Etnograafiline uurimus

Missugune teoreetiline põhjendus võimaldab käsitleda etnograafiat sotsiaalteadusliku metodoloogiana?

Tänapäeva etnograafia põhineb erinevatel teooriatel. Olulisemad nendest on sümboliline interaktsionism, fenomenoloogia külgneva etnometodoloogiaga ja poststrukturalism külgneva sotsiaalkonstruktsionismiga. Etnograafia rohkem kui saja-aastase arengu jooksul on lähtutud ka teistest teoreetilistest paradigmadest. Näiteks üks esimesi tänapäeva mõistes teadusliku etnograafia arendajatest, Suurbritannia antropoloog Bronislaw Malinowski oli oma vaadetelt funktsionalist; oma panuse andsid prantsuse strukturalistid Claude Lévi-Strauss ja noor Pierre Bourdieu; Chicago Ülikooli sotsioloogide esimene põlvkond lähtus eelkõige John Dewey pragmatismi ideedest. Etnograafilise uurimuse praktika ning probleemide lahendamise vajadus ärgitas teadlasi otsima ja arendama selliseid teooriaid, mis oleksid rohkem kooskõlas etnograafilise uurimusega. 20. saj jooksul toimunud teoreetilise mõtte areng sotsioloogias, filosoofias, keeleteaduses jm sfäärides toetab etnograafiat igati, võimaldades selle olulisust sotsiaalteadustes põhjendada. Näiteks Erving Goffman (1963) lõi oma kuulsa totaalse institutsiooni teooria etnograafilise uurimuse käigus psühhiaatriahaiglas.

Naturalism on üks levinud teoreetiline positsioon, mida arendasid etnograafid, kes üritasid leida vastupanu positivismi survele. Nad heitsid positivistlikule uurimusele ette selle kunstlikku olemust, mis ei võimalda sotsiaalseid nähtusi käsitleda ja mõista nende loomulikus ilmingus. Hammersley ja Atkinson (1983: 6) arendavad oma kuulsas raamatus „Ethnography. Principles in Practice“ sellist naturalistliku metodoloogiat, väites, et selleks et mõista sotsiaalseid fenomene, tuleb neid tundma õppida nende loomulikus keskkonnas, mitte kunstlikult korraldatud eksperimentide ja konstrueeritud küsimustike kaudu. Naturalism põhineb omakorda fenomenoloogial ja sümbolilisel interaktsionismil.

Sümbolilise interaktsionismi kui etnograafilise uurimuse ühe teoreetilise aluse üks põhiteese on, et sotsiaalne tegelikkus, k.a inimene ise, on sotsiaalse tegevuse tulemus. Indiviidid kui tajuvad olendid loovad väliseid objekte, mis ei ole lihtsalt faktid, vaid inimeste poolt mõtestatud objektid. Inimene pigem konstrueerib, mitte lihtsalt ei reageeri situatsioonile, milles ta tegutseb. Inimene ka ei sünni valmis minaga, vaid see kujuneb interaktsioonides teiste inimestega. Indiviidi mina on sotsiaalsuse tulemus (Mead, 1967/1970).

Ühiskonna struktuur ei eksisteeri väljaspool inimeste tegevusi. Suheldes üksteisega, loovad ja taasloovad inimesed seda pidevalt. Interaktsioone on käsitletud põhilise sotsiaalse tegevusena (ingl social activity), mille käigus inimesed õpivad tundma olemasolevaid tõlgendusi, tõlgendavad ise ümbritseva maailma sündmusi ja fenomene, mõjutades üksteist ning luues tähendusi. Selles kollektiivses tegevuses konstrueerivad inimesed sotsiaalset tegelikkust, mis ongi tegelikkuse tähenduslik osa (Blumer 1986). Sellepärast on etnograafilises uurimuses igati põhjendatud keskendumine interaktsioonides toimuva tähenduse loomise ja taasloomise protsessile ning selle protsessi käigus tekkinud sotsiaalse objekti tundmaõppimisele. Pikaajalise välitöö käigus teostatud osalusvaatlus võimaldab uurijal jälgida ja tundma õppida konkreetses kultuurilises keskkonnas toimuva tähenduse (taas)loomise protsessi ja selle protsessi käigus konstrueeritud struktuuri. (Sümbolilise interaktsionismi ja etnograafia seoste kohta vt Rock, 2001)

Kolmanda teoreetilise allika – fenomenoloogia põhiteese võib kokku võtta lühidalt järgmiselt. Reaalne fenomen ilmneb inimese vahetus kogemuses. Reaalse fenomeni abstraktne tähendus kujuneb subjektiivsete tähenduste alusel, mida inimesed jagavad üksteisega argielu interaktsioonides. Sellest loogikast lähtuvalt on reaalset fenomeni võimalik tundma õppida eelkõige isikliku osalemise kaudu. Fenomenoloogiline teooria võimaldab põhjendada, miks ja kuidas aitab uurija isiklik osalemine ja vahetu kogemus uuritavat fenomeni paremini tundma õppida. (Fenomenoloogia ja etnograafia seoste kohta vt Maso, 2001)

Etnometodoloogia arendab edasi fenomenoloogide idee isiklikke kogemuste rollist ja indiviidi osalemisest sotsiaalse struktuuri ja korra taasloomises. Kui fenomenoloogia keskendub fenomeni uurimisele subjektiivsete kogemuste kaudu, siis etnometodoloogia huvi keskmes on sotsiaalne kord, mis on inimestele ette antud ja mida nad oma konkreetse tegevusega konkreetsetes situatsioonides taasloovad. Etnometodoloogia levinumaid meetodeid on vestlusanalüüs (ingl conversation analysis) (link VA juurde), kuid ka etnograafilises välitöös keskendutakse sellele, kuidas nt mõnes asutuses kehtivat korda taasloovad selles osalejad. (Etnometodoloogia ja etnograafia seoste kohta vt Pollner ja Emerson, 2001.) Eelnevad teooriad on ühtlasi aluseks sotsiaalkonstruktsionismile (selle kohta vt Strömpl, 2012).

Etnograafia on tundmaõppimise protsess, mille eri etapid on omavahel tihedalt seotud. Teemavalik ja uurimisprobleemi sõnastamine on tingitud uurija teoreetilis-filosoofilisest maailmavaatest, milles lihtsalt öeldes väljendub tema arusaamine sellest, kuidas ta sotsiaalset tegelikkust (ontoloogia küsimused) ja selle tundmaõppimise võimalusi (epistemoloogia küsimused) mõistab. Etnograafilise uurimuse puhul on määravaks uurija soov uuritavat nähtust selle ilmnemise loomulikus keskkonnas isiklikult kogeda. Sellest lähtuvalt võib uurimisprobleemi uurimisprotsessi käigus täpsustada, kuna etnograafiline uurimisviis iseenesest on paindlik, st andmekogumise käigus võib esile kerkida mingisugune huvitav ja ettenägematu üksikasi, mis muudab uurimuse fookust ja see omakorda muudab uurimisprobleemi. Kuid see ei tähenda, et etnograafilist uurimust oleks võimalik alustada üldse ilma uurimisprobleemi sõnastamata.

Etnograafilises uurimuses ei piirdu valim uurimuses osalevate inimeste hulgaga, vaid arvesse võetakse aega, mida uurija peab piisava informatsiooni kogumise jaoks välitööl viibima; informante, kellega ta välitöö ajal ja uurimusega seoses suhtleb, ja konteksti, kus suhtlemine toimub. Seejuures tuleb meeles pidada, et etnograafilises uurimuses keskendub valim andmeühikutele. Näiteks võivad valimi moodustada asjakohased tekstid, mitte inimesed, kes neid tekste loovad. Üks inimene võib luua hulga tekste, mis võivad olla erineva pikkusega, ning uurimuse usaldusväärsust ei hinnata mitte ainult informantide arvust, vaid ka tekstiliste andmete mahust ja rikkusest lähtuvalt (ingl rich data).

Valimi moodustamisel tegeleb uurija kahe tegevusega: kõigepealt kontseptualiseerib –selgitab välja uurimisteema tunnused, pärast seda määrab igale tunnusele vaatlusühikud, mis moodustab valimi raamistiku –, ning teiseks paneb paika vaatluskeskkonna(d) (ingl setting), mida ta külastab, ning juhtumid – valimi.

Valimi moodustamisel loob/valib uurija ka esialgsed kategooriad. Etnograafias on kahte tüüpi kategooriaid: uuritavate tekitatud kategooriad/mõisted/keelekasutus ja uurija tekitatud kategooriad/mõisted/keelekasutus.

Välitööle minek eeldab hulka protseduure, mille uurija peab läbi tegema. Kõigepealt peab ta endale aru andma, mis on välitöö eesmärk ja kuidas eesmärki parimal viisil saavutada. Ta peab end ette valmistama. Kui võõra kultuuri uurija antropoloog peab enne välitööle minekut kasvõi mingil tasemel keskkonnas kasutatava keele selgeks õppima, siis oma kultuuri uuriv sotsioloog keskendub uuritavas keskkonnas kasutatava kommunikatiivse koodi selgeks õppimisele (nt uurib vangla žargooni, subkultuuris kasutatavate väljendite tähendusi). Sageli see võib osutuda raskeks, kuna puudub n-ö õpik erinevate samasse kultuuri kuuluva keelekasutuse nüansside selgeks tegemiseks. Ka siin võib märgata huvitavat tendentsi – mida kaugem on subkultuur, seda rohkem on võimalusi end kirjalike materjalide abil ette valmistada (nt on kergem leida kriminaalset leksikat tutvustavat sõnastikku kui teavet arstide või õpetajate või IT-inimeste kõnepruugi kohta). Samas on oluline, et välitööle minnes oleks uurija teadlik sellest, et uuritavas keskkonnas võib kodeerimissüsteem olla erinev, kuigi kasutatakse eesti keelt, ning et aru saada seal kasutatavatest sõnadest ja mõistetest, peab ta tegema lisajõupingutusi.

Järgmine oluline ettevalmistava etapi tegevus on loa saamine uuritavasse keskkonda sisenemiseks. Tuleb selgeks teha, kes on konkreetses keskkonnas nn väravahoidja(d) (ingl gatekeeper) ning kuidas on võimalik nendega kontakt luua. Siin tuleb abiks üksikasjalikult väljatöötatud uurimiskava. Pole lootust oodata, et meid lubatakse mõnda asutusse juhul, kui me ei oska väga selgelt sõnastada oma uurimuse eesmärke, käiku, oodatavaid tulemusi ja eelkõige seda kasu, mida asutus või grupp läbiviidavast uurimusest saab. Kasuna ei ole siin siiski mõeldud mitte materiaalse heaolu suurendamist, vaid pigem oma tegevuse tutvustamist, tagasiside saamist tegevuse arendamise eesmärgil, mingite sisemiste probleemide lahendamist jm mittemateriaalset kasu. Muidugi tuleb lähtuda konkreetsest teemast ja konkreetsest keskkonnast ning leida seal seda positiivset, mida uurimus võib pakkuda. See nõue on omakorda seotud uurimiseetikaga. Uuritavas keskkonnas viibivad inimesed ei tohi tunda end kellegi teise huvides ärakasutatuna, vaid peavad tundma oma olulisust ja väärikust. Sotsiaalteadusliku uurimuse puhul, kus uurija tunneb siirast huvi teiste inimeste argielu, töö, kogemuste, rituaalide jms vastu, seda ka pakutakse. Isegi siis, kui tulemuseks on kriitiline analüüs, mis võib kellelegi isiklikult mitte meeldida, on see organisatsiooni/kollektiivi parima toimimise jaoks kindlasti kasulik.

Oluline on varuda endale toetuskirju, soovitusi ning leida sotsiaalvõrgustikust või keskkonnast endast toetajaid-soovitajaid. Mõnikord valib uurija sellise keskkonna, millega ta ise on seotud, nt sotsiaaltöö üliõpilane töötab osakoormusega asutuses ja otsustab sealsamas oma bakalaureusetöö uurimuse läbi viia ning valib etnograafia. Sel juhul ei teki probleemi asutusse sissesaamisega, kuid võivad tekkida teised probleemid (identiteedi probleemid seoses kaksikrolliga, mis võivad häirida tööalaste ülesannete täitmist). Ka sel juhul tuleb uurijal küsida luba uurimuse läbiviimiseks ning informeerida uurimistööst kõiki töötajaid, kellega ta tööülesannete käigus kokku puutub.

Välitöö aeg jaguneb kolmeks: 1) sisenemine ja tutvumine võõra keskkonnaga; 2) kohanemine keskkonnaga ehk võõra omaks tegemine; 3) lahkumise ettevalmistamine ja lahkumine. Välitöö esimesel etapil teeb uurija jõupingutusi, et võõra keskkonnaga tutvuda. See on intensiivse n-ö keeleõppe aeg: uurija üritab keskkonnas kasutatavatest koodidest aru saada ja need endale selgeks teha; tutvub inimeste ja reeglitega, otsib endale nn võtmeinformante (ingl key informant), kes tutvustavad ja selgitavad talle siseelu reegleid. Võtmeinformant on uuritavas keskkonnas „oma inimene“, „kohalik“ (ingl insider), kes on uuritava keskkonna asjus küllaldaselt pädev ning jagab oma teadmisi ja oskusi meelsasti ka uurijaga. Pädevaid inimesi võib keskkonnas olla palju, kuid võtmeinformantideks valib uurija vaid üksikuid nendest (1-2 inimest). Võtmeinformandiks võib osutuda see „kohalik“, kellel tekib uurijaga vastastikune sümpaatia. Üldiselt, kui uurimus kestab pikemat aega, siis võib uurija ja võtmeinformandi vahel tekkida tõeline sõprus, millest välitöö esimesel etapil on uurija siiralt huvitatud. Kuna tema eesmärk on end siseeluga võimalikult kiiresti kurssi viia, siis otsib ta selliseid „sõpru“. Ka võtmeinformandile võib olla huvitav uurijaga kohtuda ja teda võõras kohas juhatada. Seega tekib sõprus vastastikuse soovi alusel. Samas võib sellisest välitöö sõprusest tekkida eetiline probleem, millest peab teadlik olema. Tuleb meeles pidada, et uurija jaoks välitöö on ajutine ning vaid üks osa tema n-ö päriselust. Välitöö on küll uurijale äärmiselt oluline tegevus, kuid siiski ajutine. Võtmeinformandi jaoks on aga keskkonnas viibimine tema päriselu, mis olenevalt konkreetsest keskkonnast ja tegevusest võib olla totaalne (nt subkultuuri liikme terve elu on seotud subkultuuriga). Kui välitöö lõpeb, lahkub uurija uuritavast keskkonnast ning jätkab oma päriselu seal, kus see korraks – välitöö ajaks – on peatunud; võtmeinformant aga jääb ikka sinna ja tema jaoks võib uurija lahkumine olla raskesti talutav. Sellepärast hoiatatakse suhete loomisel siiski alati, et võtmeinformant on oluline eelkõige informandina ja liiga sügav sõprus võib teda riivata, kui uurija lahkub ning kaotab uuritava teema vastu huvi. Loomulikult oleneb kõik ka konkreetsest teemast ja konkreetsetest inimestest. Pole välistatud olukord, kui sõprus võtmeinformandiga kestab elu lõpuni.

Välitöö teist etappi iseloomustab uurija jaoks harjumine uuritava keskkonnaga. Kui uurija tegevus muutub rutiiniks, kui ta enam ei leia midagi uut ja märkimisväärset uuritavas keskkonnas, kui ta muutub juba liiga „omaks“, siis on aeg välitööd lõpetada ja hakata lahkumist ette valmistama.

Lahkumine, välitöö kolmas etapp, on raske nagu lahkumine ikka ja nõuab uurijalt omakorda jõupingutusi. Kui välitöö on pikk, siis tekib nii uurijal kui ka uurimuse teistel osalistel harjumus, inimesed harjuvad üksteisega. Nagu tavaelus on raske kellegagi hüvasti jätta, on ka välitöölt lahkumine raske. Sellepärast tuleb seda õigel ajal ette valmistada ja inimestele aeg-ajalt meelde tuletada, et uurija kohalolek varsti lõpeb. Seoses sellega on oluline meelde tuletada, et kunagi oli etnograafidel hirm, et kohalikud toimijad võivad oma käitumist kuidagi muuta, kui nad teavad, et nende hulgas on uurija, kes jälgib nende käitumist. Sellepärast oli uurijaid, kes eelistasid viia läbi varjatud vaatlust ehk mitte rääkida kohalikele, et nad on tegelikult uurijad. Selline varjatud vaatlus pole põhjendatud vähemalt kahel põhjusel. Esiteks ei kiida tänapäeva uurijaeetika heaks olukorda, kus uuritavate eest varjatakse seda, et neid uuritakse. Inimese põhiõigused kinnitavad, et iga inimene peab teadma seda, milles ta osaleb. Teine põhjus on see, et nagu kogemus näitab, harjuvad inimesed väga kiiresti sellega, et neid uuritakse, ning muutus käitumises, kui seda üldse on, kestab vaid lühikest aega ega sega kohaliku elu rutiini.

Osalusvaatlus on konkreetne empiiriline andmekogumise viis, põhiline teadmiste kogumise meetod (ingl knowledge-gathering). Osalusvaatluse eesmärgiks on näost näkku interaktsioonide dokumenteerimine, kusjuures uurija ise on selles protsessis osaleja. Sisenedes uuritavasse keskkonda, kasutab uurija oma viit aistimismeelt uuritavast objektist teadmise loomise protsessis.

Vaatluse kasutamine on põhjendatud eelkõige sellega, et inimeste hoiakute ja käitumise vahel võib esineda erinevusi. Teisisõnu, inimese sõnad ja teod ei tarvitse kokku langeda. Etnograafil on võimalus vaadelda, mida inimene teeb, ja samal ajal paluda teda oma tegevust tõlgendada. Selleteemaline diskussioon oli eriti elav möödunud sajandi keskel. Sel ajal uurisid Harold Garfinkel ja Saul Mendlovitz (vt Gobo 2008: 44–45) kohtute praktikat ning nende eesmärk oli koguda andmeid selle kohta, kuidas teevad vandekohtunikud oma otsuse, keda pidada süüdlaseks, keda mitte. Vaatlusandmed lubasid järeldada, et vandekohtunikel pole otsuse tegemise hetkel kindlaid reegleid, mille alusel nad kedagi süüdi või õigeks mõistavad. Reeglid tekivad otsustamise käigus ning kui otsus on juba tehtud, siis otsitakse sobivaid põhjendusi ja õigustusi. Aga intervjuus kirjeldavad nad oma tegevust nii, nagu oleks otsus tehtud varem kokkulepitud reeglite järgi.

Kuna etnograafilise uurimuse käigus uuritakse argielu protsesse kindlas keskkonnas, siis keskendub etnograaf kõige tavalisema rutiinse tegevuse vaatlemisele. Vaatlusel on sellepärast oluline funktsioon, et rutiinsest tegevusest on kõige raskem rääkida. Rutiinset tegevust „võõrana“ vaatlev uurija aga märkab palju sellist, mida kohalik ise ei pea oluliseks mainida (nt kui paluda inimest kirjeldada oma argipäeva tegevusi, teeb ta ikka mingeid valikuid, millest tasub rääkida ja millest mitte, ning toob pigem välja midagi erakorralist, mis ka tema jaoks on huvitav ja oluline, aga tavapärast ei maini).

Kuna tegemist on teadusliku tegevusega, vaatlus peab põhinema teatud teoreetilisel raamistikul ning esialgsete uurimisküsimuste funktsioon on hoida uurimust teatud piirides. Esialgsed küsimused peavad olema avatud ning võimaldama uurijale paindlikkust end vajadusel andmetest juhtida lasta. Näiteks võib küsida Mis toimub asutuses? Kuidas inimesed asutuses toimivad? Missugused on suhted inimeste vahel? Missuguses keskkonnas inimesed toimivad? Kuidas keskkond argitegevusi mõjutab? Kuidas toimub tähenduseloomine asutuse argielu interaktsioonides? jms. Kuigi need on avatud küsimused, suunavad need vaatleja tähelepanu argielu protsessidele ja interaktsioonidele. Aga see ongi etnograafilise uurimuse üldine eesmärk – uurida argielu tegevusi, suhteid, käitumist konkreetses keskkonnas ja kontekstis.

Osalemise erinevad tähendused

Eri autorid (nt Hammersley ja Atkinson, 1983, Gobo, 2008, Laherand, 2008) teevad vahet nn mitteosaleva vaatluse ja osalusvaatluse vahel. Väidan, et vaatlus, mis on samuti üks näost näkku interaktsiooni viis uurija ja teiste osalejate vahel, võib olla ainult osalusvaatlus. Osalemisest saadakse aru erinevalt. Uurija osaleb igal juhul vaatlejana sündmustes ja toimingutes, mida ta jälgib, ning sellisena mõjutab vaadeldavat. Ma ei mõtle siin siiski seda, et vaadeldavad oleksid vaatlejast kuidagi häiritud ja käituksid kuidagi teistmoodi kui ilma temata (kuigi ka selline võimalus, eriti vaatluse algfaasis, võib kõne alla tulla). Ma pean silmas vaatleja aktiivsust vaatlejana, õppijana, vaadeldava fikseerijana. Isegi kui vaatlus on varjatud, osaleb vaatleja selles aktiivselt, tehes valikuid, mida vaadata, mida mitte, mida kuulata, mida mitte ning mida fikseerida vaatluspäevikusse kui olulist ja mida mitte. Osalusvaatlust mõjutavad ka uurija sõnastatud uurimisprobleem ning esialgsed uurimisküsimused. Etnograafilises uurimuses on rõhutatud avatust – uurija peab olema avatud uute teadmiste vastuvõtmisele, uutele kogemustele ning seetõttu ei ole soovitatav enne välitööle minekut uurimisprobleemi ja uurimisküsimusi väga täpselt määratleda, kuid siiski pole alust oodata, et uurija võib olla täiesti vaba oma eelmistest teadmistest, oletustest, hoiakutest, isiklikest huvidest jms. Olla teadlik sellest, et eelteadmised, hoiakud ja väärtused, isiklikud huvid mõjutavad vaatlust, on üks oluline nõue, millega uurija peab tegelema pidevalt terve uurimisprotsessi vältel, alustades uurimuse plaanimisest kuni lõpparuande kirjutamiseni.

Tulles tagasi osalusvaatluse mõiste juurde, peab siiski tunnistama, et mõistet „osalemine“ võib erinevalt käsitleda. Kui autorid räägivad osalemisest vaatluse ajal, siis nad peavad silmas uurija aktiivset osavõttu uuritavas keskkonnas kulgevast tegevusest. Uurija võib end osakoormusega tööle vormistada ning täita vaatluse ajal tööülesandeid, mida teevad teised kohalikud osalejad (vt nt Strömpl, 2002). Ta võib imbuda (mitteformaalsesse) kogukonda ja täita seal kindlaid funktsioone. Aga ta võib jääda kõrvaltvaatajaks ning selles mõttes  kohalikes tegevustes „mitte osaleda“.

Mõlemal variandil on omad plussid ja miinused. Kui uurija täidab mingeid tööülesandeid või on muud moodi aktiivne uuritava kogukonna tegevustes, saab ta kiiremini ja sügavamaid kogemusi. Ta võib n-ö omal nahal tunda, mida tähendab olla grupi liige või töötada uuritavas asutuses. Samas piirab nende ülesannete täitmine tema vaatleja funktsioone. Kui inimene peab jooksvalt lahendama tööalaseid ülesandeid, muutub ta kiiresti omaks (ingl insider) ning see võib tema uurijavabadust piirata. Näiteks ei pääse ta ligi informatsioonile, mis ei puutu tema tööülesannetesse; mõjub ka hierarhia – nimelt kui ta on kesktaseme töötaja, võib tema suhtlemine hierarhia ülemistel või alumistel astmetel olijatega muutuda problemaatiliseks. Samas, kui uurija ei osale aktiivselt grupi tegevuses, pole tal võimalik n-ö seestpoolt kogeda seda, mida kogeb päris kohalik/oma. Sellepärast peab uurija osalusvaatluse ajal pidevalt balansseerima kahe rolli vahel: osaleda omana ja säilitada võõra (ingl outsider) pilku.

Probleemid osalusvaatlusega ja üks võimalik lahendus

Kui räägime uurija osalemisest ja mõjutamisest vaatluse ajal, ei tähenda see, et see on sihipärane tegevus, nagu uurija eesmärk olekski tegevust mõjutada. Just vastupidi, oma mõjust teadlik olemine võimaldab teadvustada uurija rolli uurimuses ning seda mõju pidevalt kontrolli all hoida ja uurimuse käigus minimeerida. Sotsiaalse toimijana mõjutab iga uurija oma uurimuse käiku ja ka tulemusi, erinevus on vaid selles, et ühes olukorras ta on sellest teadlik ja hoiab seda kontrolli all ning võtab arvesse andmete kogumisel, analüüsimisel ja esitamisel, teises olukorras aga ignoreerib seda. Kvalitatiivse uurimisviisi ja eriti etnograafia puhul on äärmiselt oluline olla teadlik ja refleksiivne, st tegeleda uurija mõjuga uurimistulemustele. Selle protsessi viimase aja arenguks on nn autoetnograafia, mis on sellise uurija eneseanalüüsi tulemus. Nimelt, kui väga põhjalikult analüüsida osalusvaatluse ajal toimuvat ja järgida rangelt teaduslikkuse nõuded, siis võibki jõuda sellise arusaamani, et uurija võib vaatluse ajal toimuva puhul 100% kindel olla vaid oma kogemustes, ta käsitleb seda analoogselt autobiograafiaga autoetnograafia ehk oma elu ühe sündmusena ning esitab just sellisena. (Rohkem autoetnograafia kohta vt Ellis ja Bochner, 2000.)

Mida ja kuidas vaadelda?

Üldine soovitus on vaadelda füüsilist keskkonda, kus inimesed tegutsevad, vaadelda inimesi, kes täidavad teatud sotsiaalseid rolle, astudes üksteisega interaktsiooni, ja vaadelda tegevust (interaktsioone, tõlgendusi).

Vaatlus võib olla rohkem või vähem struktureeritud. Enamasti struktureeritus muutub vaatluse ajal. Hea on alustada mittestruktureeritud, nn vabast vaatlusest ja püüda märgata ja üles märkida „kõike“ (vt nt Howard Beckeri (1977) soovitusi). See on siiski praktiliselt võimatu ja uurija teeb oma valikuid, kuid ei piira end eelnevalt loodud struktuuriga. Vaatluse käigus selginevad uurija huvid ja täpsustuvad üksikasjad, millele ta edaspidise vaatluse ajal keskendub. Teisisõnu tekivad täpsemad uurimisküsimused ning nendest sõltuvalt muutub vaatlus struktureeritumaks. Selline lähenemine võimaldab uurijal olla piisavalt avatud ning lubada uurimisobjektil teda juhatada, mitte vastupidi.

Vaatluspäevik

Välitöö teine oluline tegevus on märkmete tegemine ja vaatluspäeviku koostamine. Vaatlustulemusi on ilma märkmeteta raske (kui mitte võimatu) analüüsida. Analüüs eeldab, et vaatluse alusel tekib verbaalne ja/või visuaalne tekst, mida analüüsida. Vaatluspäeviku koostamine on intensiivne mitmeetapiline tegevus, mis algab esialgsete märkmete tegemisega vaatluse ajal või kohe pärast vaatlust. Kõik oleneb konkreetsest olukorrast vaatluse ajal. Mõnikord on rohkem, mõnikord vähem võimalusi märkmeid teha, mõnikord aga pole selleks üldse võimalust. Esimesed märkmed võivad sisaldada iseloomulikke märksõnu, mis aitavad vaadeldud sündmust hiljem taastada. Esimesed märkused on väga olulised, sest need on kõige täpsemad vaadeldud faktide fikseerimisel. Alati tuleb aeg, ruum, osalejad inimesed ja tegevus üles märkida vaatleja hinnangutest võimalikult vabana. Hea, kui sel juhul kujutab uurija endale ette, et ta on „kaamera“ ja peab fikseerima tegevuse või sündmuse. Järgmisel etapil kirjutab uurija esimesed märkused ümber ja tekitab elektroonilise dokumendi, mida saab hiljem töödelda. Ka seda tuleb teha esimesel võimalusel, nt vaatluspäeva õhtul.  Kui uurija kirjutab vaatluse ajal tehtud märkmeid ümber, tuleb talle enamasti meelde veel hulganisti detaile, mis tuleb lisada, seejuures aga on oluline fikseerida mälu järgi tehtud sissekannete aeg, et hiljem oleks hea hinnata selle usaldusväärsust. Mida varem pärast vaatlust on sissekanded tehtud, seda usaldusväärsemad nad on. Vaatluspäevikusse kannab uurija sisse ka kõik oma esmased hinnangud ja tõlgendused vaadeldu kohta, märkides need siiski eraldi kas kommentaarina või teise värviga. (Põhjalikumalt vaatluspäeviku koostamisest vt Emerson, Fretz ja Shaw, 2001).

Tehniliste vahendite kasutamine osalusvaatluse ajal

Tänapäeval on suurepärane võimalus kasutada audiovisuaalseid vahendeid vaatluse fikseerimisel. Siin aga tuleb meeles pidada, et esiteks ei saa neid mitte igal pool kasutada, teiseks pole salalindistuse tegemine uurijaeetikas lubatud ning kolmandaks, uurija juhib vaatlust ka siis, kui tema käes on kaamera. Kui vaatluskohas pole võimalik tehnikat kasutada, siiski on väga hea, kui õnnestub teha mõned fotod või lühikese video kasvõi füüsilisest keskkonnast ilma inimesteta, mis annab hiljem väga olulist faktilist materjali analüüsi näitlikustamiseks.

Kui õnnestub salvestada video vaatluskohas toimuvatest tegevustest ja sündmustest, ei asenda see siiski vaatluspäeviku koostamist ning sageli tuleb visuaalne materjal sarnaselt audiomaterjaliga transkribeerida põhjalikuma analüüsi tegemiseks.

Vaatluspäevik kõikide sissekannetega on uurija isiklik materjal, mida ta ei avalikusta, vaid töötleb ja analüüsib. Avalikustatakse analüüsitulemusi sisaldav aruanne, mis enamasti sisaldab tsitaate vaatluspäevikust.

Peale osalusvaatluse kogub uurija ka muid materjale, sh dokumente ja artefakte, ning viib läbi intervjuusid.

Etnograafiline intervjuu on korduv, lühike, vaba vestlust meenutav intervjuu, mille käigus võib esitada lühikesi ja hiljem sama teema kohta veel täpsustavaid küsimusi ning jätkata sobival ajal uute küsimustega. Uurijal jääb aega vahepeal vastused läbi analüüsida ning arusaamatuks jäävaid tõlgendusi täpsustada. Kuna inimesed on välitöö käigus juba kohtunud, pole etnograafilise intervjuu puhul vaja plaanida ette intervjuu kava, kuigi ka selliseid intervjuusid võib teha välitöö ajal. Etnograafilise intervjuu üheks eesmärgiks on selgituse palumine vaatluse ajal jälgitud käitumise või sündmuse kohta. Etnograafiline intervjuu tekib spontaanselt, see võib toimuda rühmas või individuaalselt. Sellised intervjuud on väga oluliseks abivahendiks uurimuse interpreteerivas faasis, kus uurijal tekib oma tõlgendus vaadeldud tegevusest või sündmusest, kuid sageli aitavad eri inimeste tõlgendused kaasa uuritavast keskkonnast adekvaatsema ja usaldusväärsema pildi joonistamisele.

Andmete töötlemine ja tõlgendamine

Etnograafiliste andmete analüüs keskendub sotsiaalsete tähenduste lahtiseletamisele ning selleks võib kasutada erinevaid kodeerimis- ja tõlgendamismeetodeid. Põhilised meetodid andmete sügavuti mõistmiseks on avatud kodeerimine ja memode kirjutamine (võrdle sisuanalüüsi ja põhistatud teooriaga). Andmeid kogudes tegeleb uurija pidevalt ka analüüsimise ja tõlgendamisega. Analüüsides loob ta kategooriaid, mida edasise vaatluse jooksul täiendab ja täpsustab. Vaatluse ajal kogetu hindamine ja tõlgendamine toimub memode kirjutamise vormis. Memo on analüütiline instrument, mida uurija kasutab, et oma ideid kirja panna. Memodes võib uurija üles märkida vaadeldu kohta tekkinud hüpoteese ja oletusi ning neid edasise vaatluse ja intervjuude ajal testida.

Andmete esitamine on tõeliselt loominguline tegevus. Puuduvad kindlad ettekirjutised, kuidas etnograafiline aruanne välja peab nägema. Autori kirjandusannet hinnatakse kõrgelt. Siiski peab aruanne vastama teaduslikkuse nõuetele: aruanne peab põhinema andmetel, andmed peavad olema kogutud vastavalt etnograafilise osalusvaatluse ja teistele andmekogumise põhimõtetele, analüüs peab olema veenev ning on väga oluline, et autor oleks oma tööga dialoogis teiste sama teema uurijatega. Etnograafilise uurimuse eesmärk ei ole objekti lihtne kirjeldamine, kuigi kirjeldamisel on etnograafilises töös oluline funktsioon. Eesmärk on tähenduseloomise protsessi mõistmine, mis Clifford Geertzi (vt nt tema eesti keeles 2003 ilmunud tööd) järgi toimub tõlgenduste kaudu. Uurija esitab informantide tõlgenduste analüüsi ja tulemuseks on tema enda tõlgendus. Tõlgendamine hõlmab aga alati seletust. Etnograafilise uurimuse tulemus on uurija tõlgendus uuritavast objektist ning oma tõlgendust põhjendab ta tsitaatidega põhjalikku kirjeldust sisaldavast vaatluspäevikust ja intervjuudest ning ta võrdleb oma tulemusi teiste autorite sama teema kohta käivate tulemustega. Vajadusel kasutab ta lugeja veenmiseks ka statistilisi jm kvantitatiivseid andmeid, kuid analüüsib neid siiski kvalitatiivsete meetoditega, nt arutleb selle üle, kuidas küsimustikus esitatud küsimused võisid mõjutada tulemusi.

Eik, L. (2010). Pooleks aastaks vabatahtlik: etnograafia Eesti-Mehhiko piiril. Magistritöö.

Kallip, K. (2008). Erivajadustega laste ja noorte institutsionaalne kohtlemine kahe eesti asutuse näitel. Magistritöö.

Kask, I. (2006). Lapsekeskse kontseptsiooni rakendamisest T.L. Lastekodu näitel. Magistritöö.

Becker, H. S. (1977). Sociological work: method and substance. New Brunswick: Transaction Books.

Blumer, H. (1986). Symbolic Interactionism. Perspective and Method. Berkley, Los Angeles, London: University of California Press.

Emerson, R. M., Fretz, R. I. ja Shaw, L. (2001). Participant Observation and Fieldnotes. P. Atkinson, A. Coffey, S. Delamont, J. Lofland ja L. Lofland (toim). Handbook of Ethnography (lk 352–368). London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications.

Ellis, C., Bochner, A. (2000). Autoethnography, Personal Narrative, Reflexivity: Researcher as Subject. N. Denzin ja Y. Lincoln (toim). The Handbook of Qualitative Research (2nd edition) (lk 733-768). London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage.

Geertz, C. (2003). Omakandi tarkus: esseid tõlgendavast antropoloogiast. Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Tallinn: Varrak.

Gobo, G. (2008) Doing Ethnography. London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage.

Goffman, E. (1963). Stigma. New York, London, etc.: Simon & Schuster Inc.

Hammersley, M. ja Atkinson, P. (1983). Ethnography. Principles in Practice. London and New York: Routledge.

Laherand, M.-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: Infotrükk OÜ.

Maso, I. (2001). Phenomenoloogy and Ethnography.  P. Atkinson, A. Coffey, S. Delamont, J. Lofland and L. Lofland (toim). Handbook of Ethnography (lk 136-144). London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications.

Mead, G. H. (1967/ 1970). Mind, Self and Society: from the standpoint of a social behaviorist. Edited and with an introduction by Charles W. Morris. Chicago: University of Chicago Press.

Pollner, M., Emerson, R.M. (2001). Ethnomethodology and Ethnography. P. Atkinson, A. Coffey, S. Delamont, J. Lofland ja L. Lofland (toim).  Handbook of Ethnography (lk 118-135). London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications.

Rock, P. (2001). Symbolic Interactionism and Ethnography. P. Atkinson, A. Coffey, S. Delamont, J. Lofland ja L. Lofland (toim).  Handbook of Ethnography (lk 26–38). London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications.

Strömpl, Judit (2002). The K. School. Residential Management of Troublesome Girls in Transition-time Estonia. (Doktoritöö, Department of Social Policy and Social Work, University of Tampere) Tampere: Tampere University Press.

Strömpl, Judit (2012). Sotsiaalse tegelikkuse konstrueeritud iseloom ja interpreteeriv sotisaalteadus. Strömpl, J., Selg, M. ja Linno, M. (toim.). Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses. Laste väärkohtlemise lood (lk 15 – 47). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Memo: koolis, kus õpetamine toimub kahes keeles, taastoodetakse rahvuslikku eraldatust kahe rahvusgrupi vahel, kusjuures rõhutatakse erinevusi eriti tõhusa vastandamise alusel: oma-võõras. Eesti ja vene tüdrukute, aga ka töötajate vahel on tunda pingeid. Ainult üksikud räägivad teise rahvusgrupi keelt. Ka vene õpetajad ei räägi eesti keelt. Ei saa öelda, et kahe grupi vahel oleks mingi avalik vaen, pigem ükskõiksus, huvi puudumine. Siiski demonstreerivad üksikud õpetajad negatiivset suhtumist Eesti riiklikesse pühadesse ja selle kaudu eestluse suhtes. Inimesed teretavad üksteist, naeratavad üksteisele, kuid sellega asi piirdub.

Lisainfo intervjuust sama õpetajaga, kes parandas vihikuid iseseisvuspäeva aktuse ajal. Ta jutustas mulle, et on EV kodanik ja selleks käis eesti keele kursustel ning sooritas lõpuks kodakondsuseksami. Üllatav oli tema loo kokkuvõte: „Aga nüüdseks olen ma jälle kõike unustanud. Kui sa ei harjuta, ununeb keel kiiresti.“

Reeglid ja erandid. Väljavõte vaatluspäevikust

Memo: K. koolis on korra hoidmine kõikide töötajate poolt äärmiselt oluline, sest siin elavad tüdrukud, kes on üldiselt ei ole mingisuguse korraga harjunud. Nende elu enne kooli suunamist oli üsna stiihiline ja nad ise on impulsiivsed. Sellepärast on väga oluline töötada välja sellised reeglid, mis on kindlalt vajalikud, ja nendest tuleb kõikidel ilma eranditeta kinni hoidma. Ühekordne reegli eiramine nõrgestab korda ja tekitab tüdrukutes segadust, aga ka lootust kehtestada nende endi reegleid. Tüdrukud kasutavad võimaluse kohe ära ja hakkavad nõudma luba korrata eelmist toimunud erandlikku kõrvalekaldumist reeglitest.