Juhtumiuurimus

Juhtumiuurimus sai alguse 19. saj Prantsusmaal ja seostub Frédéric Le Play nimega, kes kasutas biograafilist juhtumiuurimuse meetodit, uurides oma kaasaja töölisklassi perekonda (Hamel, Dufour ja Fortin, 1993). Le Play ja tema järgijad kogusid kokku üle 300 perekonna juhtumid ning selle töö käigus töötasid välja perekonnauurimise meetodid, millest lähtusid ja mida arendasid edasi nii juhtumi- kui ka eluloouurijad. Tema meetoditeks olid vaatlus, intervjuu uuritava perekonna liikmetega ning intervjuud perekonda tundvate kõrvalseisjate ja autoriteetidega (kaastöölised, naabrid, ülemused jne).

Juhtumiuurimuse teiseks allikaks peetakse Suurbritannia antropoloogi Bronislav Malinowski tööd, millest algab nüüdisaegse osalusvaatluse meetodi traditsioon. Kolmandaks ja võib-olla kõige olulisemaks juhtumiuurimuse alusepanijaks peetakse Chicago Ülikooli sotsioloogide uurimusi, mis põhinesid nii osalusvaatlusel kui ka biograafilisel uurimusel ning juhtumiga seotud dokumentatsiooni tekstilisel analüüsil. (Hamel, Dufour ja Fortin, 1993).

Eelnenud lühiülevaatest on näha, et juhtumiuurijad seostavad oma päritolu nimede ja koolkondadega, millega on selgelt seotud ka teistes lähedastes metodoloogilistes raamistikes töötavad sotsioloogid. Need on etnograafia, kus uuritavat fenomeni õpitakse tundma selle konkreetses ja unikaalses ilmnemises loomulikus keskkonnas, ja eluloouurimus, mille olulisim joon on uuritava subjekti – inimes(t)e elu uurimine selle terviklikkuses.

Kirjandus ei anna ühest juhtumiuurimuse määratlust. Eri autorite definitsioonides leidub isegi vasturääkivusi. Nt Robert Stake arvab, et juhtumi valimisel on oluline selle selge piiritletus, sel ajal kui Robert Yini üheks põhimõtteks on piiride hägusus juhtumi ja selle konteksti vahel (lähemalt allpool). Ühine on siiski see, et juhtumiuurimuse puhul on uurimuse keskmes juhtum oma terviklikkuses ja loomulikus kontekstis, mitte kategooriad ja muutujad.

Robert Stake (2005) rõhutab oma definitsioonis juhtumiuurimuse juhtumikesksust, seda iseloomustab huvi konkreetse juhtumi – uurimisobjekti vastu. Juhtumiuurimus ei ole tema arvates metodoloogia ega uurimismeetod, vaid uurimisviis, mille käigus keskendutakse konkreetsele uurimisobjektile, mis representeerib uuritavat fenomeni või milles see väljendub. Andmekogumise, töötlemise ja analüüsimise meetodid sõltuvad uurimisobjektist, kindlad ettekirjutised puuduvad.

Robert Yin (1993) arvab, et Stake’i definitsioon on liiga lai ja võimaldab nimetada juhtumiuurimuseks ükskõik missugust uurimust, mille objektiks on juhtum. Tema määratleb juhtumiuurimuse sotsiaalsete fenomenide uurimise strateegiana, mille tulemusena võib teha üldistusi. Ta eristab seejuures statistilist üldistamist analüütilisest üldistusest. Juhtumiuurimuse puhul tehakse üldistusi analüüsi sügavuse alusel, mitte statistiliste andmete baasil. Ta väidab, et juhtumiuurimus on empiiriline uurimus, mis käsitleb mingisugust kaasaja nähtust selle reaalses elulises kontekstis, eriti kui piirid uuritava nähtuse enda ja tema konteksti vahel on hägusad. Sellest lähtuvalt on juhtumiuurimuse määratlemisel oluline loetleda tehnikaid, mida selle uurimisviisi puhul tuleb kindlasti järgida. Juhtumiuurimus on eelkõige uurimisstrateegia. (Yin, 1993: 12–13).

John Creswell (2007) käsitleb juhtumiuurimust kui a) metodoloogiat, mille raames uurija kirjeldab seotud süsteemi (juhtumit) või mitmekordselt seotud süsteeme (juhtumeid) teatud aja vältel detailsete, süvitsi kogutud andmete ja mitmekesiste infoallikate kaudu (vaatlused, intervjuud, visuaalsed materjalid, dokumendid ja aruanded), ning kui b) uurimisaruannet e juhtumikirjeldust ja juhtumi analüüsil põhinevate teemade kirjeldust.

Sharan Merriami (1998) arvates kujutab kvalitatiivne juhtumiuurimus endast ühe juhtumi või nähtuse intensiivset, täiusliku kirjeldust ja analüüsi. Juhtumiuurimuseks nimetab ta ka empiirilise uurimuse tulemust ehk valmis aruannet, objekti esitlust või representatsiooni.

Kvalitatiivse juhtumiuurimuse eesmärk on objekti tundmaõppimine ja esitlemine selle terviklikkuses ja ainulaadsuses. See eristab juhtumiuurimust traditsioonilisest kvantitatiivsest ja kvalitatiivsest (nt sisuanalüüs) uurimusest, kus juhtumeid uuritakse kategooriatesse jagatutena. Kõik sotsiaalsed fenomenid pole juhtumiuurimuse abil uuritavad, sellepärast on oluline uurimuse plaanimisel ja meetodi valikul otsustada, kas uuritav fenomen on üldse juhtumina uuritav. Näiteks võib juhtumiuurimuse meetodil uurida asutust, mis tegeleb hooletusse jäetud laste ja nende perede abistamisega, aga kui soov on vaadelda laste hooletusse jätmist kui nähtust ning selgitada välja selle põhjused, sobiks mõni teine meetod paremini. Juhtumiuurimusena võib vaadelda konkreetset õigusrikkujat või kuritegeliku grupeeringut, aga kuritegevuse kui sotsiaalse probleemi uurimiseks juhtumiuurimus ilmselt ei kõlba. Selleks on statistilisel analüüsil põhinevad meetodid kahtlemata paremad. Juhtumiuurimuse meetodiga ei saa uurida inimeste hoiakuid, küll aga konkreetset tegevust konkreetses olukorras, institutsionaalset käitumist, rituaale, interaktsioone jms.

Konteksti kirjeldamiseks kasutatakse enamasti statistilisi andmeid, kuid see ei tähenda veel, et uurimus on kvantitatiivne. Andmekogumise meetodi valik on juhitud eesmärgist koguda võimalikult palju ja mitmekesist informatsiooni uuritava objekti või subjekti kohta.  Näiteks Anni Amberg (2013), kelle magistriuurimus käsitles rahvusvahelist lapsendamisprotsessi, analüüsis rahvusvahelist lapsendamist reguleerivaid seadusi ja juhiseid, intervjueeris ministeeriumiametnikke, lapsendajate ja lastekodude personali, analüüsis lapsendajate kirju ja blogisid. Tulemusena on saadud üksikasjalik pilt Eestist välismaale (täpsemalt USAsse) lapsendamise protsessist.

Juhtumi määratlemisel on oluline eristada see selgelt teistest juhtumitest ja nähtustest. Iga sotsiaalteadusliku uurimise objekt ei ole juhtum. Juhtum on alati üks keset teisi, nt grupp inimesi keset teisi gruppe, üks asutus keset teisi või üks süsteem keset teisi süsteeme. Juhtumit iseloomustab terviklikkus, seotud süsteemina funktsioneerimine. Juhtumitel on  selged piirid ja iseloom, oma „mina“ (ingl self), mis piiritleb nad ja eristab neid teistest juhtumitest. Juhtumiuurimus algab alati juhtumi selge määratlemisega. Viimaste aastakümnete jooksul on palju uuritud koolitulistamist. Iga juhtum on unikaalne ning sellisena selgelt kirjeldatav ja teistest sarnastest eristatav. Kui sooviksime uurida Eesti koolitulistamist, siis peaksime alustama selle konkreetse juhtumi iseärasuste väljaselgitamisega võrreldes teistes riikides toimunud sarnaste juhtumitega. Metafooriliselt öeldes, otsida Eesti koolitulistamise oma „mina“, mille poolest ta erineb Soomes või USAs toimunud koolitulistamisest.

Juhtum võib olla lihtne (üks inimene, üks projekt, programm, sündmus, institutsioon) või keeruline (grupp inimesi, mitu projekti, programmid, institutsioonide süsteem).

Juhtumitest lähtuvalt eristatakse seesmise ja instrumentaalse juhtumiuurimuse tüüpe. Seesmise juhtumi (intrinsic case) puhul räägitakse sellisest juhtumist, mille tundmaõppimine on uurimuse eesmärk iseeneses (nt unikaalne inimene, unikaalne programm, ainulaadne projekt või asutus). Sel juhul ei representeeri juhtum mingit üldist nähtust, vaid on huvitav iseenese unikaalsuse tõttu. Seevastu instrumentaalse juhtumi puhul on juhtumi eesmärk representeerida midagi muud, nt üldisemat fenomeni, mis väljendub erinevates konkreetsetes ilmingutes (nt tüüpiline patsient – haiguse põdeja; konkreetne Waldorfi kool kui Rudolf Steineri antroposoofilise pedagoogika rakendaja).

Juhtumid võivad olla lihtsad ja keerulised, mitmekordsed (ingl multiple), kollektiivsed (ingl collective) – uuritakse eri juhtumeid, mis on kuidagimoodi omavahel seotud. Nt Robert Stake (2006) viis läbi „Hea alguse“ programmi mitmekordse juhtumiuurimuse Ukrainas, Slovakkias ja Rumeenias ning võrdles sama programmi toimimist erinevates kontekstides.

Sarnaseid uurimusi kasutatakse võrdlevates kvalitatiivsetes uurimustes, kusjuures jälle võib leida väga sarnaseid uurimusi nimetatuna kas juhtumiuurimuseks või etnograafiliseks uurimuseks või lihtsalt mitmes kohas toimuvaks kvalitatiivseks uurimuseks (ingl sisu qualitative research), mitme koha etnograafiaks (ingl sisud ethnography) või laiendatud juhtumiuurimuseks (ingl extended case study). Nt EUMARGINSi uurimuses oli uuritavaks fenomeniks sisserändajate integratsioonipoliitika. Tegemist oli kvalitatiivse võrdlusuuringuga, meetodiks oli mitmekordne juhtumiuurimus ning tüübiks instrumentaalne juhtumiuurimus. Seitsmes riigis koguti sisserändaja päritoluga inimeste elulugusid (igas riigis 30 elulugu/juhtumit) ning nende hulgast valiti välja 3-4 nn illustratiivset juhtumit.  Illustratiivsetes juhtumites väljendusid sarnased lähteolukorrad, nt vanematega vastuvõturiiki saabunud väike laps peab igal juhul sisenema haridussüsteemi, kuna igas osalejariigis on põhiharidus kohustuslik. Kuidas on haridussüsteemis lahendatud sisserändajatest laste integreerimine ühiskonda, on aga eri Euroopa riikides väga erinev. Nõnda oli võimalik nende tüüpiliste juhtumite alusel, kus lapsena sarnase stardipositsiooniga inimesed jutustasid oma kogemustest eri riikide koolides, võimalik neid koole-haridussüsteeme omavahel võrrelda. Peale haridussüsteemi võrreldi ka teisi poliitikaid (elamupoliitika, tööhõive, võimalus osaleda sotsiaalelus, poliitikas jm). (Fangen, Johansson ja Hammaren, 2012; kasutatud meetodi kohta vt Fangen, 2012.)

Juhtumiuurimusest kirjutavate autorite arvamused ei lange kokku ka selles, et mõned autorid (nt Robert Stake) rõhutavad juhtumiuurimuse kirjeldavat (ingl exploratory) olemust, sel ajal kui teised (nt Yin, 2003, Burawoy, 2003 jt) väidavad, et juhtumiuurimus võib olla ka seletav (ingl explanatory) ning uuritavate fenomenide kohta võib teha üldistusi (vt nt eespool toodud näide EUMARGINSi uurimusele).

Kvalitatiivset juhtumiuurimust iseloomustab rikkalik ja süvitsi kogutud andmestik. Põhilised andmekogumismeetodid on osalusvaatlus, intervjuu, tekstid (nt dokumendid, kirjad, toimikud, ajaleheartiklid, juhised jms), visuaalsed tekstid (fotod, joonistused, joonised, pildid, videod, filmid jm).

Olemasolevate andmete analüüs toimub kas juhtumisiseselt (ingl within-case analysis), mis sarnaneb temaatilise analüüsiga, või juhtumeid läbivalt (ingl cross-case analysis), mis keskendub eri juhtumite sarnasuste ja erinevuste väljaselgitamisele.

Amberg, A. (2014). Rahvusvahelise lapsendamisprotsessi kogemuste kirjeldused. Magistritöö http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/43546/amberg_anni_ma_2014.pdf?sequence=1

Palts, T. (2013). Sisemise brändingu praktikad tantsuklubis Danceact.  Magistritöö http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/31088/palts_teele.pdf?sequence=1

Burawoy, M. (2003). The Extended Case Method. Four Countries, Four Decades, Four Great Transformations and One Theoretical Tradition. Berkeley: Univ.of California Press.

Creswell, J. (2007). Qualitative Inquiry and Research Design. Choosing Among Five Approaches. 2nd ed. Thousand Oaks, London, New Delhi: Sage.

Fangen, K. (2012). Analysis of life stories across National Borders. Fangen, K., Johansson, T. ja Hammaren, N. (toim). Young Migrants. Exclusion and Belonging in Europe (lk 26–53). London, New York: Palgrave Macmillan:.

Fangen, K., Johansson, T. ja Hammaren, N. (toim) (2012). Young Migrants. Exclusion and Belonging in Europe. London, New York: Palgrave Macmillan

Flyvbjerg, B. (2006). Five Misunderstandings about Case Study Research. Qualitative Inquiry. 12(2): 219–245.

Hamel, J., Dufour, S. ja Fortin,  D. (1993). Case Study Methods. Newbury Park: SAGE.

Merriam, S. B. (1998). Case Studies as Qualitative Research. Qualitative research and case study applications in education (Rev. ed.). San Francisco: Jossey-Bass Publishers.

Ruddin, L.P. (2006). You Can Generalize Stupid! Social Scientists, Bent Flyvbjerg, and Case Study Methodology. Qualitative Inquiry. 12(4): 797–812.

Stake, R. (2005). Qualitative Case Studies. N. Denzin ja Y. Lincoln (toim).The Sage Handbook of Qualitative Research (lk 443–465). Sage Publication.

Stake, R. (2006). Multisite Case Study Analysis. NY: Guiford Pub.

Yin, R. (1993). Applications of Case Study Research. Thousand Oaks, CA: SAGE.

Yin, R. (2003). Case study research. Design and methods. 3rd ed. Thousand Oaks, CA: SAGE.