Loovuurimismeetodite eelkäijaks peetakse sajandi jagu kasutusel olnud projektiivtehnikaid, teatud ühisosa on ka osalus-tegevusuuringuga (ingl participatory action research).  Projektiivtehnikate kasutamisel on olnud kaks peamist põhjust: 1) julgustada inimesi kõnelema teemadel, mis võivad ebamugavad või piinlikud tunduda (Catterall ja Ibbotson, 2000), ja 2) mõista, mida inimene „tegelikult“ millestki arvab, näha sõnadest kaugemale. Laste ja noorte puhul on projektiivtehnikaid kasutatud, kuna pikalt on lapsi peetud justkui „mitte veel pärisinimesteks“ (Casas, Gonzalez ja Navarro, 2014) ning on arvatud, et lapsed ja noored ei ole võimelisedki oma käitumise motiive selgitama. Viimasel ajal on aga aina enam levinud laste (ja tegelikult laiemaltki uuringutes osalevate inimeste) rekontseptualiseerimine (Moore, Saunders ja McArthur, 2011), kus neile antakse õigus ja võimalus oma arvamusi väljendada ning öelda ise, mida loodud materjalid „tegelikult tähendavad“ (Gauntlett ja Holzwarth, 2006). Loovuurimismeetodid ongi teatud mõttes projektiivtehnikate edasiarendus, mis võtab arvesse paradigma muutust ning annab uuringus osalejaile suurema (kont)rolli. Meetod on üles ehitatud eeldusele, et kui indiviidil on aega, et ise midagi luua, siis jõuab ta paremini oma mõtetes ja tunnetes selgusele ning näeb asju uues valguses (Gauntlett, 2011).

Loovuurimismeetodite üks peamisi eestkõnelejaid on Briti sotsioloog ja meediateoreetik David Gauntlett, kes kasutab sõna „creative“ seotuna materjaliga, mida enne (uuringut) ei eksisteerinud, mitte kultuurilise, visuaalkunstiga seotud hinnanguga.

Viimasel paaril aastakümnel on loovuurimismeetodeid kasutanud eri valdkondade uurijad (sotsioloogia, psühholoogia, meediauuringud, haridus- ja terviseuuringud).  Uuringutes osalejatel palutakse esmalt võtta aega ja pöörata oma mänguline tähelepanu mingi visuaali (joonistus, foto, video, kollaaž) või eseme (nt saviskulptuur, Lego-konstruktsioon, kudum) loomisele ning hiljem palutakse materjali või objekti loojal seda suuliselt selgitada, et anda uurijale võimalus mõista loomeprotsessi valikute tähendust ja sisu.

Loovuurimismeetodeid saab rakendada ja on rakendatud väga erinevate uurimisprobleemide puhul: mitmesuguste nähtuste ja nende tajumise mõistmiseks, igapäevapraktikate uurimiseks, telesaadete või turunduskampaaniate vastuvõtu analüüsimiseks, poliitiliste liikumiste või subkultuuride uurimiseks. Siinkohal mõned konkreetsed näited, kuidas eri autorid on meetodit kasutanud.

• David Gauntlett (1997) uuris laste keskkonnateadlikkust, viies kõigepealt läbi grupiintervjuud ning paludes osalejatel hiljem teha neile antud videokaameratega video neid ümbritsevast  keskkonnast ning sealsetest probleemidest.

• Lorraine Young ja Hazel Barrett (2001) püüdsid uurida tänavalaste suhet tänavakeskkonnaga ning nende ellujäämismehhanisme. Noortel paluti joonistada kaart oma elukeskkonnast, märkides ära kohad, kus nad päeva jooksul kõige enam aega veedavad. Lisaks paluti lastel joonistada pilte, mille teemadeks olid igapäevaelu situatsioonid. Uuringu üheks osaks oli veel fotopäeviku koostamine, mida luues said lapsed jäädvustada kohad, kus nad käivad, ja tegevused, mida nad 24 tunni jooksul teevad.

• Fotosid on oma uuringus kasutanud ka Angela Bolton, Christopher Pole ja Phillip Mizen (2004), et analüüsida, kuidas Suurbritannia töötavad noored suhtuvad oma töökohta. Osalejatel paluti pildistada oma töökohta ning fotode abil said uurijad parema ligipääsu teadmisele sellest, millisena noored tööelu tajuvad ja millised on tööga kaasaskäivad tähendused.

• Ruth Holliday (2004) uuris geide identiteete kolmes erinevas keskkonnas – tööl, kodus ja lõbutsedes, seda eelkõige osalejate riietuse ja enesepresentatsiooni põhjal. Osalejatel paluti end filmida kolme keskkonna kõige tavalisemas riietuses ning seejärel materjali kommenteerida.

• Alan Radley, Darrin Hodgetts ja Andrea Cullen (2005) kasutasid loovuurimismeetodeid kodutute inimeste seas läbiviidud uuringus – süvaintervjuudele järgnes fotode tegemine, mille puhul paluti indiviididel pildistada kohti ja tegevusi, millel oli neile isiklik tähendus, et mõista, kuidas nemad näevad oma kodulinna. Uuringu lõpetuseks paluti osalejatel tehtud fotodest rääkida.

• Fatimah Awan (2007) uuris intervjuude ning kollaažide meisterdamise abil, kuidas Inglismaa noored kasutavad meediat, et anda edasi oma identiteeti ja selle moodustumist: noored kasutasid ajalehti ja ajakirju ning valmistasid kaks kollaaži, kujutades ühel seda, kuidas nad ise ennast näevad, ning teisel seda, kuidas nad arvavad, et teised neid näevad.

• David Gauntlett (2007) on kasutanud inimeste identiteete uurides Lego mudeleid, paludes osalejatel luua klotside abil metafoorne kujutis sellest, kuidas nad tunnevad end esmaspäeva hommikul ja reede pärastlõunal. Samuti paluti neil panna klotsidest kokku näiteks „põrgulik poiss-/tüdruksõber“ või „põrgulik ülemus“. Lisandusid selgitused, kelle või millega on tegu ning miks osaleja sellised loomingulised valikud tegi.

• Inga Kaldi magistritöös “1. ja 2. klassi laste online-riskikogemused ja toimetulekustrateegiad” (2014) on toimetulekustrateegiate teema juures kasutatud tavapäraste fookusgrupi küsimuste kõrval joonistamise ja kollaaži meisterdamise ülesannet. Selleks jagati lastele paberid ning asetati lauale väljalõigatud pildid, mis kujutasid Leiutajateküla Lottet, lapsevanemaid, sõpru, arvutit ja telefoni. Uurija luges osalejatele ette lühikese jutukese sellest, kuidas Lottega hakkab internetis võõras kaaskasutaja rääkima ning tahab temaga kokku saada. Lapsed pidid joonistama ja meisterdama seda, mida Lotte pärast sellist olukorda tegema peaks.

Joonis 1. Kollaaž Inga Kaldi magistritööst, autoriks kaheksa-aastane poiss.

• Maria Murumaa-Mengeli magistritöös (2010) „Auditooriumi tähtsus ja roll uue meedia keskkonnas sotsiaalvõrgustikes saadetavate sõnumite näitel“ kasutati tüüpimisülesannet, mille käigus selgus uuringus osalejate kujutlus tüüpilistest Facebooki kasutajatest. Osalevatel gümnaasiumiõpilastel paluti fookusgruppides võtta paaridesse ning joonistada umbes viis Facebooki kasutajatüüpi. Hiljem kommenteeriti ja selgitati joonistatut ühiselt. Murumaa-Mengel uuris hiljuti (2015, ilmumas) loovuurimismeetodite abil ka seda, kuidas tajuvad gümnaasiumiõpilased online-perverti: õpilastel paluti esmalt joonistada pilt internetiperverdist ning kaks kuud hiljem viidi osalejatega läbi individuaalintervjuud, milles paluti intervjueeritavatel kirjeldada, mida ja miks nad olid joonistanud.

Joonis 2. Ühe Murumaa-Mengeli uuringus (2015, ilmumas) osalenud noormehe joonistus netiperverdist.

• Gerda Suumann annab oma bakalaureusetöös (2012) „Kujuteldava kasutaja suhtlusportaali profiililoome analüüs loominguliste uurimismeetodite abil” põhjaliku ülevaate meetodist ning on seda rakendanud järgnevalt: õpilastel paluti välja mõelda üks kujuteldav kümneaastane tegelane (nimi, elukoht, perekond, tegevused, mis meeldib jne). Seejärel paluti õpilastel mõelda, milliseid veebikeskkondi nende loodud karakter kasutaks. Õpilased said enda mõtete väljendamiseks kasutada paberit ning värvilisi pliiatseid. Ülesande lahendamisel kombineerisid noored joonistusi ja teksti. Teises etapis paluti osalejatel joonistada oma juba loodud kujuteldav tegelane 12aastasena ning kirjutada, kuidas ta muutunud on ning mis on temaga selle kahe aasta jooksul juhtunud. Kolmandas etapis oli noorte loodud kujuteldav tegelaskuju 14aastane ning gruppidel paluti vastavalt nende endi soovile kas muuta tegelaskuju varem loodud online-identiteeti või luua talle eale sobivam online-identiteet mõnes muus veebikeskkonnas. Töövahenditeks olid kahes viimases etapis internetiallikad, fototöötlusvahendid ja mobiiltelefonid.

Joonis 3. Suumanni uuringu käigus loodud väljamõeldud tegelase Karoliina sotsiaalmeedia profiil.

Loovuurimismeetodite eelised on peamiselt seotud mõtlemisprotsessi pikendamise, mängurõõmu ja uuritavate aktiivsema rolliga. Nii saab meetodi plussidena välja tuua näiteks järgmist.

• Mõtlemis-, tähendusloome- ja üldistele loomeprotsessidele antakse rohkem aega. Tavapärases intervjuusituatsioonis peavad osalejad andma vastuseid kiiresti, seda ka keerukate või tundlike teemade puhul. Loovuurimismeetodite kasutamisel on osalejal võimalus kõigepealt teemat mõtestada midagi luues ning seejärel uuesti refleksioonietapis. Nii on võimalik pöörata tähelepanu mõtetele ja arvamustele, mis võivad olla pealiskaudsemal lähenemisel nähtamatud.
• Gauntlett (2010) usub ka, et käelise tegevusega midagi luues mõtlevad inimesed asjadest teistmoodi ja ergutavad aju ebatavalistel viisidel ning see viib sügavama ja mõtisklevama tegevuseni.
• Kogu uuringuprotsess on koostöisema iseloomuga. Uurija ei anna loodud materjalidele oma, tihti meelevaldseid tähendusi, vaid kasutab interpreteerimisel võimalikult palju osalejate abi, andes selle kaudu uuritavatele hääle. Uuringu subjektidel on võimalik oma loodud materjali muuta (kustutada, ümber vormida või lisada) ja pöörata niiviisi tähelepanu aspektidele, mis on neile olulised.
• Osalejate huvi loomingulise eneseväljenduse vastu on enamasti suur ning suurendab osalemisaktiivsust ja kaasatust. Meetod pakub mängurõõmu ja on tihti lõbus kõigile uuringu osalistele. Teisalt peab uurija jälgima, et protsess ei muutuks liiga meelelahutuslikuks ning rööviks nii uuringult tõsiseltvõetavuse.
• Loovuurimismeetodid on eriti tõhusad nendes gruppides, kus sõnaline väljendusoskus on madal (nt lapsed, vaimupuudega inimesed), või teemade puhul, millest on keeruline kõnelda (nt riskikäitumine, negatiivsed isiklikud elukogemused).

Loovuurimismeetoditega seonduvas kriitikas on meetodi puudustena välja toodud vähest tõsiseltvõetavust, ebausaldusväärset analüüsietappi ja pea lõpmatut tõlgendusrepertuaari. Mõned autorid on kriitikale vastanud ning pakkunud välja oma lahendusi ning käsitlusviise. Olgu mõned olulisemad punktid siin välja toodud.

• Kriitikute arvates on meetod liiga lapsik ning just seepärast rohkem sobilik noorte uuringuks, kuid Samantha Punch (2002) on analüüsinud meetodi erinevusi laste ja täiskasvanute uurimisel ning ütleb, et on eksitav rääkida eraldi lastele ja täiskasvanutele mõeldud uurimismeetoditest, see on tingitud laste ebaõiglaselt tähtsusetust positsioonist täiskasvanute ühiskonnas.
• Uurija peab olema teadlik, et enne uuringu läbiviimist pole võimalik ette näha, milliseid materjale protsessi käigus luuakse ja milline materjal osutub üldse informatiivseks ja kasulikuks. Visuaalsete meetodite puhul on üldisem risk, et uurijad ei pruugi loodud materjalidest üldse aru saada ja võivad olulise kõrvale heita (Thomson, 2008). On oluline, et uuringu kavandaks ja viiks läbi inimesed, kellel on olemas vastava fookusega taustateadmised ja keskmisest suurem potentsiaal loodu mõistmiseks (uurija kõrge subjektiivse läheduse määra puhul uuritavale on neid nimetatud ka siseringi uurijateks (ingl insider research), vt nt Deutsch, 1981, Hodkinson, 2005, Labaree, 2002).
• Indiviidide kunstilised ja käelised oskused varieeruvad, sama kehtib enesekindluse kohta. Osalejad võivad tunda enda ebamugavalt, kui neil palutakse teha midagi, milles nad end ebapädevaks peavad. Seetõttu peaksid uurijad ja moderaatorid pöörama erilist tähelepanu selle rõhutamisele, et kunstiline tase ei ole enamasti oluline, ning julgustama osalejaid rakendama oma mängulist külge. Lisaks võib pakkuda osalejatele eneseväljenduseks erinevaid võimalusi.
• Oluline on pöörata tähelepanu, kus uuringuid läbi viiakse, sest teatud keskkonnad võivad loovat ja personaalset lähenemist pärssida. Näiteks on koolikeskkond normatiivne, otseselt seotud võimusuhetega ja lapsed võivad uuringus osaledes tajuda sundust ning vastata küsimustele ja luua materjale „nii nagu peab“.
• Sarnaselt peab pöörama tähelepanu sellele, keda näevad osalejad oma tööde esitlemisel peamise auditooriumina, kuna see võib anda vihjeid tulemuste tõlgendamiseks. Vastamine on enesepresentatsiooni vorm ning ka visuaalsed materjalid, mida osalejad loovad, võivad olla mõjutatud grupidünaamikast ja stereotüüpidest. Tähtsam sellest, mida loovuurimismeetodite kasutamisel luuakse, on see, millised on loodu tähendused autori jaoks ja miks on tehtud just sellised valikud (Siibak ja Murumaa-Mengel, 2013)
• Meetodi puhul on probleemne analüüsi etapp, näiteks on David Buckingham (2008) hoiatanud liigse kirjeldamise eest ja soovitab materjali analüüsimiseks välja töötada kindlad võtted ja põhimõtted, mis aitaks tulemusi tõlgendada. Teisalt on oht toetuda analüüsis liigselt osalejate verbaalsetele selgitustele, jättes kõrvale kogu muu materjali (Buckingham, 2009). Vaid pilt ja sõnad koos moodustavad tähendusliku komplekti, millega uurija  saab edasi töötada (Gauntlett, 2007). Kasuks võib olla erinevate uurimis- ja analüüsimeetodite kombineerimine, nt rakendada joonistuste puhul „kujutiste lugemise“ (Kress ja van Leeuwen, 1996) aspekte, kaasates visuaalanalüüsi kategooriaid arutlusteemadena osalejatega läbiviidavatesse intervjuudesse. Loovuurimismeetodite puhul ei saa välja tuua üht kõigile sobivat protseduuri (Buckingham, 2009), uurija peab olema loov, nagu uurimismeetodi nimigi vihjab. Ideaalis võiks tegemist olla n-ö läbimõeldud loovusega – uuringu hoolikal plaanimisel on võimalik meetodi ohte ja probleeme ette näha ning saab olla teatud määral valmis erinevate stsenaariumite rakendamiseks. Siinkohal võiks endalt küsida võimalikult mitmekülgseid ja detailseid küsimusi varjatud eelduste, uuringueesmärgi ja protseduuriliste ning tehniliste pisiasjade kohta.

1. Aronow, E. (2004). Projective Techniques. M. S. Lewis-Beck, A. Bryman ja T. F. Liao (toim.). The SAGE Encyclopedia of Social Science Research Methods (lk 874–875). Thousand Oaks, CA: Sage Publications, Inc. Kasutatud 8.11.2014 doi: http://dx.doi.org/10.4135/9781412950589.n762
2. Awan, F. (2007). Young People, Indentity and the Media: A Study of Conceptions of Self-Identity Among Youth in South-England. Doktoritöö. Bournemouth University. Kasutatud 9.08.2014, http://eprints.bournemouth.ac.uk/10466/.
3. Blaikie, N. (2009). Designing social research. Cambridge, Malden: Polity Press.
4. Bolton, A., C. Pole, Mizen, P. (2001). Picture this: researching child workers. Sociology, 35(2), 501–518.
5. Buckingham, D. (2008). Introducing Identity. D. Buckingham (toim.). Youth, Identity, and Digital Media (lk 1–24). Cambridge, MA: The MIT Press.
6. Buckingham, D. (2009). “Creative” visual methods in media research: possibilities, problems and proposals. Media, Culture & Society, 31, 633–652.
7. Casas, F., Gonzalez, M., Navarro, D. (2014). Social Psychology and Child Well-Being. A. Ben-Arieh, F. Casas, I. Frønes ja J. E. Korbin (toim.). Handbook of Child Well-Being: Theories, Methods and Policies in Global Perspective (lk 513–554). Dordrecht: Springer Science.
8. Catterall, M., Ibbotson, P. (2000). Using projective techniques in education research. British Educational Research Journal, 26, 245–256.
9. Deutsch, C. P. (1981). The behavioral scientists: insider and outsider. Journal of Social Issues, 37, 172–91.
10. Gauntlett, D. (1997). Video Critical: Children, the Environment and Media Power. London: John Libbey.
11. Gauntlett, D. (2007). Creative Explorations. New Approaches to Identities and Audiences. London: Routledge.
12. Gauntlett, D. (2010). Social creativity. Westminster Media Comment, 27. juuli. Kasutatud 9.08.2014, http://westminstermediacomment.wordpress.com/2010/07/27/social-creativity/.
13. Gauntlett, D. (2011). Making Is Connecting: The Social Meaning of Creativity, from DIY and Knitting to YouTube and Web 2.0. London: Polity Press.
14. Gauntlett, D., Holzwarth, P. (2006). Creative and visual methods for exploring identities. Visual Studies, 21, 82–91.
15. Hodkinson, P. (2005). Insider research’ in the study of youth cultures. Journal of Youth Studies, 8(2), 131–149.
16. Holliday, R. (2004). Filming “the closet”: the role of video diaries in researching sexualities. American Behavioral Scientist, 47(12). Kasutatud 9.08.2014, http://srmo.sagepub.com/view/sage-visual-methods/n67.xml.
17. Kald, I. (2014). 1. ja 2. klassi laste online-riskikogemused ja toimetulekustrateegiad. Magistritöö. Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut. Kasutatud 9.08.2014, http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/42387.
18. Kress, G., Leeuwen, T. van (1996). Reading Images: The Grammar of Visual Design. London and New York: Routledge.
19. Labaree, R. V. (2002). The risk of “going observationalist”: negotiating the hidden dilemmas of being an insider participant observer. Qualitative Research, 2(1), 97–122.
20. Moore, T., Saunders, V. McArthur, M. (2011). Championing choice—lessons learned from children and young people about research and their involvement. Child Indicators Research, 4, 249–267.
21. Murumaa, M. (2010). Auditooriumi tähtsus ja roll uue meedia keskkonnas sotsiaalvõrgustikes saadetavate sõnumite näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut. Kasutatud 9.08.2014, http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/16358.
22. Murumaa-Mengel, M. (2015). Drawing the threat: a study on perceptions of the online pervert among Estonian high-school students. Young: Nordic Journal of Youth Research, 23(1), 1-19.
23. Punch, S. (2002). Research with children: the same or different from research with adults? Childhood, 9(3), 321–341.
24. Radley, A., Hodgetts, D., Cullen, A. (2005). Visualising homelessness: a study in photography and estrangement. Journal of Community and Applied Social Psychology, 15, 273–295.
25. Siibak, A., Murumaa-Mengel, M. (2013). Exploring the Potential of Creative Research for the Study of Imagined Audiences: A Case-Study of Estonian Students’ Sketches on Typical Facebook Users. G. Patriarche, H. Bilandzic, J. Linaa Jensen ja J. Jurisic (toim). Audience Research Methodologies: Between Innovation and Consolidation, (lk-d 127–143). London: Routledge.
26. Suumann, G. (2012). Kujuteldava kasutaja suhtlusportaali profiililoome analüüs loominguliste uurimismeetodite abil. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut. Kasutatud 9.08.2014, http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/25870.
27. Thomson, P. (2008). Doing Visual Research with Children and Young People. London: Routledge.
28. Young, L., Barrett, H. (2001). Adapting visual methods: action research with Kampala street children. Area, 33(2), 141–152.

TÜ raamatukogus on olemas

• Gauntlett, D. (2007). Creative Explorations. New Approaches to Identities and Audiences. London: Routledge.
• Gauntlett, D. (2011). Making Is Connecting: The Social Meaning of Creativity, from DIY and Knitting to YouTube and Web 2.0. London: Polity Press.

Veebis (TÜ kasutajana) kättesaadavad

• Gauntlett, D., Holzwarth, P. (2006). Creative and visual methods for exploring identities. Visual Studies, 21, 82–91. Kasutatud 09.11.2014 http://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/14725860600613261#.VF833PmUc3I, doi: 10.1080/14725860600613261
• Buckingham, D. (2009). “Creative” visual methods in media research: possibilities, problems and proposals. Media, Culture & Society, 31, 633–652.Kasutatud 09.11.2014 http://mcs.sagepub.com/content/31/4/633.full.pdf+html, doi: 10.1177/0163443709335280
• Siibak, A., Murumaa-Mengel, M. (2013). Exploring the Potential of Creative Research for the Study of Imagined Audiences: A Case-Study of Estonian Students’ Sketches on Typical Facebook Users. G. Patriarche, H. Bilandzic, J. Linaa Jensen ja J. Jurisic (toim.). Audience Research Methodologies: Between Innovation and Consolidation, (lk-d 127–143). London: Routledge. Tekst PDFina kättesaadav autorite ETISe lehekülgedel.