Fookusgrupis tavaliseks informantide arvuks loetakse 6–8 inimest, kuid tehakse ka väiksemaid ning suuremaid rühmi. Sobivaks kestuseks peetakse 1,5–2,5 tundi, mis annab võimaluse osalejate vastastikusel stimulatsioonil toimima hakata, kuid ei kurna osalejaid väga ära. Kui individuaalintervjuu küsitluskava võib olla vahel ka suhteliselt vähe struktureeritud, siis rühmavestluse modereerimiseks on vajalik selgelt struktureeritud küsitluskava. Kavasse lisatakse küsimustele veel ka mitmesugused osalejate spontaansust, loomingulisust, analüütilisust ja osalusmotivatsiooni stimuleerivaid elemente.

Hästi kavandatud ja modereeritud fookusgrupis informandid stimuleerivad üksteist, st kiirendavad teema või sündmusega seotu väljaotsimist mälust, peegeldavad vestlusaluse teema/sündmuse eri aspekte, esindavad eri vaatenurki, aitavad üksikosalejaid formuleerida oma arvamust võrdluse (tausta) loomise kaudu jms. Võrdlevad katsetused süvaintervjuude ning grupivestluses “toodetud” infomahuga on vastuolulised (vt nt Morgan, 1996, Fern, 1982) ning tulemused sõltuvad paljudest teguritest: sihtrühmast, käsitledavatest teemadest ja kindlasti ka uuringu läbiviimisest. On leitud, et gruppides ja individuaalintervjuudes antud vastused erinevad ka sisuliselt, kui räägitakse delikaatsetest asjadest või kõrge normatiivsusega teemadel (Wright, 1994). Kollektiivne teemakäsitlus võib inimesi julgustada oma arvamust väljendama ka diskreetsetel teemadel (Tracy, Lutgen-Sandvik ja Alberts, 2006). Kindlasti ei saa  fookusgrupi puhul rääkida mingist üldisest garanteeritud stimulatsiooniefektist, vaid selle tekkimine-mittetekkimine sõltub grupi koosseisust ja valimi koostamise põhimõtetest.

Üldiselt ei saa pidada üht kahest meetodist – individuaal- või grupiintervjuud – valiidsemaks kui teist. Morgan (1996) leiab, et fookusgrupi põhieelis süvaintervjuu ees on osalejate otsese interaktsiooni jälgimise, fikseerimise ja analüüsi võimalus. Samuti on otsustamisel olulised logistilised faktorid. Valik peaks sõltuma niihästi uuritava ainese eripärast kui uurija käsutuses olevatest aja- ja raharessurssidest.

Põhilised kaalutlused, millest valikul lähtuda, on toodud tabelis 1.

Tabel 1. Erinevusi grupi- ja individuaalintervjuu vahel

Tavaline grupis osalejate arv on 7–10 inimest, kuid tehakse ka nn minigruppe (4–6 inimest). Vastajad ei pea tingimata silmast silma kohtuma, palju gruppe tehakse ka interneti vahendusel (sarnane jututoa põhimõttega).

Fookusgrupi valimi tegemisel kasutatakse erinevaid suunatud valiku strateegiaid, samuti nagu formaliseerimata individuaalintervjuu puhul (vt peatükki Intervjueerimine). Suunatud valiku puhul ei saa tulemusi laiendada üldkogumile, kuid on võimalik täpsemalt uurida konkreetset sihtrühma. Põhilised eesmärgipärase valiku strateegiad (Patton, 2002) on järgmised.

• Kontrastsed juhtumid – uurimisküsimuse seisukohalt keskmisest veidi „intensiivsemad“ juhtumid, mis toovad välja tuua arvamuste vms variatiivsuse/universaalsuse; nt end hästi ja halvasti informeerituks pidavad töötajad organisatsioonis, rahulolevad ja rahulolematud kliendid.
• Tüpoloogiatel, struktuuridel põhinevat valikut saab rakendada, kui on teada üldkogumi struktuurne jaotus. Näiteks saab koostada valimi organisatsiooni struktuuri järgi, arvestades vertikaalset ja horisontaalset jaotust (erinevad juhtimistasandid, erinevad valdkondlikud üksused). Aluseks võivad olla ka nt kvantitatiivuuringust selgunud teatud rühmad. Sel juhul saab informandid määratleda, rakendades filterküsimustena (mitte üle 4-5) neidsamu küsimusi, mis olid kvantitatiivses uuringus.
• Homogeenne valik – informantide rühm on 1-2 tunnuse baasil taotluslikult sarnane, et uuritavat nähtust detailselt kirjeldada või tuua välja seoseid.
• „Lumepalli“ meetodi puhul annab järgmise informandi kontakti eelnev informant. Meetodit on hea kasutada, kui valikukriteeriumiks on üksiktunnuste kaudu raskesti määratletavad valikukriteeriumid, nt elustiil. Sel juhul palutakse informandil nimetada tema arvates sarnase elustiiliga tuttav. Kogemus näitab, et intuitiivselt soovitatakse sobivaid inimesi.
• Kriitiliste juhtumite valim – uuritakse põhjalikult ühte referentsrühma, eeldades, et see annab maksimaalset informatsiooni ka teiste, kriitilisest piirist n-ö üles- või allapoole jäävate rühmade kohta. Näiteks katsetatakse uut õppeprogrammi kehvemate õpilastega, eeldades, et kui programm neile sobib, siis sobib see ka parema õppeedukusega õpilastele. Selline strateegia annab ajasäästu, samas ei pruugi need empiirilised eeldused paika pidada.

Konformsuse vähendamise huvides peaks ühte rühma erinevaid inimesi kutsudes arvestama, et juhul kui informandid erinevad oma hoiakute poolest, et tohiks samas grupis osalejad rohkem erineda nt staatuse või hariduse poolest (kõrgema staatusega osalejad võivad mõjuda pärssivalt teistsuguse arvamusega, kuid madalama staatusega osalejatele). Samas, juhul kui informandid sarnanevad oma hoiakute, eelistuse ja kogemuse poolest, võivad nende sotsiaal-demograafilised tausta- või elustiilitunnused rohkem varieeruda.

Tavaline gruppide arv üheks uuringuks on 3–4 gruppi iga sihtrühma kohta, tegelikkuses tehakse sageli vähem rühmi. Aga on tehtud ka suure fookusgruppide arvuga uurimisprojekte, nt ühes AIDSi uuringus oli 52 gruppi (Kitzinger, 1994), poliitiliste probleemide uurimisel on kasutatud 37 gruppi (Gamson, 1992).

Fookusgrupi küsitluskava on põhimõtteliselt semistruktureeritud intervjuu kava, kus fikseeritakse järgmised elemendid:

• intervjuu alateemade nimetused (soovitavalt ka koos teemale pühendatava ajaga);
• põhiküsimused ja võimalikud abiküsimused alateemade kaupa;
• juhendid/meeldetuletused abimaterjalide ja projektiivtehnikate kasutamise kohta, st millise teema raames ja millise küsimuse järel mida kasutatakse;
• üldised meeldetuletavad märkused probleemi rõhuasetuste kohta;
• alternatiivsed küsimused või selgitavad tekstid, mida kasutatakse juhul, kui vastajad ei ole küsimusest või ülesande sisust täpselt aru saanud.

Kavas on konformsuse vältimiseks soovitav varieerida

• individuaalset ning rühmatööd;
• küsimustele vastamist / vaba interaktsiooni, tegevust;
• vastamise järjekorda rühmas.

Grupiintervjuu küsitluskava koostamise üks oluline osa on abistavate uuringutehnikate (nt projektiivtehnikate) valik ja selleks vajalike abimaterjalide ettevalmistus.

Projektiivtehnikaid kasutatakse eriti just rühmavestlustes eesmärgiga koguda hinnanguid, mida vastaja ei oska (nt emotsioonid, kujutluspildid), ei saa (ta ei ole seda teadvustanud) või ei taha (delikaatsed, normatiivsed teemad) verbaalselt väljendada. Projektiivseid tehnikaid on väga erinevaid, enam kasutatavad on neist:

• sõnalised assotsiatsioonid (Palun kirjeldage oma esimesi tundeid ja mõtteid seoses …);
• personifitseerimisülesanded (Kujutlege palun, et … (nt erakond) on inimene (või auto, või loom, lill vms). Kirjeldage mulle seda sellisena lähemalt);
• seosed sõnade või piltidega (nt kollaa˛) (Valige mõned pildid (sõnad), mis teie arvates iseloomustavad …);
• lause täiendamise ülesanded (Lõpetage palun lause oma sõnadega: „Õhtuleht ahvatleb end lugema eelkõige sellega, et …“);
• rühmitamisülesanded (Rühmitage palun need ajakirjad … Kirjeldage neid gruppe);
• kõnemullid (Vaadake seda joonistust. Mida see isik selles situatsioonis ütleks/mõtleks?);
• psühhoprojektsioon (Joonistage oma lemmiktelesaade);
• rollimängud reaalsete olukordade või fantaasiaolukordade baasil;
• valikud ja järjestamised (Järjestage palun need poliitikud (nimed) selle järgi, kuivõrd usaldusväärsed nad teile tunduvad).

Projektiivtehnikatest võib abi olla just argielu implitsiitsete eelduste, raskesti verbaliseeritavate harjumuste väljatoomisel. Näiteks uurimistöös, mille teemaks oli rõivaste tähendus argikommunikatsioonis, aitas olulist infot vastajate praktikate kohta välja tuua just etteantud figuuride kasutamine, keda grupil iseloomustada paluti (mis on selle inimese nimi, kellena töötab, kes on tema sõbrad jne). Grupis osalejad stimuleerisid üksteist ning tõid selle käigus välja enda tegevuspraktikaid rõivaste ja välimuse tõlgendamisel, mis otse küsides poleks tõenäoliselt sellisel kujul välja tulnud (vt näide 1).

Projektiivtehnikate kasutamisel tuleb uurijal teadvustada, mis on nende kaudu kogutud tulemuste tähendus uuringu probleemi lahendamisel. Oluline on, et vastajad saaksid võimaluse oma valikuid/joonistusi jms vabalt kommenteerida, selgitada. Tehnikaid ei tohi kasutada liialt palju, vältimaks olukorda, kus vastaja tunneks end kõigi nende ülesannete keskel katsejänesena, või vastupidi, võtaks asja liialt meelelahutuslikult.

Intervjuu kava (vt ka peatükk Intervjueerimine) plaanimisel kasutatakse eri tüüpi küsimusi (Patton, 2002, Kvale, 1996).

Patton (2002) liigitab küsimusi nende sisu järgi.

Kirjeldavad küsimused. Nende puhul informant kirjeldab vabalt oma kogemusi, olukordi, sündmusi. Eesmärgiks on tundma õppida informanti, tema väljenduslaadi, tema jaoks olulisi ning tähenduslikke asju. Soovitatav on siin mõningaid näiteid-märksõnu meelde jätta (üles märkida), et neid hiljem abiküsimustes näidetena kasutada, neile tagasi viidata. Kirjeldava küsimusega on soovitav alustada teemat, kuid tuleb arvestada, et vastajat võib palve midagi kirjeldada ka segadusse ajada. Et seda vältida, kasutatakse assotsiatsioone või kontraste loovaid võtteid, nt: Räägi oma tavalisest päevast …; Meenuta kõige viimast korda, kui …; Millised on olnud sinu kõige meeldivamad ja kõige ebameeldivamad kogemused …

Arvamuste-, hoiakute-, väärtuste-, tõlgendustekesksed küsimused. Need küsimused moodustavad tavaliselt intervjuude põhiosa. Uurija eesmärk on mõista sihtrühma esindajate arvamuste, veendumuste olemust ja nende kujunemisprotsesse. Samuti kuuluvad siia informandi väärtusmaailma puudutavad küsimused. Põhjendusi võib küsida nt esmaste assotsiatsioonide abil (Mis Sulle kõigepealt meenub seoses … Miks?). Kasutada saab informandi kirjeldavas osas toodud näiteid (Siin on väike loetelu …, selle põhjal, mis Sa enne rääkisid. Vaatame nüüd iga teemat lähemalt …; Rääkisid enne … Kas see on tüüpiline …?) Aitab ka valmisvarutud stiimulmaterjali, nt situatsioonikirjelduste, loetelude jms  kasutamine, mille kohta vastajalt küsitakse personaalset arvamust.

Emotsioonidekesksed küsimused. Nende eesmärk on mõista inimeste vahetuid reaktsioone uuritava nähtuse suhtes (Meenuta, kui sa … Mida sa siis tundsid?)

Fakti- ja taustaküsimused. Nende abil saab kindlaks teha informandi informeeritust (Mida sa sel teemal oled täpsemalt lugenud?; Nimeta palun mõned ….), täpsustada sotsiaal-demograafilisi jm asjassepuutuvaid andmeid. Need küsimused jäetakse tavaliselt intervjuu lõppu või esitatakse kiirete abiküsimustena muude vahel.

Kvale (1996) liigitab küsimusi nende funktsiooni järgi.

(Teemat) tutvustavad küsimused, nt Palun kas sa räägiks …; Mida sa mäletad sellest, kui …, Sa mainisid … Mis siis täpsemalt juhtus?

Jätkamise julgustamine, nt just öeldu täpsustamine otseste küsimustega, aga ka noogutamine ja paraleksikaalsed vahendid, nt nõustuv ümisemine, mõne informandi poolt öeldud sõna kordamine küsiva vm intonatsiooniga.

Täpsustavad küsimused, nt Palun räägi algusest peale, kuidas …; Kas sa ei võiks sellest pikemalt rääkida; Palun kirjelda seda … lähemalt; Mida sa siis tundsid …

Otsesed küsimused, nt Kui sa räägid konkurentsist, siis kas sa mõtled sportlikku konkurentsi või rohkem võitlust, kus kõik vahendid on lubatud?

Kaudsed küsimused, kus informandi reaktsioone uuritakse teistele inimestele või objektidele suunatud projektsiooni kaudu, nt Mis sa arvad, kuidas sinu sõbrad suhtuvad koolitööde ostmisse-müümisse Internetis?

Ümbersuunavad küsimused võetakse kasutusele siis, kui tahetakse vastaja kõne katkestada ja minna edasi uue teemaga, nt Tahaksin nüüd küsida hoopis …; Me võime seda teemat hiljem jätkata, aga praegu …

Tõlgendavad küsimused (k.a. ümbersõnastamised), nt Kui ma olen sinust õigesti aru saanud, siis sa …; Kas sinu poolt öeldu saaks kokku võtta …; Sa siis mõtled … all seda, et …

Intervjueerimisel tuleb rakendada aktiivset kuulamist, mida kasutatakse erinevates, ka mitteuuringulistes elusituatsioonides. Küsimuste esitamisel tuleks arvestada järgmisi põhimõtteid:

• küsida minimaalselt kas-küsimusi, kuna need eeldavad napisõnalist ei-jah vastust;
• mitte küsida mitut miks-küsimust järjest, see tekitab ülekuulamise tunde ja kurnab informanti;
• püüda küsida ilma emotsionaalsete lisanditeta, mis kergesti üle huulte lipsavad, nt ju, ka, ometi;
• võimalusel viidata varemöeldule (sa ütlesid enne, et …);
• täpsustada kohe, kui midagi jääb arusaamatuks, mitmeti tõlgendatavaks (Palun kas sa ei räägiks lähemalt …; sa mainisid mitut …, palun täpsustame igaüht neist …);
• kasutada võimalusel informandi oma märksõnu-termineid. Neid võib ka küsida (Kuidas sa tavaliselt nimetad …);
• vajadusel julgustada (See, mida sa rääkisid, oli väga huvitav, kas sa ei täpsustaks veel …), ergutada mitteverbaalsete vahenditega (noogutamine, ülesmärkimine, sama poosi võtmine).

Grupiintervjuud juhtida on keerukam kui individuaalintervjuud, kuna vastajaid on rohkem ning vastajad stimuleerivad/mõjutavad üksteist. Fookusgrupi juhtimisel on oluline:

• määratleda juba enesetutvustuse ja esimeste küsimuste vastuste põhjal, millised vastajatüübid on grupis esindatud (kes on pelgalt nõustuja/heakskiitja, kes ideede generaator, kes arvamusliidriks pürgija, kes „mängur“ jne), ning suunata küsimused (kasutades nimelist pöördumist) erinevatele vastajatüüpidele erinevalt (nt liidriks pürgiva osaleja suhtes tuleb kasutada kehtestavaid verbaalseid ja mitteverbaalseid suhtlustehnikaid);
• jälgida intervjueeritava(te) kaasalöömisvalmidust ning teha kavasse vajadusel muutusi (puhkepause ootamatute lõõgastavate teemade või tegevustega);
• alustada sisuliste küsimustega alles siis, kui vastajad tunnevad end mugavalt, saavad oma rollist ja ülesandest aru ning on motiveeritud koostööle (vestlusele);
• hoida grupi osalejate vastamisaktiivsust tasakaalus: julgustada tagasihoidlikke ja hoida tagasi liigaktiivseid vastamise järjekorra määramisega, ergutavate või teemale fokuseerivate küsimustega;
• julgustada erinevaid arvamuspooli ja stimuleerida diskussiooni tekkimist; arvestada ja suhtuda lugupidavalt iga grupiliikme arvamusse ja usaldada grupi võimekust.

Kehakeele jälgimine on oluline saamaks teavet vastajate enesetunde, väljendamata mõtete ja emotsioonide kohta. Näiteks väljendab ülessuunatud pilk seda, et vastaja mõtleb üldistes kategooriates ja/või konstrueerib uusi ideid. Kõrvalpilgud viitavad olukorrale, et vastaja on ebakindel ning ootab öeldule kinnitust.

Fookusgrupi tulemuste analüüsil kasutatakse valdavalt formaliseerimata tekstianalüüsi (temaatiline sisuanalüüs, diskursusanalüüs), seda muude analüüsitehnikatega (vaatlus, interaktsiooni analüüs, visuaalide analüüs) kombineerides. Neist analüüsivõimalustest on juttu peatükkides kvalitatiivne sisuanalüüs, diskursusanalüüs ja multimodaalse diskursuse analüüs.

Tulemuste analüüsi on soovitav rakendada peamiselt horisontaalanalüüsi (teemade kaupa), kuna teemadesse süvenemise võimalusi on informantidel vähem kui individuaalintervjuu puhul (vt ka peatükk kvalitatiivne sisuanalüüs). Juhul kui vestluses on olnud piisavalt aega teema avamiseks, siis võib kasutada ka vertikaalanalüüsi (isikute kaupa) (vt ka peatükk kvalitatiivne sisuanalüüs). Samuti tuleb arvestada, et arvamusavaldused sünnivad interaktsioonis – sageli pole vastused terviklikud, vaid (lühi)reaktsioonid teiste ütlustele. Sellisel juhul on soovitav tuua ära terve tekstilõik, lisades uurija interpretatsiooni mitte üksikute väidete, vaid kogu mõtte liikumise protsessi kohta. Näiteks kriisikommunikatsiooni käsitlevas uuringus jõudis grupp ühiselt arutledes probleemi olemuse põhjalikuma analüüsini (vt Näide 2).

Grupis võib tekkida kaskaadiefekt (Lindlof ja Taylor, 2002) – järgnevad arvamused tulenevad eelnevast, grupis tekib sageli uus idee või mõtestamise viis, mis ei ole osalejate mõtete-tõlgenduste summa. Samuti võib olla keerukas tulemusi tõlgendada, kui tekib kajaefekt – mingi (juhuslik või konstrueeritud) väide muutub arutelus keskseks ning reageeritakse sellele. Alljärgnevalt on toodud näide, kuidas seda võiks analüüsis lahendada (Vene, 2006).

Süvaintervjuu/fookusgrupp on tundlik küsitlusvorm vastaja anonüümsuse ja isikuandmete konfidentsiaalsuse seisukohalt, sest intervjuu eesmärk on avada inimese mõttemaailma ja väärtusi ning analüüsi seisukohalt on oluline ka vestluse salvestamine (video- või vähemalt audiosalvestisena). Seetõttu pannakse uuringupraktikas väga suurt rõhku eetiliste normide (heade tavade) loomisele ja nende jälgimisele. Uuringu üheski etapis ei tohi ei sõna ega teoga riivata inimese eneseväärikust. Vastajale peab alati jääma vaba valik kas vastata või mitte. Vastaja isikuandmeid ei tohi üheski etapis seostada tema hinnangutega. Vestluse stenogramme ega lindistusi ei tohi kasutada üheks muuks otstarbeks kui ainult analüüsi koostamiseks.

Krueger, R.A., Casey, M. A. (2009). Focus Groups. A Practical Guide for Applied Research. Newbury Park: Sage.

Küsitluskava tegemise ja aktiivse kuulamise oskusi, mis on kasutatavad nii üksikintervjuu kui ka rühmaintervjuu puhul, aitavad arendada järgmised allikad:

Patton, M. Q. (2002). Qualitative Research & Evaluation Methods. California, Thousand Oaks: Sage.

Turner, D. W. (2010). Qualitative Interview Design: A Practical Guide for Novice Investigators, The Qualitative Report, 15(3), 754-760. http://www.nova.edu/ssss/QR/QR15-3/qid.pdf

Rikkalikud näited intervjuude eri tüüpidest (eeldab head inglise keele oskust ja sügavamat huvi teema vastu) http://www.esds.ac.uk/qualidata/support/interviews/interviews.pdf

Aktiivne kuulamine

Nn eneseabiõpik, sobib aktiivse kuulamise oskuste arendamiseks nii igapäevasuhtluses kui ka intervjueerimisel:

Bolton, R. (2002). Igapäevaoskused: Kuidas ennast kehtestada, teisi kuulata ja konflikte lahendada. Tallinn: Väike Vanker

Aktiivse kuulamise peamised barjäärid: http://www.sklatch.net/thoughtlets/listen.html

Fookusgrupil põhinevaid magistritöid

Vene, K. (2007). Noorte organisatsiooniline kuuluvus siirdeaja Eestis: motiivid ja eesmärgid individualiseerumisteooria kontekstis. http://hdl.handle.net/10062/15700

Suba, L. (2014). Rahvustevaheliste kontaktide soodustamine Eestis: praktikateoreetiline käsitlus. http://hdl.handle.net/10062/42399

Fern, E.F. (1982). The use of focus groups for idea generation: the effects on groups size, acquintanceship, and moderator on response quantity and quality. Journal of Marketing Research, 19, 1–13.

Kitzinger, J. (1994). Focus Groups: method or madness? M. Boulton (toim). Challenge and Innovation: Methodological Advances in Social Research on HIV/AIDS (lk 159–175). New York: Taylor & Francis.

Krueger, R.A., Casey, M. A. (2009). Focus Groups. A Practical Guide for Applied Research. Newbury Park: Sage.

Kvale, S. (1996). Interviews: An Introduction to Qualitative Research Interviewing. Thousand Oaks California: Sage.

Morgan, D. L. (1996). Focus Groups. Annual Review of Sociology, 22, 129–152.

Patton, M. Q. (2002). Qualitative Research & Evaluation Methods. California, Thousand Oaks: Sage.