võiks seda põhjustada?  NäideSee, mis tüüpi protsessi kasuks teksti loojad otsustavad, sõltub ideoloogilistest taotlustest, kusjuures tehtav keeleline valik võib olla automaatne ja tavamõistuslik või teadlik propagandavõte.
• Kas agentsus (tegija) on ebaselge? Haakub eelmise alaküsimusega: tegijat, põhjuslikkust ja vastutust võidakse ideoloogilistel põhjustel varjata, nt kasutades lause alusena elutut tegelast. Näide
• Kas protsesse kujutatakse sellistena, nagu need tavaliselt on?  Näide
  
• Kas kasutatakse nominalisatsiooni  ehk nimisõnastamist – protsessi väljendamist nimisõnaga? Nimisõnastamine võimaldab varjata tegijat ja/või kannatajat, protsessi toimumise aega, modaalsust ja põhjuslikkust. Näide
• Kas laused (verbid) on aktiivsed või passiivsed? Kõiki tegevusprotsesse saab edasi anda nii aktiivsete kui passiivsete verbidega, eesti keele terminoloogias – isikulist või umbisikulist tegumoodi ehk tegevikku versus tehtavikku – kasutades. Näide Diskursusanalüüsis tuleb teha vahet, kas umbisikulist tegumoodi ilma tegijamääruseta kasutatakse lihtsalt korduse vältimiseks (kui tegija on tekstis eespool juba välja toodud) või on tõenäoliselt tegemist ideoloogilise taotlusega tegija varjamiseks.
• Kas laused on positiivsed või negatiivsed (eesti keele terminoloogias: jaatavas või eitavas kõnes)? Eitava kõne abil saab rõhutada tegelikkuse erinevust tavapärasest või eeldatavast, see võib viidata ka intertekstuaalsusele, sh eeldustele. Näide

6. Millist suhteväärtust grammatilised vormid sisaldavad?

• Missuguseid lausetüüpe – väit-, küsi-, käsk-, soov- või hüüdlauseid – kasutatakse? Lausetüüp võib viidata kõneaktidele ja võimupositsioonidele diskursuses. Näiteks on osalejal, kellel on õigus kedagi teist käskida või kelleltki informatsiooni küsida, tihtipeale suurem võim. Ka informatsiooni jagamine, kui seda pole palutud, võib sümboliseerida võimu. Lausetüübi kantav suhteväärtus sõltub siiski tugevalt suhtluskontekstist ja tõlgendajate eeldustest.
• Kas esineb olulisi suhtemodaalsuse vorme? Suhtemodaalsust väljendatakse peamiselt modaalverbidega (nt võid, pead, peaksid) ja see viitab diskursuses osalejate vahelistele (võimu)suhetele.
• Kas kasutatakse asesõnu meie-teie, sina-Teie, meie-nemad? Nende asesõnade abil on võimalik väljendada mingi sotsiaalse grupi liikmeks arvamist või sellest väljajätmist, võimupositsiooni teiste eest kõnelemiseks, solidaarsust/samastumist, sotsiaalset distantsi.

Asesõna „meie“ võib olla nii sissearvav kui väljajättev. Näide

Asesõna „sina“ versus viisakusvormi „Teie“ kasutamine, mis võib olla sümmeetriline (mõlemad osalejad kas sinatavad või teietavad) või ebasümmeetriline, annab märku kas solidaarsusest (vastastikune sinatamine), suuremast sotsiaalsest distantsist / suhte formaalsusest (vastastikune teietamine) või selgest võimuvahekorrast (üks sinatab, teine teietab).

Asesõna „sina“ kasutatakse ka personaalseks pöördumiseks lugeja poole, nt reklaamides („Kas sina oled juba postkasti välja vahetanud?“).

Asesõna „sina“ on võimalik kasutada ka umbmäärase asesõnana, mis võib väljendada solidaarsust lugejatega. Näide

Asesõna „nemad“ kasutamine Meie-Nemad vastanduses või teise rahvuse nime vältimiseks annab tunnistust etnilise distantseerumise strateegiast (van Dijk, Ting-Toomey, Smitherman ja Troutman, 1997).

7. Millist väljenduslikku väärtust grammatilised vormid sisaldavad?

• Kas esineb olulisi väljendusliku modaalsuse vorme? Väljenduslik modaalsus näitab väidetu tõepärasuse, usaldusväärsuse määra (vt ka „modaalsus“ kujutiste lugemise meetodi raames). Modaalsust on võimalik väljendada modaalverbide (nt võib, peaks, peab), ajavormide, kõneviisi ja määrsõnade abil. Näiteks pretendeerivad kindla kõneviisi olevik ja täisminevik suurimale tõepärasusele, jätmata lugejale tõlgendamiseks väga palju muid võimalusi. Näide
• Kas modaalsus on subjektiivne või objektiivne? Subjektiivne modaalsus näitab, kelle seisukohta esitatakse – nt tähistab autori isiklikku vaatenurka saatefraas „Ma arvan, et …“). Objektiivne modaalsus on ideoloogilisem – sel moel on võimalik esitada isiklikku arvamust või tõestamata väidet universaalse tõena (vt eelmine näide).

8. Kuidas on (liht)laused ühendatud?

• Milliseid loogilisi või põhjuslikke seoseid väljendavaid sidesõnu kasutatakse? Alistavad sidesõnad (nt kuna, sest, kuigi, ehkki, olgugi) võivad viidata enesestmõistetavaks peetavatele põhjuslikele seostele, seega ideoloogiatele. Näide
  
• Kas liitlaused on rinnastavad või alistavad? Alistavates liitlausetes on pealause üldiselt informatiivselt olulisem, esiletõstetud, nn Uus; kõrvallausega väljendatavat sageli eeldatakse, see on nn Antud (vt ka Antud-Uue vastandust kujutiste lugemise meetodi raames). Antud – Uus peatükis Kujutiste lugemise meetod] Eelmises näites toodud alistavas liitlauses „Kuigi neid õigusi nimetatakse kodaniku- ja poliitilisteks õigusteks, on need enamjaolt antud ka mittekodanikele ja välismaalastele.“ väljendab sidesõnaga „kuigi“ algav kõrvallause ideoloogilist eeldust, mida peetakse enesestmõistetavaks, Antuks; pealause sisaldab „Uut“ teadmist, mis selles kontekstis teenib ühtlasi enamusrahvuse positiivse enese-esitluse (vt ka van Dijk, 2005: 314) eesmärki. 
• Milliseid vahendeid kasutatakse tekstisisesteks ja -välisteks viideteks? Seda funktsiooni võivad täita näiteks asesõnad (tema, see), määrav artikkel või selle asendaja (see, too) – nende abil on võimalik viidata tekstis eespool teadaantule või tekstiväliselt eeldatavale. Näide

C. Teksti struktuurid

9. Milliseid interaktsiooni konventsioone ehk suhtlustavasid kasutatakse?

• Kuidas toimub kõnevoorude vahetus? Kas mõni osaleja kontrollib teiste sõnasaamisjärjekorda ja diskursiivset panust (segab vahele, nõuab selgust, kontrollib teemat, formuleerib järelduse või hinnangu)? Kas osalejate õigused ja kohustused on sümmeetrilised või asümmeetrilised? Vestluse asümmeetriaga taastoodetakse sotsiaalseid hierarhiaid, rolli- ja staatuseerinevusi (nt politseiniku-tunnistaja või õpilase-koolidirektori vestluses). 

10. Missugused on teksti suuremad struktuurid? Missuguses järjekorras käsitletakse alateemasid, põhjusi, tagajärgi jne? Mis teemad on olulisemad, esile tõstetud? Millest räägitakse esmajärjekorras, millest viimases järjekorras ja millest ei räägita üldse?  Näide

ETAPP 2: TEKSTI JA DISKURSIIVSE PRAKTIKA SEOSTE TÕLGENDAMINE EHK PROTSESSIDE ANALÜÜS

1. Kas esineb intertekstuaalsust – kas ja kuidas kasutatakse tekstis teisi tekste või viidatakse teistele tekstidele? Mis eesmärki intertekstuaalsus täidab? 

• Kas teiste tekstide taasesitamine on otsene või kaudne? Otsese taasesitamise korral on tsiteeritav tekst nt jutumärkides, viidatakse autorile (see on väga iseloomulik akadeemilistele tekstidele). Kaudse taasesitamise puhul võidakse kasutada varasemate tekstide stiili, sõnastust, parafraseeringut jms. Kaudse taasesitamise või viitamise, ühtlasi stiili „tsiteerimise“ näiteks sobib joonisel 2 toodud reklaam.

• Mida taasesitatakse: kas konteksti ja stiili aspekte või lihtsalt tähendusi?
• Kas taasesitatav diskursus on selgelt eristatud? Kas see on „tõlgitud“ esitava diskursuse keelde?  Näide
• Kuidas taasesitatavat diskursust esitavas diskursuses kontekstualiseeritakse? Küsimus on oluline nt negatiivsete, konkureerivaid erakondi või poliitikuid halvustavate valimisreklaamide analüüsimisel, seda ka eetilisuse vaatevinklist – sõltuvalt taasesitamise kontekstist võib algne tähendus oluliselt muutuda.
• Kuidas viitab tekst eeldustele? Implitsiitsetele, vaikimisi eeldustele võib viidata nt kõrvallause sisu (vt 8.-9. klassi kodanikuõpetuse õpiku näide eespool), määrav artikkel või selle funktsioonis olev asesõna (see, too). Näide

Rohkelt võimalusi eelduste esitamiseks pakuvad ka sõnavara ja grammatilised konstruktsioonid.
Näide

• Kas eeldused viitavad teiste autorite varasematele tekstidele või teksti looja eelnevatele tekstidele?
• Kas eeldused on siirad või manipuleerivad (teksti autori kehtestatud)? Eeltoodud Kolumbuse-näites sisalduv eeldus on ilmselt siiras, tavapärasele kõnepruugile ja/või tavaarusaamale tuginev. Manipuleeriva eelduse näiteks sobib kiuslik-noriv küsimus „Kas oled hommikuse konjakijoomise maha jätnud?“.
• Kas eeldused on poleemilised (nt eitavad laused)?
  Näide
  
• Kas esineb metadiskursust (milles autor eristab end teksti teatud tasandist) või irooniat?
  Metadiskursuse näide

2. Kas esineb interdiskursiivsust – loovat, ühendavat intertekstuaalsust, mis põimib erinevate diskursustüüpide, žanride (suhteliselt stabiilsete tekstiloometavade kogumite, nt teadusartikli, olemusloo, ametliku kõne) või stiilide konventsioone ehk tavasid, luues nii uusi või hübriidseid interaktsiooni- ja sotsiaalsete suhete vorme ning diskursustüüpe?

• Kas valimit on võimalik selgelt iseloomustada žanrikuuluvuse alusel?
• Kas valimis on esindatud üks või mitu žanri?
• Missugus(t)ele stiili(de)le, diskursus(t)ele toetutakse? Kas on võimalik eristada stiile vastavalt üldisele suunitlusele (ingl tenor), kõneviisile ehk moele (ingl mode) ja retoorilisele kõneviisile (ingl rhetorical mode)?

Diskursuse üldine suunitlus viitab interaktsioonis osalejate suhetele, mis võivad olla formaalsed või mitteformaalsed, ametlikud, lähedased jne.
Näide

Mood ehk kõneviis  tähendab Faircloughi analüüsiskeemis kirjalikku versus suulist tekstiloomeviisi ja nende kombinatsioone (nt kirjalik-nagu-suuline, suuline-nagu-kirjalik).
Näide

Retooriline kõneviis viitab Faircloughi analüüsiskeemis arutlevale, kirjeldavale jne tekstitüübile.

• Milline on osalejate sotsiaalne identiteet, millistele diskursustele nad oma identiteediloomes toetuvad?
  Näide
• Kas valim on oma interdiskursiivsete omaduste poolest suhteliselt konventsionaalne või suhteliselt innovaatiline?

3. Missugused on diskursiivse praktika – tekstiloome- ja tõlgendusprotsesside – tingimused?

• Kas teksti luuakse/toodetakse ning tõlgendatakse/tarbitakse individuaalselt või kollektiivselt? Kas teksti tootmisel on kindlad etapid? Kas autor, illustraator ja toimetaja on samad või erinevad inimesed?
• Kui heterogeenne ja ambivalentne ehk mitmetähenduslik on tekst teatud tõlgendajate jaoks, kui palju ja milliseid seoseid neil tuleb luua? Kuidas nad tõlgendavad situatsioonilist ja intertekstuaalset konteksti? Kas need tõlgendused muutuvad diskursuse jooksul?
• Kas valim kutsub esile vastuseisvat lugemist ehk tõlgendust (ingl resistant readings)? Missugust tüüpi lugejatelt?

ETAPP 3:  SELETAMINE EHK SOTSIAALNE ANALÜÜS

1. Missugune on diskursuse nn sotsiaalne maatriks? Millised sotsiaalsed ja hegemoonilised suhted ja struktuurid situatsioonilisel, institutsionaalsel ja ühiskondlikul tasandil seda diskursust kujundavad? Kas ja kuidas on see diskursus seotud situatsioonilisel, institutsionaalsel ja ühiskondlikul tasandil toimuva võimuvõitlusega? Kas need võitlused on avalikud või varjatud? Kas diskursus on hegemooniliste suhete ja struktuuride suhtes konventsionaalne ja normatiivne või loominguline ja innovaatiline?
2. Milline on analüüsitava diskursuse seos „diskursuse kordadega“ ehk diskursiivse korraga – diskursuste kogumitega institutsioonis ja ühiskonnas? Kas analüüsitav diskursus annab panuse diskursuse korra muutmisse või taastootmisse?
3. Mis on diskursuse ideoloogilised ja poliitilised mõjud? Kuidas see aitab säilitada või muuta olemasolevaid teadmiste ja uskumuste süsteeme, sotsiaalseid ja võimusuhteid, sotsiaalseid identiteete?

Diskursusanalüüsi tulemused on soovitav esitada selgelt struktureerituna – alateemade, analüüsitud diskursuse struktuuride või peamiste uurimisküsimuste ja/või järelduste kaupa. Oluline on põimida uurija analüütilisse teksti, mis koosneb uuritavate tekstide detailsest, kuid ühtlasi kokkuvõtlikust-üldistavast kirjeldusest, tõlgendustest ja seletustest, lühemaid näiteid ja/või pikemaid tsitaate. Uurija analüütiline tekst peab olema mahukam kui tsitaadid ja näited. Mitte mingil juhul ei saa loota, et tsitaadid n-ö räägivad enda eest.

Tsitaadid ning autori omatekst peavad olema selgelt eristatud. Üheks levinumaks viisiks on tsitaatide esitamine kaldkirjas, pikemate tsitaatide (rohkem kui kaks lauset) puhul tuleks need esitada eraldi lõikudena. Sageli osutub otstarbekaks eraldi lõikudena esitatud pikemad tsitaadid nummerdada – see võimaldab vajadusel viidata eespool esitatud tsitaadile ka hiljem, tsitaati kordamata. Eriti kõnekate või iseloomulike detailide esiletõstmiseks on tavaks kasutada sõnade või fraaside allajoonimist. Diskursusanalüüsi (sealhulgas Faircloughi lähenemise ning argumentatsiooni analüüsi võtete) tulemuste eeskujuliku esitamise näidet pakub Lennart Kompi bakalaureusetöö (2008).

Sageli soovivad uurijad diskursusanalüüsi tulemusel piiritleda ja nimetada omapoolseid analüütilisi konstruktsioone – nt diskursuseid, diskursusetüüpe või tõlgendusrepertuaare. Sel juhul on nõutav niisuguste analüütiliste konstruktsioonide üldistav kirjeldamine, milles näidatakse selgelt ja konkreetselt, mille poolest nt üks diskursusetüüp erineb teistest. Heaks näiteks on Kadi Ilvese magistritöö „Karistamine – vajalik kasvatusmeetod või vägivald? Põhikooli õpilaste esseede ja esseekonkursi konteksti analüüs“ (2006), milles autor on kasutanud diskursiivpsühholoogilist lähenemist ning selgelt ja võrdlevalt näidanud analüüsis eraldi täiskasvanute ja laste tõlgendusrepertuaare.

Diskursusanalüüsi lõpparuandes (artiklis, väitekirjas, lõputöös või nende lisades) ei ole tavaks näidata ulatuslikult nn tehnilist tööd (nt loetleda või tsiteerida kõiki asesõnade meie-nemad kasutamise juhtumeid, mida uurija üldistuste ja järelduste tegemisel arvesse võttis). Analüüsi läbipaistvust tuleb näidata a) meetodipeatükis operatsionaliseerimise ehk analüüsitavate diskursuse struktuuride kirjeldamise ja põhjendamise osas ning b) tulemuste peatükis eritletavate analüütiliste konstruktsioonide (nt diskursuste, tõlgendusrepertuaaride vms) süstemaatilise, võrdleva, uurija tehnilise tööna teostatud detailsele analüüsile toetuva, kuid töös üldistatud kujul ja näidetega varustatud kirjeldamise ning argumenteeritud tõlgendamise kaudu.

Antaki, C., Billig, M., Edwards, D. ja Potter, J. (2003). Discourse Analysis Means Doing Analysis: A Critique of Six Analytic Shortcomings. Discourse Analysis Online, 1. Kasutatud 06.09.2014 http://www.shu.ac.uk/daol/articles/v1/n1/a1/antaki2002002-paper.html.

Burman, E. (2004). Discourse Analysis Means Analysing Discourse: Some Comments on Antaki, Billig, Edwards and Potter ‘Discourse Analysis Means Doing Analysis: A Critique of Six Analytic Shortcomings’. Discourse Analysis Online. Kasutatud 06.09.2014  http://www.shu.ac.uk/daol/articles/open/2003/003/burman2003003-paper.html.

Busch, A. (1907). Kuke-aabits. 6. tr. Tallinn: A. Busch.

Fairclough, N. (1989). Language and Power. London ja New York: Longman.

Fairclough, N. (1992). Discourse and Social Change. Cambridge: Polity Press.

Ilves, K. (2006). Karistamine – vajalik kasvatusmeetod või vägivald? Põhikooli õpilaste esseede ja esseekonkursi konteksti analüüs. Magistritöö. Tartu Ülikool, sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika osakond.

Kalmus, V. (2000). Õpikudiskursus muutuvas ühiskonnas. V.-R. Ruus (Toim), Kõnelev ja kõneldav inimene: Eesti erinevate eluvaldkondade diskursus (lk-d 205–218). Tallinn: TPÜ Kirjastus.

Kalmus, V. (2003). “Is interethnic integration possible in Estonia?”: Ethno-political discourse of two ethnic groups. Discourse & Society, 14(6), 667–697.

Kivi, L., Roosleht, M. (1997). Aabits. Tallinn: Koolibri.

Komp, L. (2008). Tasakaalustatuse ja erapooletuse mõistete konstrueerimine ja argumenteerimine Eesti Televisioonile esitatud kaebustes ning nende vastustes. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond. Kasutatud 06.09.2014 http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/15710.

Käis, J. (1944). Esimesed vaod. Aabits. 9. tr. Tallinn: RK Pedagoogiline Kirjandus.

Käis, J. (1945). Esimesed vaod. Aabits. Tallinn: RK Pedagoogiline Kirjandus.

Käis, J. (1946). Esimesed vaod. Aabits. Tallinn: RK Pedagoogiline Kirjandus.

Laherand, M.-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: Infotrükk.

Möldre, L., Toots, A. (1997). Kodanikuõpetus 8.-9. kl. Tallinn: Koolibri.

Peterson, E. (1923). Eesti laste uus aabits ja esimese aasta lugemik kodule ja koolile. 7. tr. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastusühisus.

Phillips, L., Jørgensen, M.W. (2002). Discourse Analysis as Theory and Method. London: Sage.

Savisaar, E. (2000). Eksperimendi lõpp. Postimees, 2. november.

Titscher, S., Meyer, M., Wodak, R.,Vetter, E. (2000). Methods of Text and Discourse Analysis. London: Sage.

van Dijk, T.A. (2005). Ideoloogia: multidistsiplinaarne käsitlus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

van Dijk, T.A., Ting-Toomey, S., Smitherman, G., Troutman, D. (1997). Discourse, Ethnicity, Culture and Racism. T.A. van Dijk (Toim), Discourse as Social Interaction. Discourse Studies: A Multidisciplinary Introduction. Vol.2 (lk 144–180). London: Sage.

Volt, M. (1997). Kriitiline diskursianalüüs. Kasutamisvõimalusi teksti ja kultuuri uurimisel. Vikerkaar, 12, 51–58.

Diskursusanalüüsist üldiselt

Peatükk „Diskursusanalüüs“ raamatus M.-L. Laherand (2008). Kvalitatiivne uurimisviis (lk 309–336). Tallinn: OÜ Infotrükk – annab ülevaate diskursusanalüüsi üldistest teoreetilistest lähte-eeldustest ja mõnest koolkonnast, sh diskursiivsest psühholoogiast ehk briti suunast, foucault’likust suunast ja kriitilisest diskursusanalüüsist.

Peatükk Phillips, L. (2007) „Doing discourse analysis: A brief introduction to the field“ raamatus N. Carpentier jt (Toim), Media technologies for democracy in an enlarged Europe: The Intellectual work of the 2007 European Media and Communication Doctoral Summer School (lk-d 285–294). Tartu: Tartu University Press. http://www.researchingcommunication.eu/reco_book3.pdf.

Phillips, L. ja Jørgensen, M.W. (2002). Discourse Analysis as Theory and Method. London: Sage – käsitleb Laclau ja Mouffe’i diskursuseteooriat, diskursiivset psühholoogiat ja Faircloughi lähenemist kriitilisele diskursusanalüüsile; esitab erinevate lähenemiste võrdluse ja kombineerimisvõimalused.

van Dijk, T. A. What do we mean by ‘Discourse Analysis’? http://www.discourses.org/journals/das/whatisdiscourseanalysis/index.html – toob kokkuvõtlikult esile diskursusanalüüsi olemuse ja eripära ning diskursusanalüüsile esitatavad nõuded.

Tähelepanu väärib ka T. A. van Dijki kodulehekülg tervikuna – http://www.discourses.org/ – sh võimalus laadida alla autori varasemaid artikleid ja raamatuid rubriigis „Download“ à „Articles / Books“.

Retoorika analüüsist

Peatükk „Rhetorical Analysis“ raamatus A. A. Berger (2000). Media and Communication Research Methods (lk-d 53–69). Thousand Oaks: Sage.

Peatükk Gill, A. M. ja Whedbee, K. (1997) „Rhetoric“ raamatus T. A. van Dijk (Toim), Discourse as Structure and Process (lk-d 157–184). London: Sage.

Argumentatsiooni analüüsist

Peatükk van Eemeren, F. H., Grootendorst, R., Jackson, S. ja Jacobs, S. (1997) „Argumentation“ raamatus T. A. van Dijk (Toim), Discourse as Structure and Process (lk-d 208–229). London: Sage.

Diskursiivsest psühholoogiast

Wetherell, M., Taylor, S. ja Yates, S. J. (Toim) (2001). Discourse as Data: A Guide for Analysis. Milton Keynes ja London: Sage with The Open University.

Kriitilisest diskursusanalüüsist

Peatükk „Critical discourse analysis in practice: description“ raamatus N. Fairclough (2001) Language and Power (lk-d 91–116). Harlow: Longman – annab detailse, näidetega varustatud ülevaate Faircloughi analüüsiskeemi teksti kirjeldamise etapist.

Peatükk „Two Approaches to Critical Discourse Analysis“ raamatus S. Titscher, M. Meyer, R. Wodak ja E. Vetter (2000) Methods of Text and Discourse Analysis (lk-d 144–170). London: Sage – annab ülevaate Faircloughi lähenemisest ja diskursiajaloolisest ehk Viini koolkonnast.

Osa „Diskursus“ raamatus T. A. van Dijk (2005) Ideoloogia: multidistsiplinaarne käsitlus (lk-d 228–373). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Wodak, R. ja Meyer, M. (Toim) (2001). Methods of Critical Discourse Analysis. London: Sage.