Juhtumiuuring

Juhtumiuuring selle kaasaegses tähenduses sai alguse 19. sajandi Prantsusmaal ja seostub Frédéric Le Play nimega, kes kasutas biograafilist meetodit töölisklassi kuuluvate perekondade uurimiseks (Hamel, Dufour ja Fortin, 1993). Le Play ja tema õpilased kogusid kokku üle 300 perekonna juhtumid ning töötasid välja perekonnauurimise meetodi, millest lähtusid ja mida arendasid edasi nii juhtumi- kui ka eluloouurijad. Le Play kasutas vaatlust, intervjuud uuritava perekonna liikmetega ning intervjuud perekonda tundvate kõrvalseisjate ja autoriteetidega (kaastöölised, naabrid, ülemused jne). Kogutud allikatele tuginedes koostas ta perekonna juhtumi.

Juhtumiuuringu teiseks allikaks peetakse Suurbritannia antropoloogi Bronisłav Malinowski töid, millest algab nüüdisaegse osalusvaatluse meetodi traditsioon. Kolmandaks ja võib-olla kõige olulisemateks juhtumiuuringu alusepanijateks peetakse Chicago Ülikooli sotsiolooge, kelle uurimused põhinesid nii osalusvaatlusel kui ka biograafilisel uurimusel ning juhtumiga seotud dokumentatsiooni tekstianalüüsil. (Hamel, Dufour ja Fortin, 1993).

Eelnenud lühiülevaatest on näha, et juhtumiuurijad seostavad oma meetodi päritolu nimede ja koolkondadega, millega on selgelt seotud ka teistes lähedastes metodoloogilistes raamistikes töötavad sotsioloogid. Üks selline metodoloogiline raamistik on etnograafia, kus uuritavat fenomeni õpitakse tundma selle konkreetses ja unikaalses ilmnemises loomulikus keskkonnas, ja eluloouurimus, mille olulisim joon on uuritava subjekti – inimes(t)e elu uurimine selle terviklikkuses.

Kirjandus ei anna ühest juhtumiuuringu määratlust. Eri autorite definitsioonides leidub isegi vasturääkivusi. Näiteks Robert Stake’i (1995) hinnangul on juhtumi valimisel oluline selle selge piiritletus ja eristatavus kontekstis, sel ajal kui Robert Yini (2003) üheks põhimõtteks on piiride hägusus juhtumi ja selle konteksti vahel (lähemalt allpool). Ühine on siiski see, et juhtumiuuringu puhul on uurimuse keskmes juhtum oma terviklikkuses ja loomulikus kontekstis, mitte kategooriad ja muutujad.

Robert Stake (2005) rõhutab oma definitsioonis juhtumiuuringu juhtumikesksust, seda iseloomustab huvi konkreetse juhtumi – uurimisobjekti vastu. Juhtumiuuring ei ole tema arvates metodoloogia ega uurimismeetod, vaid uurimisviis, mille käigus keskendutakse konkreetsele uurimisobjektile, mis esindab (represent) uuritavat fenomeni või milles nähtus väljendub. Andmekogumise, töötlemise ja analüüsimise meetodid sõltuvad uurimisobjektist, kindlad ettekirjutised puuduvad.

Robert Yini (2003) arvates on Stake’i definitsioon liiga lai ja võimaldab nimetada juhtumiuuringuks ükskõik missugust uurimust, mille objektiks on juhtum. Tema määratleb juhtumiuuringu sotsiaalsete fenomenide uurimise strateegiana, mille tulemusena võib teha üldistusi. Ta eristab seejuures statistilist üldistamist analüütilisest üldistusest. Juhtumiuuringu puhul tehakse üldistusi analüüsi sügavuse alusel, mitte statistiliste andmete baasil. Ta väidab, et juhtumiuuring on empiiriline uurimus, mis käsitleb mingisugust kaasaja nähtust selle reaalses elulises kontekstis, eriti kui piirid uuritava nähtuse enda ja tema konteksti vahel on hägusad. Sellest lähtuvalt on juhtumiuuringu määratlemisel oluline loetleda tehnikaid, mida järgida. Juhtumiuuring on eelkõige uurimisstrateegia (Yin, 1993: 12–13).

John Creswell (2007) käsitleb juhtumiuuringut ühelt poolt kui  metodoloogiat, mille raames uurija kirjeldab seotud süsteemi (juhtumit) või mitmekordselt seotud süsteeme (juhtumeid) teatud aja vältel. See hõlmab detailseid, süvitsi kogutud andmeid ja mitmekesiseid infoallikaid (vaatlused, intervjuud, visuaalsed materjalid, dokumendid ja aruanded), mille kaudu uuritav nähtus muutub arusaadavaks. Teiselt poolt tähendab juhtumiuuring Creswelli jaoks ka uurimuse lõpp-produkti – uurimisaruannet ehk juhtumikirjeldust ja juhtumi analüüsil põhinevate teemade kirjeldust.

Sharan Merriami (1998) arvates kujutab kvalitatiivne juhtumiuuring endast ühe juhtumi või nähtuse intensiivset, täielikku kirjeldust ja analüüsi. Juhtumiuuringuks nimetab ta ka empiirilise uurimuse tulemust ehk valmis aruannet, uurimisobjekti esitamist.

Eespool öeldu alusel võib väita, et kvalitatiivse juhtumiuuringu eesmärk on objekti tundma õppimine ja esitamine selle terviklikkuses ja ainulaadsuses. See eristab juhtumiuuringut traditsioonilisest kvantitatiivsest ja kvalitatiivsest (nt sisuanalüüs) uurimusest, kus sotsiaalseid nähtusi ei uurita mitte nende terviklikkuses, vaid kategooriatesse jaotatuna. Samas tuleb meeles pidada, et kõiki sotsiaalseid fenomene ei saa juhtumiuuringu abil uurida. Sellepärast on uurimuse planeerimisel ja meetodi valikul oluline otsustada, kas fenomen on üldse juhtumina uuritav. Näiteks võib juhtumiuuringuna uurida asutust, mis tegeleb hooletusse jäetud laste ja nende perede abistamisega, aga kui soov on vaadelda laste hooletusse jätmist kui nähtust ning selgitada välja selle põhjused, sobiks mõni teine lähenemine paremini. Juhtumina võib vaadelda konkreetset õigusrikkujat või kuritegeliku grupeeringut, aga kuritegevuse kui sotsiaalse probleemi uurimiseks juhtumiuuring ilmselt ei kõlba. Selleks on statistilisel analüüsil põhinevad meetodid kahtlemata paremad. Juhtumiuuringu meetodiga ei saa uurida inimeste hoiakuid, küll aga konkreetset tegevust konkreetses olukorras, institutsionaalset käitumist, rituaale, interaktsioone jms. Eriti hästi sobivad juhtumiuuringu objektiks erinevad juhtumid, mida võtab luubi alla uuriv ajakirjandus. Sellisel juhul on tegemist teoreetilise juhtumi konstrueerimisega, nt endise haridus- ja teadusministri korruptsioonijuhtum. Sarnaseid olukordi käsitleb ajakirjandus igapäevaselt.

Konteksti kirjeldamiseks kasutatakse enamasti statistilisi andmeid, kuid see ei tähenda veel, et uurimus on kvantitatiivne. Andmekogumise meetodi valik on juhitud eesmärgist koguda võimalikult palju ja mitmekesist informatsiooni uuritava objekti või subjekti kohta. Näiteks Anni Amberg (2013) käsitles oma magistritöös rahvusvahelist lapsendamisprotsessi, analüüsides seda reguleerivaid seadusi ja juhiseid, intervjueerides ministeeriumiametnikke, lapsendajaid ja lastekodude personali ning analüüsides lapsendajate kirju ja blogisid. Tulemus oli üksikasjalik pilt Eesti laste välismaale (täpsemalt USAsse) lapsendamise protsessist.

Juhtumi määratlemisel on oluline eristada see selgelt teistest juhtumitest ja nähtustest. Juhtum on alati üks ja konkreetne teiste hulgas, näiteks kindel rühm inimesi teiste rühmade seas, konkreetne asutus teiste seas või konkreetne süsteem. Süsteemi tuleb mõista tähenduses ’omavahel seotud objektide terviklik kogum; korrakindel ülesehitus v järjestus’ (ÕS 2018). Näiteks võib vaadelda Eesti lastekaitsesüsteemi teiste riikide lastekaitsesüsteemide seas. Süsteemid funktsioneerivad erinevatel tasanditel,  mikrotasandil on vaadeldav näiteks abivajav laps, tema pere, kohaliku omavalitsuse (KOV) lastekaitsetöötaja, abistamisprotsess (perele pakutavad teenused) teiste abivajavate laste ja perede seas; mesotasandil ühe konkreetse omavalitsuse lastekaitsetöö teiste Eesti KOVide seas ja makrotasandil  riiklik lastekaitsesüsteem teiste riikide lastekaitsesüsteemide seas. Juhtumit iseloomustab terviklikkus, seotud süsteemina funktsioneerimine. Juhtumitel on selged piirid ja iseloom, oma „mina“, mis piiritleb nad ja eristab neid teistest juhtumitest.

Juhtum võib olla lihtne (üks inimene, üks projekt, programm, sündmus, institutsioon, vahejuhtum) või keeruline (grupp inimesi, mitu projekti, programmid, institutsioonide süsteem, vahejuhtumid, nt korruptsioonijuhtumid) (Stake, 2005).

Juhtumitest lähtuvalt eristatakse seesmise ja instrumentaalse juhtumiuuringu tüüpe. Seesmise juhtumi (intrinsic case) puhul räägitakse sellisest juhtumist, mille tundma õppimine on uurimuse eesmärk iseeneses (nt unikaalne inimene, unikaalne programm, ainulaadne projekt või asutus). Sel juhul ei esinda juhtum mingit üldist nähtust, vaid pakub huvi iseenese unikaalsuse tõttu. Seevastu instrumentaalse juhtumi puhul on juhtumi eesmärk representeerida/esindada midagi muud, näiteks üldisemat fenomeni, mis väljendub erinevates konkreetsetes ilmingutes (nt tüüpiline patsient – haiguse põdeja; konkreetne Waldorfi kool kui Rudolf Steineri antroposoofilise pedagoogika rakendaja).

Juhtumid võivad olla mitmekordsed (ingl multiple) või kollektiivsed (ingl collective) – uuritakse eri juhtumeid, mis on kuidagimoodi omavahel seotud. Näiteks Robert Stake (2006) viis läbi programmi „Hea algus“ mitmekordse juhtumiuurimuse Ukrainas, Slovakkias ja Rumeenias ning võrdles programmi toimimist erinevates kontekstides.

Sarnaseid uurimusi kasutatakse võrdlevates kvalitatiivsetes uuringutes. Väga sarnaseid uurimusi võib leida nimetatuna kas juhtumiuuringuks või etnograafiliseks uurimuseks või lihtsalt mitmes kohas toimuvaks kvalitatiivseks uurimuseks (ingl multisite(d) qualitative research), mitme koha etnograafiaks (ingl multisite(d) ethnography) või laiendatud juhtumiuuringuks (ingl extended case study).

Näiteks osalesin mitu aastat tagasi ühes sellises laiendatud juhtumiuuringus (Fangen jt, 2012), mille uuritav fenomen oli noorte sisserändajate lõimumiseks rakendatud riiklik integratsioonipoliitika. Kvalitatiivses võrdlusuuringus kasutati mitmekordse juhtumiuuringu meetodit, täpsemalt instrumentaalset juhtumiuuringut. Igasuguse riikliku sotsiaalpoliitika toimimise parimad hindajad on need inimesed, kellele see on suunatud. Sellest lähtuvalt planeerisime ka meie uurida osalejariikides elavaid sisserändetaustaga noori ja nende kogemusi kohanemisel uues elukohariigis. Et vältida uurijapoolset suunamist, otsustati koguda uuringus osalenud seitsmes Euroopa riigis sisserändetaustaga noorte inimese elulugusid (igas riigis 30 elulugu/juhtumit). Kogutud lugude hulgast valiti välja 3-4 nn näidisjuhtumit, mis kõige rohkem illustreerisid  lõimimise olukorda selles riigis. Illustratiivsetes juhtumites väljendusid sarnased lähteolukorrad, näiteks vanematega vastuvõturiiki saabunud väikesele lapsele pakutavad teenused; teenused täiskasvanud noorele, kes ise võttis ette sisenemise vastuvõturiiki (siia kuulusid sõjapõgenikud või teisitimõtlejad, kelle elu kodumaal oli ohus nende vaadete tõttu). Valimisse kuulusid ka teise põlvkonna sisserändajad, kes sündisid juba vastuvõturiigis. Mingil määral oli arvesse võetud ka päritoluriikide erinevusi ning osalejate hetkeolukorda (edukalt kohanenud; on kahe vahel; kohanemine on ebaõnnestunud, nt probleemid korrakaitseorganitega). Kogutud elulugude alusel saime analüüsida osalejariikide hariduspoliitika, elamupoliitika, tööhõive poolt pakutud lõimumisvõimalusi ja kohalikus sotsiaalelus aktiivse osalemise võimalusi sisserände taustaga noortele. Eesti uurijate grupp analüüsis lõimumisvõimalusi osalejariikide haridussüsteemis (Strömpl jt, 2012). Igas osalejariigis on põhiharidus kohustuslik, kuid sisserändajatest laste integreerimine ühiskonda on eri Euroopa riikides väga erinev. Nõnda oli võimalik nende tüüpiliste juhtumite alusel, kus lapsena sarnase stardipositsiooniga inimesed jutustasid oma kogemustest eri riikide koolides, võimalik neid koole-haridussüsteeme omavahel võrrelda. Näiteks Prantsusmaa assimileerimisel põhinev hariduspoliitika keelab lastel koolis kasutada omavahelises suhtluses oma emakeelt. Selle eesmärk on tagada prantsuse keele oskus kõikidele kooliõpilastele. Samas elavad sisserändajad eraldatud elurajoonides, kus lapsed võivad üles kasvada nii, et nad n-ö pärisprantslast näevad vaid televiisorist. Lõpptulemuseks on see, et lapsed tunnevad riigikeelt, aga samal ajal tunnevad ka eraldatust kohalikust ühiskonnast. Võrreldes sellega üritatakse Skandinaavia riikides elamupoliitika kaudu segada uussisserändajad kohalike elanikega (elamupoliitikas puudub segregatsioon). Koolis pakutakse intensiivset riigikeele õpet uutele sisserändajatele, kuid tunnustatakse ja väärtustatakse ka õpilaste emakeeleoskusi. Eesti integratsioonisüsteemi iseloomustas sel ajal ühelt poolt segregatsioon – riik pakkus emakeelset haridust vene emakeelega lastele, venekeelne elanikkond elas ka üldiselt eraldatuna eestikeelsest elanikkonnast. Teisalt assimilatsioon – eestikeelne haridus eeldas emakeele kasutamise vältimist. Kõigest sellest põhjalikumalt vt Fangen jt, 2012; kasutatud meetodi kohta vt Fangen, 2012.

Juhtumiuuringutest kirjutavate autorite arvamused ei lange kokku ka selles, kas juhtumiuuringu puhul on tegemist seletava või avastusliku uurimisviisiga. Mõned autorid, näiteks Robert Stake (2005, 2006) rõhutavad juhtumiuuringu avastavat (ingl exploratory) olemust, sel ajal kui teised, näiteks Yin (2003) ja Burawoy (2003) väidavad, et juhtumiuuring võib olla ka seletav (ingl explanatory) ning uuritavate fenomenide kohta võib teha üldistusi (Fangen jt, 2012; Flyvbjerg, 2006).

Kvalitatiivset juhtumiuuringut iseloomustab rikkalik ja mitmekesiselt kogutud andmestik. Põhilised andmekogumismeetodid on osalusvaatlus, intervjuu, erinevad olemasolevad tekstid (nt dokumendid, kirjad, toimikud, ajaleheartiklid, juhised jms), visuaalsed tekstid (fotod, joonistused, joonised, pildid, videod, filmid jm) ja palju muud.

Kui tegu on lihtsa juhtumiuuringuga, toimub andmete analüüs juhtumisiseselt (ingl within-case analysis), mis sarnaneb temaatilise analüüsiga. Kui tegemist on keerulise juhtumiuuringuga, kus analüüsitakse mitmeid juhtumeid, siis kasutatakse juhtumite ristanalüüsi (ingl cross-case analysis), mis keskendub eri juhtumite sarnasuste ja erinevuste väljaselgitamisele. Järgmine näide illustreerib neid protsesse keerulise laiendatud seletava juhtumiuuringu alusel.

Noorte sisserändajate kaasatuse ja tõrjumise kogemuste uuringus osalesid Norra (uuringu juhtpartner), Rootsi, Eesti, Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia. Need riigid paiknevad Euroopa äärealadel põhjas, idas, lõunas ja läänes ning sümboliseerivad omamoodi „ringkaitset“. Siit ka uuringu lühinimetus EUMARGINS. Samas paikneb ka iga riigi sees osa noorest elanikkonnast äärealadel. Varasemad uuringud näitavad, et kõige suurema tõenäosusega marginaliseeritakse ehk peetakse tähtsusetuks või jäetakse kõrvale noori sisserändajaid. Sellepärast sõltub noorte sisserändajate heaolu uuel kodumaal sealsest integratsioonipoliitikast. EUMARGINSi uuringu eesmärk oli saada sissevaade seitsme riigi integratsioonipoliitikasse noorte sisserändajate kogemuste kaudu. Tegemist oli laiendatud juhtumiuuringuga, mis põhines samadel andmekogumis- ja analüüsimeetoditel osalejariikides.

Projekti raames ilmus kaks raamatut. Esimene neist annab põhjaliku ülevaate seitsme osalejariigi migratsiooniolukorrast ja -poliitikast, kasutades olemasolevaid materjale – statistikat, seadusandlust ja küsitlusandmed üldiste hoiakute kohta migratsiooni suhtes – ehk pakub põhjalikku konteksti uuritava juhtumi mõistmiseks (Fangen jt, 2010). Teine raamat sisaldab 250 noore sisserändaja lugude analüüsi nende kogemuste kohta kaasamisest ja tõrjumisest vastuvõturiigis (Fangen jt, 2012). Andmeid koguti eluloointervjuude kaudu, mis tähendab, et uurijad kohtusid iga osalejaga korduvalt ja palusid neil jutustada kodumaalt lahkumise ja uude riiki jõudmise ning seal kohanemisega seotud lugusid. Poolstruktureeritud intervjuukava oli suhteliselt vaba, kuid selles olid siiski mõned kohustuslikud teemad. Need olid: 1) liikumine koduriigist vastuvõtvasse riiki, st lugusid sellest, kuidas noor ise või tema vanem(ad) (juhul kui tegemist oli teise põlvkonna sisserändajaga) vastuvõtvasse riiki said; 2) kokkupuuted ja kogemused vastuvõtva riigi haridussüsteemiga; 3) kokkupuuted tööhõivevõimalustega ning 4) kogemused majutusvõimalustega – kodu loomise ja eluaseme soetamise võimalused vastuvõtvas riigis.

Valimi moodustamise eeskiri nägi ette, et osalejad esindaksid erinevaid sisserändajate tüüpe. Valimisse kuulusid ühelt poolt igati edukad noored täiskasvanud, kelle kohanemine toimus kiiresti ja positiivselt, ja teisalt noored, kes pidid kannatama rohkem tõrjumist ja vaesust ning kellel oli kokkupuuteid korrakaitseorganitega, näiteks kes kandsid vanglakaristust. Valimis olid esindatud esimese ja teise põlvkonna sisserändajad erinevatest päritoluriikidest; nende hulgas leidus nii välisüliõpilasi ja töörändega saabunud spetsialiste kui ka sõjapõgenikke ja majanduspagulasi. Eesti puhul kuulusid valimisse ka kodakondsuseta nn halli passi omanikud, kes olid mitmenda põlvkonna sisserändajad, kuid kel oli ikka veel tõsiseid kohanemisraskusi. Nii tekkis elulugudest väga rikkalik andmestik, mida analüüsisime kõigepealt eraldi narratiivianalüüsi meetodil ja jagasime erinevate tüüpidesse. Seejärel lõime andmestiku baasil n-ö tüüpilised narratiivid, mis sisaldasid erinevates elulugudes korduvaid sündmuste või kogemuste kirjeldusi, näiteks sellest, kuidas kool sisserändajast last vastu võttis, kuidas teda koolis kaasati, kuidas õpilased ja õpetajad suhtusid uude õpilasse, kuidas laps ennast selles olukorras tundis jne. Tüüpiliste narratiivide alusel oli võimalik hinnata eri riikide integratsioonipoliitikaid hariduses.

Amberg, A. (2014). Rahvusvahelise lapsendamisprotsessi kogemuste kirjeldused. Magistritöö. Tartu Ülikool, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õpekava. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/43546/amberg_anni_ma_2014.pdf?sequence=1

Palts, T. (2013). Sisemise brändingu praktikad tantsuklubis Danceact. Magistritöö. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õpekava. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/31088/palts_teele.pdf?sequence=1

Burawoy, M. (2003). The Extended Case Method. Four Countries, Four Decades, Four Great Transformations and One Theoretical Tradition. Berkeley: University of California Press.

Creswell, J. (2007). Qualitative Inquiry and Research Design. Choosing Among Five Approaches. 2nd ed. Thousand Oaks, London, New Delhi: Sage.

Fangen, K. (2012). Analysis of life stories across National Borders. Fangen, K., Johansson, T. ja Hammaren, N. (toim). Young Migrants. Exclusion and Belonging in Europe (lk 26–53). London, New York: Palgrave Macmillan.

Fangen, K., Johansson, T. ja Hammaren, N. (toim) (2012). Young Migrants. Exclusion and Belonging in Europe. London, New York: Palgrave Macmillan.

Fangen, K., Mohn, F. A. ja Fossan, K. (toim) (2010). Inclusion and Exclusion of Young Adult Immigrants: Barriers and Bridges. Surrey: Ashgate.

Flyvbjerg, B. (2006). Five Misunderstandings about Case Study Research. Qualitative Inquiry. 12(2): 219–245.

Hamel, J., Dufour, S. ja Fortin, D. (1993). Case Study Methods. Newbury Park: SAGE.

Merriam, S. B. (1998). Qualitative research and case study applications in education. San Francisco: Jossey-Bass Publishers.

Stake, R. E. (2006). Multiple Case Study Analysis. NY: Guilford Press.

Stake, R. (2005). Qualitative Case Studies. N. Denzin ja Y. Lincoln (toim). The Sage Handbook of Qualitative Research (lk 443–465). Thousand Oaks, CA: SAGE.

Stake, R. (1995). The art of case study research.  Thousand Oaks, CA: SAGE.

Strömpl, J.; Kaldur, K.; Markina, A. (2012). Pathways in Education. K. Fangen, T. Johansson, N. Hammaren (toim). Young Migrants. Exclusion and Belonging in Europe. (87−116). London, New York: Palgrave Macmillan. (Migration, Diasporas and Citizenship).

Õigekeelsussõnaraamat  2018. https://arhiiv.eki.ee/dict/qs

Yin, R. (2003). Case study research. Design and methods. 3rd ed. Thousand Oaks, CA: SAGE.

Yin, R. (1993). Applications of Case Study Research. Thousand Oaks, CA: SAGE.