Etnograafiline uurimus

Missugune teoreetiline põhjendus võimaldab käsitleda etnograafiat sotsiaalteadusliku metodoloogiana?

Tänapäeva etnograafia põhineb erinevatel teooriatel. Olulisemad nendest on sümboliline interaktsionism (Blumer, 1986), fenomenoloogia (Van Maanen, 2011) külgneva etnometodoloogiaga ja poststrukturalism külgneva sotsiaalkonstruktsionismiga (Holstein ja Gubrium, 2008). Etnograafia rohkem kui saja-aastase arengu jooksul on lähtutud ka teistest teoreetilistest paradigmadest. Näiteks üks esimesi tänapäeva mõistes teadusliku etnograafia arendajatest, Suurbritannia antropoloog Bronisław Malinowski oli oma vaadetelt funktsionalist. Oma panuse andsid Prantsuse strukturalistid Claude Lévi-Strauss ja Pierre Bourdieu oma varasemal perioodil; Chicago Ülikooli sotsioloogide esimene põlvkond lähtus eelkõige John Dewey pragmatismi ideedest. Etnograafilise uurimuse praktika ning probleemide lahendamise vajadus ärgitas teadlasi otsima ja arendama selliseid teooriaid, mis oleksid rohkem kooskõlas etnograafilise uurimusega. 20. sajandil toimunud teoreetilise mõtte areng sotsioloogias, filosoofias, keeleteaduses jm sfäärides toetab etnograafiat igati, võimaldades selle olulisust sotsiaalteadustes põhjendada. Näiteks Erving Goffman (1961) lõi oma kuulsa „totaalse institutsiooni“ teooria psühhiaatriahaiglas läbiviidud etnograafilise uurimuse käigus.

Naturalism on üks levinud teoreetiline raamistik, mida arendasid etnograafid, kes üritasid leida vastupanu positivismi survele. Nad heitsid positivistlikule uurimusele ette selle kunstlikku olemust, mis ei võimalda sotsiaalseid nähtusi käsitleda ja mõista nende loomulikes ilminguis. Hammersley ja Atkinson (2019) arendavad oma kuulsas raamatus „Ethnography. Principles in Practice“ sellist naturalistlikku metodoloogiat, väites, et selleks et mõista sotsiaalseid nähtusi, tuleb neid tundma õppida mitte kunstlikult korraldatud eksperimentide ja konstrueeritud küsimustike kaudu, vaid nende loomulikus keskkonnas. Naturalism põhineb omakorda fenomenoloogial ja sümbolilisel interaktsionismil.

Sümbolilise interaktsionismi kui etnograafilise uurimuse ühe teoreetilise aluse põhitees on, et sotsiaalne tegelikkus, k.a inimene ise, on sotsiaalse tegevuse tulemus. Indiviidid kui ümbritsevat tajuvad olendid loovad väliseid objekte – aga mitte lihtsalt fakte, vaid inimeste poolt mõtestatud fenomene. Inimene konstrueerib, mitte lihtsalt ei reageeri situatsioonile, milles ta tegutseb. Samuti ei sünni inimene valmis minaga, vaid mina kujuneb interaktsioonides ehk vastastikmõjus teiste inimestega. Indiviidi mina on sotsiaalsuse – sotsiaalsete suhete – tulemus (Mead, 1967/1970).

Ühiskonna struktuur ei eksisteeri väljaspool inimeste tegevusi. Üksteisega suheldes loovad ja taasloovad inimesed seda pidevalt. Interaktsioone on käsitletud põhilise sotsiaalse tegevusena (ingl social activity), mille käigus inimesed õpivad tundma olemasolevaid tõlgendusi, tõlgendavad ise ümbritseva maailma sündmusi ja nähtusi, mõjutades üksteist ning luues tähendusi. Selles kollektiivses tegevuses konstrueerivad inimesed sotsiaalset tegelikkust, mis ongi tegelikkuse tähenduslik osa (Blumer, 1986). Sellepärast on etnograafilises uurimuses igati põhjendatud keskendumine interaktsioonides toimuvale tähenduse loomise ja taasloomise protsessile ning selle protsessi käigus tekkinud sotsiaalse objekti tundmaõppimisele. Pikaajalise välitöö käigus teostatud osalusvaatlus võimaldab uurijal jälgida ja tundma õppida konkreetses kultuurilises keskkonnas toimuva tähenduse (taas)loomise protsessi ja selle protsessi käigus konstrueeritud struktuuri. (Sümbolilise interaktsionismi ja etnograafia seoste kohta vt Rock, 2011.)

Kolmanda teoreetilise allika – fenomenoloogia põhiteesid võib lühidalt kokku võtta järgmiselt. Reaalne fenomen on inimese poolt tajutud objekt, mis ilmneb inimese vahetus kogemuses. Reaalse fenomeni abstraktne tähendus kujuneb subjektiivsete tähenduste alusel, mida inimesed jagavad üksteisega argielu interaktsioonides. Sellest loogikast lähtuvalt on reaalset fenomeni võimalik tundma õppida eelkõige isikliku osalemise – kogemuse kaudu. Fenomenoloogiline teooria võimaldab põhjendada, miks ja kuidas aitab uurija isiklik osalemine etnograafilises uuringus ja vahetu kogemus uuritavat fenomeni paremini tundma õppida. (Fenomenoloogia ja etnograafia seoste kohta vt Maso, 2011.)

Etnometodoloogia arendab edasi fenomenoloogide ideed isiklike kogemuste rollist ja indiviidi osalemisest sotsiaalse struktuuri ja korra taasloomises. Kui fenomenoloogia keskendub fenomeni uurimisele subjektiivsete kogemuste kaudu, siis etnometodoloogia puhul on huvi keskmes sotsiaalne kord, mis on inimestele ette antud ja mida nad oma konkreetse tegevusega konkreetsetes situatsioonides taasloovad. Etnometodoloogia levinumaid meetodeid on vestlusanalüüs (ingl conversation analysis), kuid ka etnograafilises välitöös keskendutakse sellele, kuidas nt taasloovad mõnes asutuses kehtivat korda selles osalevad inimesed: juhid, töötajad ja teised osapooled, näiteks kliendid. (Etnometodoloogia ja etnograafia seoste kohta vt Pollner ja Emerson, 2011.) Eelnevad teooriad on ühtlasi aluseks sotsiaalkonstruktsionismile (selle kohta vt Holstein ja Gubrium, 2008; Strömpl, 2012).

Etnograafia on sotsiaalse tegelikkuse tundmaõppimise protsess, mille eri etapid on omavahel tihedalt seotud. Teemavalik ja uurimisprobleemi sõnastamine on tingitud uurija teoreetilis-filosoofilisest maailmavaatest, milles lihtsalt öeldes väljendub tema arusaamine sellest, kuidas ta sotsiaalset tegelikkust (ontoloogia küsimused) ja selle tundmaõppimise võimalusi (epistemoloogia küsimused) mõistab. Etnograafilise uurimuse puhul on määravaks uurija soov uuritavat nähtust selle ilmnemise loomulikus keskkonnas isiklikult kogeda. Sellest lähtuvalt võib uurimisprobleemi uurimisprotsessi käigus täpsustada, kuna etnograafiline uurimisviis iseenesest on paindlik. See tähendab, et andmekogumise käigus võib esile kerkida mingisugune huvitav ja ettenägematu üksikasi, mis muudab uurimuse fookust ja see omakorda muudab uurimisprobleemi püstitust. Kuid see ei tähenda, et etnograafilist uurimust oleks võimalik alustada üldse ilma uurimisprobleemi sõnastamata.

Etnograafilises uurimuses ei tähenda valim selles osalevate inimeste hulka, vaid keskendub andmeühikutele. Näiteks võivad valimi moodustada asjakohased tekstid, mitte inimesed, kes neid tekste loovad. Üks inimene võib luua hulga eri pikkusega tekste, mis võivad olla erineva pikkusega, ning uurimuse usaldusväärsust ei hinnata mitte ainult informantide arvu järgi, vaid ka tekstiliste andmete mahust ja rikk(alikk)usest lähtuvalt (ingl rich data) (Hammersley ja Atkinson, 2019; Gobo, 2008). Etnograafilises uurimuses on tähtis ka aeg, mis uurijal piisava informatsiooni kogumise jaoks ehk välitööl viibimiseks kulub (samas). Samuti arvestatakse informantidega, kes on uuritavas keskkonnas elavad kompetentsed inimesed ja kellega uurija välitöö ajal ja uurimusega seoses tihedalt suhtleb (samas). Viimaks on oluline kontekst, kus suhtlemine toimub.

Valimi moodustamisel on uurijal kaks tegevust. Kõigepealt ta kontseptualiseerib – selgitab välja uurimisteema tunnused, määrab igale tunnusele vaatlusühikud, mis moodustavad valimi raamistiku. Teiseks määratleb vaatluskeskkonna(d) (ingl setting), mida ta külastab, ning juhtumid (samas).

Valimi moodustamisel loob/valib uurija ka esialgsed kategooriad. Etnograafias on kahte tüüpi kategooriaid: uuritavate tekitatud kategooriad/mõisted/keelekasutus ja uurija tekitatud kategooriad/mõisted/keelekasutus (samas).

Välitööle minek eeldab mitmeid protseduure, mille uurija peab läbi tegema (Gobo, 2008). Kõigepealt peab ta endale aru andma, mis on välitöö eesmärk ja kuidas seda parimal viisil saavutada. Ta peab end ette valmistama. Kui võõra kultuuri uurija ehk antropoloog peab enne välitööle minekut kasvõi mingil tasemel keskkonnas kasutatava keele selgeks õppima, siis oma kultuuri uuriv sotsioloog keskendub uuritavas keskkonnas kasutatava kommunikatiivse „koodi“ selgeks õppimisele (nt uurib vanglažargooni, subkultuuris kasutatavaid väljendid ja nende tähendusi). Sageli võib see osutuda raskeks, kuna puudub n-ö õpik erinevate samasse kultuuri kuuluvate keelekasutuse nüansside selgeks tegemiseks. Ka siin võib märgata huvitavat tendentsi – mida kaugem on subkultuur, seda rohkem on võimalusi end kirjalike materjalide abil ette valmistada (nt on kergem leida kriminaalset leksikat tutvustavat sõnastikku kui teavet arstide või õpetajate või IT-inimeste kõnepruugi kohta). Samas on oluline, et välitööle minnes oleks uurija teadlik sellest, et uuritavas keskkonnas võib kodeerimissüsteem olla erinev, kuigi kasutatakse eesti keelt. Lisaks tuleb aru saada seal kasutatavatest sõnadest ja mõistetest – selleks tuleb teha jõupingutusi (samas).

Järgmine ettevalmistava etapi tegevus on loa saamine uuritavasse keskkonda sisenemiseks. Tuleb selgeks teha, kes on konkreetses keskkonnas nn väravavalvurid (ingl gatekeeper) ning kuidas on võimalik nendega kontakt luua. Siin tuleb appi üksikasjalikult väljatöötatud uurimiskava. Pole põhjust loota, et meid lubatakse mõnda asutusse või kogukonda juhul, kui me ei oska väga selgelt sõnastada oma uurimuse eesmärke, protsessi, oodatavaid tulemusi ja eelkõige kasu, mida asutus või kogukond sellest uurimusest saab. Kasuna ei ole siin mõeldud mitte materiaalse heaolu suurendamist, vaid pigem oma tegevuse tutvustamist, tagasiside saamist tegevuse arendamiseks, mingite asutuse või kogukonna enda probleemide lahendamist jm mittemateriaalset hüve. Muidugi tuleb lähtuda konkreetsest teemast ja konkreetsest keskkonnast ning leida seal seda positiivset, mida uurimus võib pakkuda. See nõue on omakorda seotud uurimiseetikaga (Murphy ja Dingwall, 2011). Uuritavas keskkonnas viibivad inimesed ei tohi tunda end kellegi teise huvides kasutatuna, vaid peavad tundma end olulise ja väärikana. Sotsiaalteadusliku uurimuse puhul, kus uurija tunneb siirast huvi teiste inimeste argielu, töö, kogemuste, rituaalide jms vastu, seda ka pakutakse. Isegi siis, kui tulemuseks on kriitiline analüüs, mis ei pruugi kellelegi isiklikult meeldida, on see organisatsiooni/kogukonna parema toimimise jaoks kindlasti kasulik.

Oluline on varuda endale toetuskirju, soovitusi ning leida võrgustikust või keskkonnast endast toetajaid-soovitajaid. Mõnikord valib uurija sellise keskkonna, millega ta ise on seotud, nt sotsiaaltöö üliõpilane töötab osakoormusega asutuses ja otsustab sealsamas oma bakalaureusetöö uurimuse läbi viia ning valib etnograafia. Sellist uurimust nimetatakse insaider-uurimuseks. Sel juhul ei teki probleemi asutusse sisse saamisega, kuid võivad tekkida teised probleemid (nt identiteedi probleemid seoses kaksikrolliga, mis võivad häirida tööalaste ülesannete täitmist). Ka sel juhul tuleb uurijal küsida luba uurimuse läbiviimiseks ning informeerida uurimistööst kõiki töötajaid, kellega ta tööülesannete käigus kokku puutub (vt lisa andmekaitse peatükist).

Välitöö aeg jaguneb kolmeks: 1) sisenemine ja tutvumine võõra keskkonnaga; 2) kohanemine keskkonnaga ehk võõra omaks tegemine; 3) lahkumise ettevalmistamine ja lahkumine (Coffey, 1999; Hammersley ja Atkinson, 2019). Välitöö esimesel etapil teeb uurija jõupingutusi, et võõra keskkonnaga tutvuda. See on intensiivse n-ö keeleõppe aeg: uurija üritab keskkonnas kasutatavatest koodidest aru saada ja need endale selgeks teha; tutvub inimeste ja reeglitega, otsib endale nn võtmeinformante (ingl key informant), kes tutvustavad ja selgitavad talle siseelu reegleid. Võtmeinformant on uuritavas keskkonnas „oma inimene“, „kohalik“ (ehk insaider), kes on uuritava keskkonna asjus küllaldaselt pädev ning jagab oma teadmisi ja oskusi meelsasti ka uurijaga. Pädevaid inimesi võib keskkonnas olla palju, kuid võtmeinformantideks valib uurija neist üksikud (1–2 inimest). Võtmeinformant võib olla „kohalik“, kellel tekib uurijaga vastastikune sümpaatia, või kui uurimus kestab pikemat aega, ka tõeline sõprus, millest välitöö esimesel etapil on uurija siiralt huvitatud. Kuna tema eesmärk on end siseeluga võimalikult kiiresti kurssi viia, siis otsib ta selliseid sõpru. Ka võtmeinformandile võib olla huvitav uurijaga kohtuda ja talle teejuhiks olla. Samas võib välitöösõprusest tekkida eetiline probleem, millest uurija peab teadlik olema. Tuleb meeles pidada, et uurija jaoks on välitöö ajutine ning vaid üks osa tema päriselust. Võtmeinformandi jaoks on aga keskkonnas viibimine tema päriselu, mis olenevalt konkreetsest keskkonnast ja tegevusest võib olla totaalne (nt subkultuuri liikme terve elu on seotud subkultuuriga). Kui välitöö lõpeb, lahkub uurija uuritavast keskkonnast ning jätkab oma päriselu seal, kus see korraks – välitöö ajaks – on peatunud; võtmeinformant aga jääb ikka sinna ja tema jaoks võib uurija lahkumine olla emotsionaalselt raske. Sellepärast hoiatatakse suhete loomisel alati, et võtmeinformant on oluline eelkõige informandina ja liiga sügav sõprus võib teda riivata, kui uurija lahkub ning välitöö ajal tekkinud sõprussuhe kaotab tema jaoks aktuaalsuse. Loomulikult oleneb kõik konkreetsest olukorrast ja konkreetsetest inimestest. Pole välistatud olukord, kus sõprus võtmeinformandiga kestab elu lõpuni (Coffey, 1999).

Välitöö teist etappi iseloomustab uurija jaoks harjumine uuritava keskkonnaga. Kui uurija tegevus muutub rutiiniks, kui ta ei leia enam midagi uut ja märkimisväärset uuritavas keskkonnas, kui ta muutub juba liiga „omaks“, siis on aeg välitööd lõpetada ja hakata lahkumist ette valmistama.

Välitöö kolmas etapp nõuab uurijalt omakorda jõupingutusi. Kui välitöö on pikk, siis harjuvad nii uurija kui ka uurimuse teised osalised üksteisega. Nagu tavaelus on raske kellegagi hüvasti jätta, on ka välitöölt lahkumine emotsionaalselt raske. Sellepärast tuleb õigel ajal ettevalmistusi teha ja inimestele aeg-ajalt meelde tuletada, et uurija kohalolek varsti lõpeb.

Seoses sellega on oluline meelde tuletada, et kunagi oli etnograafidel hirm, et kohalikud toimijad võivad oma käitumist kuidagi muuta, kui nad teavad, et nende hulgas on uurija, kes jälgib nende käitumist. Sellepärast eelistas osa teadlasi varjatud vaatluse meetodit ehk nad ei rääkinud kohalikele, et nad tegelevad uurimistööga. Selline varjatud vaatlus pole põhjendatud vähemalt kahel põhjusel. Esiteks ei kiida tänapäeva uurijaeetika heaks olukorda, kus uuritavate eest varjatakse seda, et neid uuritakse. Inimese põhiõiguse kohaselt peab ta teadma seda, milles (vabatahtlikult) osaleb. Teine põhjus on see, et nagu kogemus näitab, harjuvad inimesed väga kiiresti sellega, et neid uuritakse. Käitumises toimuv muutus, kui see üldse esineb, kestab vaid lühikest aega ega sega kohaliku elu rutiini.

Osalusvaatlus on empiiriline andmekogumise viis, põhiline teadmiste kogumise meetod (ingl knowledge-gathering) etnograafilises uuringus (Angrosino ja Rosenberg, 2013). Osalusvaatluse eesmärk on näost näkku interaktsioonide dokumenteerimine, kusjuures uurija ise on selles protsessis osaleja. Vaatluse teostamisel kasutab uurija oma viit meelt uuritavast objektist teadmise loomiseks.

Vaatluse uurimismeetodina kasutamine on põhjendatud eelkõige sellega, et inimeste (suusõnal avaldatud) hoiakute ja käitumise vahel võib esineda erinevusi. Teisisõnu, inimese sõnad ja teod ei tarvitse kokku langeda. Etnograafil on võimalus vaadelda, mida inimene teeb, ja samal ajal paluda tal oma tegevust tõlgendada. Selleteemaline diskussioon oli eriti elav möödunud sajandi keskel. Sel ajal uurisid Harold Garfinkel ja Saul Mendlovitz (vt Gobo, 2008: 44–45) kohtute praktikat ning nende eesmärk oli koguda andmeid selle kohta, kuidas vandekohtunikud teevad otsuse, keda pidada süüdlaseks ja keda mitte. Vaatlusandmed lubasid järeldada, et vandekohtunikel pole otsuse tegemise hetkel kindlaid reegleid, mille alusel nad kedagi süüdi või õigeks mõistavad. Reeglid tekivad otsustamise käigus, ning kui otsus on juba tehtud, siis otsitakse sobivaid põhjendusi ja õigustusi. Aga intervjuus kirjeldavad nad oma tegevust nii, nagu oleks otsus tehtud varem kokkulepitud reeglite järgi.

Kuna etnograafilise uurimuse käigus uuritakse argielu protsesse kindlas keskkonnas, siis keskendub etnograaf kõige tavalisema rutiinse tegevuse vaatlemisele. Vaatlusel on sellepärast oluline funktsioon, et rutiinsest tegevusest on kõige raskem rääkida. Rutiinset tegevust „võõrana“ vaatlev uurija aga märkab palju sellist, mida insaider ise ei pea oluliseks mainida. Kui paluda inimesel kirjeldada näiteks igapäevategevusi, teeb ta ikka mingeid valikuid, millest tasub rääkida ja millest mitte, ning toob pigem välja midagi erakorralist, mis ka tema jaoks on huvitav ja oluline, aga tavapärast ei maini.

Vaatlus teadusliku tegevusena peab põhinema teoreetilisel raamistikul ning esialgsete uurimisküsimuste funktsioon on hoida uurimust teatud piirides. Esialgsed küsimused peavad olema avatud ning võimaldama uurijale paindlikkust end vajadusel andmetest juhtida lasta. Näiteks võib küsida: Mis toimub asutuses? Kuidas inimesed asutuses toimivad? Missugused on suhted inimeste vahel? Missuguses keskkonnas inimesed toimivad? Kuidas keskkond igapäevategevusi mõjutab? Kuidas toimub tähenduseloomine asutuse argielu interaktsioonides? jms. Kuigi need on avatud küsimused, suunavad need vaatleja tähelepanu igapäevaelu protsessidele ja interaktsioonidele. Aga see ongi etnograafilise uurimuse üldine eesmärk – uurida argielu tegevusi, suhteid, käitumist konkreetses keskkonnas ja kontekstis.

Osalemise erinevad tähendused

Eri autorid (nt Hammersley ja Atkinson, 2019; Gobo, 2008; Laherand, 2008; Vihalemm, 2014) teevad vahet nn mitteosaleva vaatluse ja osalusvaatluse vahel. Osalemisest saadakse aru erinevalt. Väidan, et vaatlus, mis on samuti üks näost näkku interaktsiooni viis uurija ja teiste osalejate vahel, saab olla ainult osalusvaatlus. Uurija osaleb igal juhul vaatlejana sündmustes ja toimingutes, mida ta jälgib, ning sellisena mõjutab vaadeldavat. Ma ei mõtle siin siiski seda, et vaadeldavad oleksid vaatlejast kuidagi häiritud ja käituksid teistmoodi kui ilma temata (kuigi ka selline võimalus, eriti vaatluse algfaasis, võib kõne alla tulla). Ma pean silmas vaatleja aktiivsust vaatlejana, õppijana, vaadeldava fikseerijana. Isegi kui vaatlus on varjatud, osaleb vaatleja selles aktiivselt, tehes valikuid, mida vaadata, mida mitte, mida kuulata, mida mitte ning mida kanda vaatluspäevikusse kui olulist ja mida mitte. Osalusvaatlust mõjutavad ka uurija sõnastatud uurimisprobleem ning esialgsed uurimisküsimused. Etnograafilises uurimuses on rõhutatud avatust – uurija peab olema avatud uute teadmiste vastuvõtmisele ja uutele kogemustele ning seetõttu ei ole soovitatav enne välitööle minekut uurimisprobleemi ja uurimisküsimusi väga täpselt määratleda, kuid siiski pole alust oodata, et uurija võib olla täiesti vaba oma eelmistest teadmistest, oletustest, hoiakutest, isiklikest huvidest jms. Teadlikkus sellest, et eelteadmised, hoiakud ja väärtused ning isiklikud huvid mõjutavad vaatlust, on oluline nõue, millega uurija peab tegelema pidevalt terve uurimisprotsessi vältel, alustades uurimuse planeerimisest kuni lõpparuande kirjutamiseni. (Sellest täpsemalt vt Hammersley ja Atkinson, 2019.)

Tulles tagasi osalusvaatluse mõiste juurde, peab siiski tunnistama, et mõistet „osalemine“ võib erinevalt käsitleda. Kui autorid räägivad osalemisest vaatluse ajal, siis nad peavad silmas uurija aktiivset osavõttu uuritavas keskkonnas kulgevast tegevusest (Angrosino ja Rosenberg, 2013). Uurija võib lasta end osakoormusega tööle vormistada ning täita vaatluse ajal tööülesandeid, mida teevad teised kohalikud osalejad (vt nt Strömpl, 2002). Ta võib imbuda (mitteformaalsesse) kogukonda ja täita seal kindlaid funktsioone. Aga ta võib jääda kõrvaltvaatajaks ning selles mõttes kohalikes tegevustes „mitte osaleda“.

Mõlemal variandil on omad plussid ja miinused. Kui uurija täidab tööülesandeid või on muud moodi aktiivne uuritava kogukonna tegevustes, saab ta kiiremini ja sügavamaid kogemusi. Ta võib n-ö omal nahal tunda, mida tähendab olla grupi liige või töötada uuritavas asutuses. Samas piirab nende ülesannete täitmine tema vaatleja funktsioone. Kui inimene peab jooksvalt lahendama tööalaseid ülesandeid, muutub ta kiiresti omaks (ehk insaideriks) ning see võib tema uurijavabadust piirata. Näiteks ei pääse ta ligi informatsioonile, mis ei puutu tema tööülesannetesse; mõjub ka hierarhia – nimelt kui ta on kesktaseme töötaja, võib tema suhtlemine hierarhia ülemistel või alumistel astmetel olijatega muutuda problemaatiliseks. Samas, kui uurija ei osale aktiivselt grupi tegevuses, pole tal võimalik n-ö seestpoolt kogeda seda, mida kogeb päris kohalik/„oma“. Sellepärast peab uurija osalusvaatluse ajal pidevalt balansseerima kahe rolli vahel: osaleda omana ja säilitada võõras (autsaideri) pilk.

Probleemid osalusvaatlusega ja üks võimalik lahendus

Kui räägime uurija osalemisest ja mõjutamisest vaatluse ajal, ei tähenda see sihipärast tegevust, nagu olekski uurija eesmärk tegevust mõjutada. Otse vastupidi! Oma mõjust teadlik olemine võimaldab teadvustada uurija rolli uurimuses ning seda mõju pidevalt kontrolli all hoida ja uurimuse käigus minimeerida. Sotsiaalse toimijana mõjutab iga uurija oma uurimuse käiku ja ka tulemusi. Erinevus on vaid selles, et ühes olukorras on ta sellest teadlik ja hoiab seda kontrolli all ning võtab arvesse andmete kogumisel, analüüsimisel ja esitamisel, teises olukorras aga ignoreerib seda. Kvalitatiivse uurimisviisi ja eriti etnograafia puhul on äärmiselt oluline olla teadlik ja refleksiivne, st tegeleda uurija võimaliku mõjuga uurimistulemustele. Selle protsessi viimase aja arenguks on nn autoetnograafia, mis on sellise uurija eneseanalüüsi tulemus (Ellis ja Bochner, 2000). Nimelt, kui väga põhjalikult analüüsida osalusvaatluse ajal toimuvat ja järgida rangelt teaduslikkuse nõudeid, siis võibki jõuda sellise arusaamani, et uurija võib vaatluse ajal toimuva puhul sajaprotsendiliselt kindel olla vaid oma kogemustes, ta käsitleb seda analoogselt autobiograafiaga autoetnograafiana ehk oma elu ühe sündmusena ning esitab just sellisena (samas).

Mida ja kuidas vaadelda?

Üldine soovitus on vaadelda füüsilist keskkonda, kus inimesed tegutsevad; vaadelda inimesi, kes täidavad teatud sotsiaalseid rolle, astudes üksteisega interaktsiooni; ja vaadelda tegevust (interaktsioone, tõlgendusi).

Vaatlus võib olla rohkem või vähem struktureeritud. Enamasti struktureeritus muutub vaatluse ajal. Hea on alustada mittestruktureeritud, nn vabast vaatlusest ja püüda märgata ja üles märkida kõike (vt nt Howard Beckeri (1977) soovitusi). See on siiski praktiliselt võimatu ja uurija teeb oma valikuid, kuid ei piira end eelnevalt loodud struktuuriga. Vaatluse käigus selginevad uurija huvid ja täpsustuvad üksikasjad, millele ta edaspidise vaatluse ajal keskendub. Teisisõnu tekivad täpsemad uurimisküsimused ning nendest sõltuvalt muutub vaatlus struktureeritumaks. Selline lähenemine võimaldab uurijal olla piisavalt avatud ning lubada uurimisobjektil teda juhatada, mitte vastupidi.

Vaatluspäevik

Välitöö teine oluline tegevus on märkmete tegemine ja vaatluspäeviku pidamine (Becker, 1977; Delamont ja Atkinson, 2021; Emerson jt, 1995; Hammersley ja Atkinson, 2019). Vaatlustulemusi on ilma märkmeteta raske (kui mitte võimatu) analüüsida. Analüüs eeldab, et vaatluse alusel tekib verbaalne ja/või visuaalne tekst, mida analüüsida. Vaatluspäeviku pidamine on intensiivne mitmeetapiline tegevus, mis algab esialgsete märkmete tegemisega vaatluse ajal või kohe pärast vaatlust. Mida täpsemalt üles märkida, oleneb olukorrast vaatluse ajal. Mõnikord on rohkem, mõnikord vähem võimalusi märkmeid teha, mõnikord aga pole selleks üldse võimalust, näiteks kui uurija on samal ajal tööülesandega hõivatud või olukord nõuab uurija tegutsemist kogukonna liikmena.

Esimesed märkmed võivad sisaldada iseloomulikke märksõnu, mis aitavad vaadeldud sündmust hiljem (mälu järgi) taastada. Esimesed märkmed on väga olulised, sest need on vaadeldud faktide fikseerimisel kõige täpsemad. Alati tuleb aeg, ruum, osalenud inimesed ja tegevus üles märkida vaatleja hinnangutest võimalikult vabana. Hea, kui sel juhul kujutab uurija endale ette, et ta on „kaamera“ ja peab jäädvustama tegevuse või sündmuse. Järgmises etapis kirjutab uurija esimesed märkused ümber ja tekitab digitaalse dokumendi, mida saab hiljem töödelda. Ka seda tuleb teha esimesel võimalusel, näiteks vaatluspäeva õhtul. Kui uurija kirjutab vaatluse ajal tehtud märkmeid ümber, tuleb talle enamasti meelde veel hulganisti detaile, mis tuleb lisada, seejuures aga on oluline fikseerida mälu järgi tehtud sissekannete aeg, et hiljem oleks hea hinnata selle usaldusväärsust. Mida varem pärast vaatlust on sissekanded tehtud, seda usaldusväärsemad need on. Vaatluspäevikusse kannab uurija sisse ka kõik oma esmased hinnangud ja tõlgendused, märkides need siiski eraldi kas kommentaarina või teise värviga. (Vt vaatluspäeviku koostamise kohta lähemalt Emerson jt, 2011; 1995.)

Tehniliste vahendite kasutamine osalusvaatluse ajal

Tänapäeval on suurepärane võimalus kasutada audiovisuaalseid vahendeid vaatluse fikseerimisel. Siin aga tuleb meeles pidada, et esiteks ei saa neid päris igal pool kasutada, teiseks pole salaja salvestamine uurijaeetikas lubatud ning kolmandaks, uurija juhib vaatlust ka siis, kui tema käes on kaamera. Kui vaatluskohas pole võimalik tehnikat kasutada, on siiski väga hea, kui õnnestub teha mõned fotod või lühike video kasvõi füüsilisest keskkonnast ilma inimesteta, mis annab hiljem väga olulist faktilist materjali analüüsi näitlikustamiseks.

Kui õnnestub salvestada video vaatluskohas toimuvatest tegevustest ja sündmustest, ei asenda see siiski vaatluspäeviku sissekandeid ning sageli tuleb visuaalne materjal sarnaselt audiomaterjaliga transkribeerida põhjalikuma analüüsi tegemiseks.

Vaatluspäevik koos kõikide sissekannetega on uurija isiklik tööalane materjal, mida ta ei avalikusta (ka pärast uuringu lõppu), vaid töötleb ja analüüsib. Avalikustatakse analüüsitulemusi sisaldav aruanne, mis enamasti sisaldab tsitaate vaatluspäevikust.

Lisaks osalusvaatlusele kogub uurija ka muid materjale, sh dokumente ja artefakte (nt osalejate joonistusi, käsitöötarbeid), ning teeb intervjuusid.

Etnograafiline intervjuu meenutab pigem vestlust inimestega, mis võib tekkida ad hoc ehk vajadusel ilma spetsiaalse ettevalmistuseta (DeVault ja McCoy, 2012; Gobo, 2008). Intervjuu omapära on seotud asjaoluga, et uurija ja uuritav/intervjueeritav on omavahel juba tuttavad ning suhtlevad omavahel välitöö kontekstis. Sellest lähtuvalt võib etnograafiline intervjuu olla korduv, suhteliselt lühike, vaba vestlust meenutav interaktsioon, mille käigus uurija võib esitada lühikesi ja hiljem sama teema kohta veel täpsustavaid küsimusi ning jätkata sobival ajal uute küsimustega (Delamont ja Atkinson, 2021). Uurijal jääb aega vahepeal vastuseid analüüsida ning arusaamatuks jäävaid tõlgendusi täpsustada. Etnograafilise intervjuu puhul pole alati vaja intervjuukava eraldi välja töötada, kuigi selliseid intervjuusid võib teha ka välitöö ajal. Etnograafilise intervjuu üks eesmärke on selgituse palumine vaatluse ajal jälgitud käitumise või sündmuse kohta. Etnograafiline intervjuu saab aset leida spontaanselt, see võib toimuda rühmas või individuaalselt. Sellised intervjuud on väga olulised abivahendid uurimuse interpreteerivas faasis, kus uurijal tekib oma tõlgendus vaadeldud tegevusest või sündmusest, kuid sageli aitavad eri inimeste tõlgendused kaasa uuritavast keskkonnast adekvaatsema ja usaldusväärsema pildi maalimisele. Samal ajal on kasulik ka planeerida traditsioonilisi poolstruktureeritud individuaal- või grupiintervjuud asutuse või kogukonna juhtivate isikutega, et saada informatsiooni asutuse või kogukonna traditsioonidest, strukturaalsest ülesehitusest jm iseärasustest, mille kohta kõige rohkem teavad juhid.

Etnograafiliste andmete analüüs keskendub sotsiaalsete tähenduste lahtiseletamisele ning selleks võib kasutada erinevaid kodeerimis- ja tõlgendamismeetodeid. Põhilised meetodid andmete sügavuti mõistmiseks on avatud kodeerimine ja memode kirjutamine (võrdle sisuanalüüsi ja põhistatud teooriaga). Andmeid kogudes tegeleb uurija pidevalt ka analüüsimise ja tõlgendamisega. Analüüsides loob ta kategooriaid, mida edasise vaatluse jooksul täiendab ja täpsustab. Vaatluse ajal kogetu usaldusväärsuse hindamine ja tõlgendamine toimub memode kirjutamise vormis. Memo on analüütiline instrument, mida uurija kasutab, et oma ideid kirja panna. Memodes võib uurija üles märkida vaadeldu kohta tekkinud hüpoteese ja oletusi ning neid edasise vaatluse ja intervjuude ajal testida.

Andmete esitamine on tõeliselt loominguline tegevus. Kindlaid eeskirju, kuidas etnograafiline aruanne välja peab nägema, ei ole olemas. Autori kirjutamisannet hinnatakse kõrgelt. Siiski peab aruanne olema teaduslik: põhinema andmetel; andmed peavad olema kogutud vastavalt etnograafilise osalusvaatluse ja teistele andmekogumise põhimõtetele; analüüs peab olema veenev; on ka väga oluline, et uurimistöö autor oleks dialoogis teiste sama teema uurijatega, st võrdleks oma uurimistöö tulemusi ja seisukohti teiste uurijate uurimistulemuste ja seisukohtadega. Etnograafilise uurimuse eesmärk ei ole objekti lihtviisiline kirjeldamine, kuigi kirjeldamisel on etnograafias oluline funktsioon. Eesmärk on tähenduse loomise protsessi mõistmine, mis Clifford Geertzi (vt nt 2003. aastal eesti keeles ilmunud publikatsiooni) järgi toimub tõlgenduste kaudu. Uurija analüüsib informantide tõlgendusi, mille tulemus on omakorda tema enda tõlgendus. Tõlgendamine hõlmab aga alati seletust. John Van Maanen (2011) kirjutab kolmest põhilisest etnograafia kirjutamise stiilist. Nendest üks on realistlik kirjutamine, mis esitab etnograafilise uurimuse tulemusi selliselt, nagu see oleks tegelikkuse objektiivne peegeldus. Teine stiil on tunnistuslik. Selle stiili kasutajad püüavad oma uuringu tulemusi esitada sarnaselt kohtus antud tunnistusega, kus tunnistaja peab esitama objektiivse pildi juhtunu kohta, kuid samas on arvesse võetud tema kui tunnistaja seisukohti ja hinnanguid. Kolmanda stiili esindajad on need etnograafid, kes esitavad oma uurimuse tulemuse kui nende endi kogemuse. Selle kolmanda stiili esindajad kirjutavadki autoetnograafiat, nad ei ürita veenda lugejaskonda, et see, mida nad kogesid, peegeldab reaalset tegelikkust selle objektiivses olemuses, vaid nad mõtestavad reflektiivselt tegelikkust selliselt, nagu nad seda kogenud on.

Etnograafilise uurimuse tulemus on igal juhul uurija tõlgendus uuritavast objektist ning oma tõlgendust põhjendab ta tsitaatidega põhjalikku kirjeldust sisaldavast vaatluspäevikust ja intervjuudest. Ta võrdleb oma tulemusi teiste autorite samal teemal tehtud uurimistööde tulemustega.

Eik, L. (2010). Pooleks aastaks vabatahtlik: etnograafia Eesti-Mehhiko piiril. Magistritöö. Tartu Ülikool, sotsioloogia õpekava.

Kallip, K. (2008). Erivajadustega laste ja noorte institutsionaalne kohtlemine kahe eesti asutuse näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õpekava.

Sindi, I. (2021). Discursive Practices of Child Institutional Substitute Care. Experience from an Ethnographic Research in SOS Children`s Village Estonia (Laste institutsionaalse asendushoolduse diskursiivsed praktikad: etnograafial põhinev uuringukogemus SOS Eesti Lastekülas), Doktoritöö. Tallinna Ülikool, sotsiaaltöö õpekava.

Angrosino, M. ja Rosenberg, J. (2013). Observation on Observation. Continuities and Challenges. N. Denzin ja Y. Lincoln (Toim.) Collecting and Interpreting Qualitative Material. Fourth Edition. Ch.5. SAGE.

Becker, H. S. (1977). Sociological Work: Method and Substance. New Brunswick: Transaction Books.

Becker, H. S. (1963). Outsiders: Studies in the Sociology of Deviance. New York: The Free Press.

Blumer, H. (1986). Symbolic Interactionism. Perspective and Method. Berkley, Los Angeles, London: University of California Press.

Coffey, A. (1999). The Ethnographic Self. Fieldwork and the Representation of Identity. London, Thousand Oaks, New Delhi: SAGE.

Delamont, S. ja Atkinson, P. (2021). Ethnographic Engagements. Encounters with the Familiar and the Strange. London and New York: Routledge.

DeVault, M. L. ja McCoy, L. (2012). Investing Ruling Relations: Dynamics of Interviewing in Institutional Ethnography. J. F. Gubrium, J. A. Holstein, A. B. Marvasti, K. D. McKinney (toim.) The SAGE Handbook of Interview Research: The Complexity of the Craft. Second Edition (lk 381–396). Los Angeles, etc.: SAGE.

Emerson, R. M., Fretz, R. I. ja Shaw, L. (2011). Participant Observation and Fieldnotes. P. Atkinson, A. Coffey, S. Delamont, J. Lofland ja L. Lofland (toim.). Handbook of Ethnography (lk 352–368). London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications. https://methods.sagepub.com/hnbk/edvol/embed/handbook-of-ethnography/chpt/participant-observation-fieldnotes

Emerson, R. M.; Fretz, R. I. ja Shaw, L. (1995). Writing Ethnographic Fieldnotes. Chicago and London: The University of Chicago Press.

Ellis, C. ja Bochner, A. (2000). Autoethnography, Personal Narrative, Reflexivity: Researcher as Subject. N. Denzin ja Y. Lincoln (toim.). The Handbook of Qualitative Research (2nd edition) (lk 733–768). London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage.

Geertz, C. (2003). Omakandi tarkus: esseid tõlgendavast antropoloogiast. Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Tallinn: Varrak.

Gobo, G. (2008) Doing Ethnography. London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage.

Goffman, E. (1961/1990). Asylum: Essays on the Social Situation of Mental Patients and other Inmates. New York: Anchor Books.

Hammersley, M. ja Atkinson, P. (2019). Ethnography. Principles in Practice. Fourth edition. London and New York: Routledge.

Holstein, J. A. ja J. F. Gubrium (toim.) (2008). Handbook of Constructionist Research. New York, London: The Guilford Press.

Laherand, M.-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: Infotrükk OÜ.

Maso, I. (2011). Phenomenology and Ethnography.  P. Atkinson, A. Coffey, S. Delamont, J. Lofland and L. Lofland (toim.). Handbook of Ethnography (lk 136–144). London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications. https://methods.sagepub.com/hnbk/edvol/embed/handbook-of-ethnography/chpt/ethnomethodology-ethnography

Mead, G. H. (1967/1970). Mind, Self and Society: from the standpoint of a social behaviorist. Edited and with an introduction by Charles W. Morris. Chicago: University of Chicago Press.

Murphy, E. ja Dingwall, R. (2011). The Ethics of Ethnography. P. Atkinson, A. Coffey, S. Delamont, J. Lofland ja L. Lofland (toim.).  Handbook of Ethnography (lk 339–351). London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications. https://methods.sagepub.com/hnbk/edvol/embed/handbook-of-ethnography/chpt/ethics-ethnography

Pollner, M. ja Emerson, R. M. (2011). Ethnomethodology and Ethnography. P. Atkinson, A. Coffey, S. Delamont, J. Lofland ja L. Lofland (toim.).  Handbook of Ethnography (lk 118–135). London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications. https://methods.sagepub.com/hnbk/edvol/embed/handbook-of-ethnography/chpt/ethnomethodology-ethnography

Rock, P. (2011). Symbolic Interactionism and Ethnography. P. Atkinson, A. Coffey, S. Delamont, J. Lofland ja L. Lofland (toim.).  Handbook of Ethnography (lk 26–38). London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications. https://methods.sagepub.com/hnbk/edvol/embed/handbook-of-ethnography/chpt/symbolic-interactionism-ethnography

Sherman Heyl; B. (2011). Ethnographic Interviewing. P. Atkinson, A. Coffey, S. Delamont, J. Lofland ja L. Lofland (toim.).  Handbook of Ethnography (lk 369–383). London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications. https://methods.sagepub.com/hnbk/edvol/embed/handbook-of-ethnography/chpt/ethnographic-interviewing

Strömpl, J. (2002). The K. School. Residential Management of Troublesome Girls in Transition-time Estonia. (Doktoritöö, Department of Social Policy and Social Work, University of Tampere) Tampere: Tampere University Press.

Strömpl, J. (2012). Sotsiaalse tegelikkuse konstrueeritud iseloom ja interpreteeriv sotsiaalteadus. Strömpl, J., Selg, M. ja Linno, M. (toim.). Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses. Laste väärkohtlemise lood (lk 15–47). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Van Maanen, J. (2011). Tales of the Field. On Writing Ethnography. Second Ed. Chicago and London: The University of Chicago Press.

Vihalemm, T. (2014). Vaatlus. SAMM. https://samm.ut.ee/vaatlus/

Whitaker, E. M. ja Atkinson, P. (2023). Ethnographic Explorations: Surrender and Resistance. London & New York: Routledge.

Memo: koolis, kus õpetamine toimub kahes keeles, taastoodetakse rahvuslikku eraldatust kahe rahvusgrupi vahel, kusjuures rõhutatakse erinevusi eriti tõhusa vastandamise alusel: oma-võõras. Eesti ja vene tüdrukute, aga ka töötajate vahel on tunda pingeid. Ainult üksikud räägivad teise rahvusgrupi keelt. Ka vene õpetajad ei räägi eesti keelt. Ei saa öelda, et kahe grupi vahel oleks mingi avalik vaen, pigem ükskõiksus, huvi puudumine. Siiski demonstreerivad üksikud õpetajad negatiivset suhtumist Eesti riiklikesse pühadesse ja selle kaudu eestluse suhtes. Inimesed teretavad üksteist, naeratavad üksteisele, kuid sellega asi piirdub.

Lisainfo intervjuust sama õpetajaga, kes parandas vihikuid iseseisvuspäeva aktuse ajal. Ta jutustas mulle, et on EV kodanik ja selleks käis eesti keele kursustel ning sooritas lõpuks kodakondsuseksami. Üllatav oli tema loo kokkuvõte: „Aga nüüdseks olen ma jälle kõik unustanud. Kui sa ei harjuta, ununeb keel kiiresti.“

Reeglid ja erandid. Väljavõte vaatluspäevikust

Memo: K. koolis on korra hoidmine kõikide töötajate poolt äärmiselt oluline, sest siin elavad tüdrukud, kes on üldiselt ei ole mingisuguse korraga harjunud. Nende elu enne kooli suunamist oli üsna stiihiline ja nad ise on impulsiivsed. Sellepärast on väga oluline töötada välja sellised reeglid, mis on kindlalt vajalikud, ja nendest tuleb kõikidel ilma eranditeta kinni hoidma. Ühekordne reegli eiramine nõrgestab korda ja tekitab tüdrukutes segadust, aga ka lootust kehtestada nende endi reegleid. Tüdrukud kasutavad võimaluse kohe ära ja hakkavad nõudma luba korrata eelmist toimunud erandlikku kõrvalekaldumist reeglitest.