Uuringueetika sotsiaal-, käitumis- ja haridusteadustes

Frascati käsiraamatu[1] järgi on teadus- ja arendustegevus eesmärgipärane loov ja süstemaatiline töö uute teadmiste saamiseks ning olemasolevatele teadmistele uute rakenduste otsimiseks (OECD, 2015). Teisisõnu, teaduseks liigituv tegevus peab olema uudne, loov, ette teadmata tulemustega, süstemaatiline ja ülekantav ja/või korratav. Kuna selliste tegevustega on tudengite tehtavatel töödel tihe kokkupuude, tuleb ka neil mõelda oma uuringute eetiliste aspektide peale.

[1] See on OECD loodud juhiste kogum teadusalase statistika kogumiseks ja on seega kasutatav ka teaduse ja seotud tegevuste defineerimiseks.

Eesti teadusbaromeetri (Kree, 2024) andmetel on teadusel ühiskonnas küllaltki positiivne maine: 2023. aasta uuringus pidas teadust usaldusväärseks 73% vastanutest. Sellist suhteliselt suurt usaldust ei saa aga võtta garantiina, usalduse püsimise nimel tuleb pidevalt vaeva näha. Üks kindel viis tagada teaduse usaldusväärsus laiema üldsuse silmis on teha teadust eetiliselt, see tähendab hästi – nii nagu teadlased on kokku leppinud. Sellesse pilti paigutatuna pole ka suurt vahet, kas uurimust teeb tudeng või kogenud teadlane või isegi mis eriala teadustööga täpselt tegemist on – kõigil on vastutus teha oma uurimusi eetiliselt ja täie teadmisega, et esindatakse kogu teadlaskonda. Sotsiaal-, haridus- ja käitumisteadlaste jaoks on usalduse küsimus eriti terav, sest neil tuleb üpris sageli andmete saamiseks inimestega suhelda ja neile küllalt lähedale saada.

Ei tuleks aga arvata, et eetilist teadust on tarvis ainult selgelt omakasupüüdlikel eesmärkidel. Teaduse tegemine on tegelikult suur privileeg, mille teadlased on saanud ühiskonna arengu ja kokkulepete tulemusena. Seda tõendab ka asjaolu, et märkimisväärne osa teadlaste rahastusest tuleb maksumaksjalt. Õiguse eest teha uuringuid on teadlased võtnud vastutuse teha oma uurimusi eetiliselt. Mida see täpselt tähendab?

Ongi viimane aeg selgitada, mis on teaduseetika. Siin on eestikeelsel sõnal olemas lausa kaks ingliskeelset vastet, research ethics ja research integrity (vt ka Lõuk ja Sutrop, 2024). Neist esimene, teaduseetika (ethics) tegeleb uurimise käigus tekkida võivate moraaliprobleemidega (nt kuidas maksimeerida kasu ja minimeerida kahju või kuidas tagada õiglus), sõnastab eetilised printsiibid ja analüüsib nende täitmist; teine, rohkem teadlase töötegemise eetika (integrity) aga viitab teadlase kui professionaali töös esineda võivatele küsimustele. Nendeks küsimusteks võivad olla näiteks suhted kolleegidega, võrdne kohtlemine, huvide konflikti vältimine, midagi nn küsitavatest teaduspraktikatest (need on leebemad, kuid siiski eetilises plaanis taunitud käitumised, nagu p-väärtuse ümardamine sobivaks või ühe tervikliku uuringu viilutamine selleks, et saaks rohkem avaldatud artikleid, tuntud ka kui „salami slicing“), kõnelemata võltsimisest ja plagiaadist hoidumisest jms. Eesti teadlaste arvamusi teaduseetika seisust saab lugeda Eesti Teadusagentuuri tellitud uuringust (Simm jt, 2023). Eetilisi printsiipe on tegelikkuses mitmeid ja nad võivad lahenduste poolest ka erineda. Samuti ei ole kunagi kõik printsiibid võrdsel määral järgitud ning otsus, milliseid neist järgida, võib väga palju sõltuda kontekstist. Näiteks on piir uurimuse tulemuste „viilutamise“ ning mõistetavate ja läbitöötatud osade avaldamise vahel küllaltki paindlik. Kokkuvõttes tuleb nentida, et hea teadus on eetiline teadus, st selline teadus, kus tulemuste saamisel, analüüsimisel ja kommunikeerimisel on kasutatud teadlaste ja ühiskonna poolt heakskiidetud viise.

Esimesed sammud teaduseetika ühtsete arusaamade suunas astuti pärast Natsi-Saksamaa laialdasi inimkatseid teises maailmasõjas. Juba Nürnbergi sõjakohtu otsuste lisana avaldati ka eetilised põhimõtteid inimestega tehtavate katsete jaoks (nn Nürnbergi koodeks). Üks kümnest põhimõttest, mis seal esile tõsteti, oli nõue võtta uurimustes osalejatelt teadlik nõusolek (Moreno jt, 2017). 1964. aastal võttis Maailma Meditsiiniassotsiatsioon  (World Medical Association) vastu Helsingi deklaratsiooni, mille eesmärk on kaitsta meditsiinilistes uuringutes osalevaid inimesi ja nende andmeid (hetkel kehtib selle oktoobris 2024 vastuvõetud versioon). Aprillis 1997 vastuvõetud Oviedo konventsioon laiendabki uuringu käsitlust lisades biomeditsiini ja inimõiguste alased kaalutlused (Eesti Vabariigis jõustus Oviedo konventsioon 01.06.2002), kuid mitmed selle konventsiooni rakendamiseks vajalikud õigusnormid praeguseks veel välja töötatud ei ole (Pormeister, 2024). Küll aga on konventsiooni ja seletuskirja abil võimalik aru saada, et inimuuringuks, millele eetilised nõuded kehtivad, tuleks pidada lisaks meditsiinile ka seda inimbioloogia osa, kus toimub „sekkumine ennetava ravi, diagnoosimise, ravi, taastusravi või teadustöö eesmärkidel“ (Pormeister, 2024 lk 8–9).

Üldistele kokkulepetele lisaks on olemas ka hulgaliselt rahvusvahelisi, regionaalseid või kitsamaid erialaorganisatsioonide eetilisi kokkuleppeid[1]. Eestis ja Tartu Ülikoolis hoiab eetikateemadel silma peal ja on valdkonna eestvedajaks Tartu Ülikooli eetikakeskus. Eetikakeskuse eestvedamisel valmis ka Eesti Teadusagentuuri algatatud Eesti hea teadustava. Alates 1. novembrist 2017 on sellega liitunud enamik Eesti teadustööd tegevaid asutusi. See tähendab, et teaduse tegemine neis asutustes peab olema hea teadustava kokkulepetega kooskõlas. Hea teadustava ei tekkinud tühja koha peale, vaid toetus 2002. aastal vastuvõetud Eesti teadlaste eetikakoodeksile. Pidev areng ja muudatused eetilistes regulatsioonides on paratamatud, sest keskkond ja kultuur meie ümber ning teadus ise on pidevas muutumises. Eksperimentaalpsühholoogia pakub siia üpris süütu näite. Umbes sada aastat oli tavaline ja isegi teadustöö usaldusväärsust tõstev tava panna mõõdetud taju- või mälusooritust kirjeldavate kõverate juurde konkreetse katseisiku initsiaalid. Sellega oli kohe selge, et HE oli Hermann Ebbinghaus või JA oli Jüri Allik. Tänapäevaste arusaamade kohaselt nii enam ei tehta, sest see on muutunud tarbetuks privaatsuse riiveks.

Hea teadustava jagab teadustöö etappidesse ja vaatleb eetilisi küsimusi teadustöö kavandamise, tegemise, autorsuse ja tulemuste levitamise ning rakendamise protsessis eraldi, samuti tegeleb ta teadlase kui teadlaskogukonna liikme ning hea teadustava süsteemi rakendamise küsimustega. Veelgi olulisem on, et dokument ei jäta teadlast üksi, vaid näitab, mida saab teha ja peab tegema teadlane ning mida asutus, kus ta töötab. Tartu Ülikool on aprillis 2020 loonud oma teadlaste toetamiseks hea teadustava nõustajate süsteemi. Senine kogemus näitab, et rõhuv enamik pöördumisi (vähemalt 80% neist) on kantud murest, kas uurija peab või ei pea minema eetikakomiteest uuringule kooskõlastust küsima. Seni ainus kehtiv seaduslik nõue tuleneb isikuandmete kaitse seadusest (IKS, § 6 lg 4) ja see ütleb, et kui uuringus osalemiseks ei võeta teadlikku nõusolekut ja selles kasutatakse eriliiki isikuandmeid, tuleb see kooskõlastus ilmtingimata võtta (vaata täpsemalt peatükist Isikuandmete töötlemine sotsiaalteaduslikes uuringutes). Lisaks võib seda kooskõlastust küsida kirjastus, kus kavatsetakse uuringu tulemused avaldada, või rahastaja, kes uuringut finantseerib. Oluline on meeles pidada, et eetikakomitee ei kooskõlasta juba alanud uuringuid. Seega tuleb otsus, kas sinna pöörduda või mitte, teha juba väga varakult ja kahtluse korral on soovitus see kooskõlastus pigem võtta. Samas tähendab see ka, et mitte kõigi uuringute puhul, eelkõige selliste, kus osalejad on võimelised andma teadliku nõusoleku (kasutatakse ka teavitatud või informeeritud nõusoleku mõistet), ei pea võtma eetikakomiteest kooskõlastust.

[1] Eetikakeskuse kodulehekülg pakub ka neist väikese ülevaate.

Tänapäevase teaduseetika juured on küll meditsiinis, aga kindlasti ei tohiks uuringuid planeerides lähtuda distsipliinide piiridest, vaid sellest, mida uuringus tehakse, kas selles osalevad inimesed ja kes need inimesed on. Selle järgi tuleks pidada eriliselt silmas teadusuuringuid, milles toimub sellesse kaasatud inimeste suhtes sekkumine. Seda väidab ka Oviedo konventsiooni biomeditsiinilisi uuringuid puudutav lisaprotokoll, mida küll Eesti ratifitseerinud ei ole, aga mis on Eesti poolt ratifitseeritud Oviedo konventsiooniga kooskõlas ja millest parem määratlus meil hetkel puudub. Sealjuures ei pea „sekkumine“ ilmtingimata olema füüsiline, vaid psühholoogiline kahju võib esineda ka vaimsete sekkumiste puhul (nt küsitakse tundlikke küsimusi, tekitatakse tugevaid emotsioone; vt Pormeister, 2024: 9–10). Piiride tõmbamine võimaliku kahju tekitamise või selle riski puudumise vahel on eetilise analüüsi küsimus, milles võiks tuge pakkuda teaduseetika nõustaja või eetikakomitee[1].

Oviedo konventsiooni „eesmärk on kaitsta kõigi inimeste väärikust ja identiteeti ning tagada kõigile, ilma diskrimineerimiseta, nende puutumatus ja teiste õiguste ning põhivabaduste austamine bioloogia ja meditsiini rakendamisel“. Ei ole võimalik seista selle eest, et au ja väärikuse või põhivabaduste riive peaks olema mingite teiste uuringute, näiteks sotsiaal-, käitumuslike või haridusuuringute puhul lubatud. Kindlasti võib kokku leppida eraldi protseduurides ja uurimisviisides, aga osalejate väärikas kohtlemine ei kuulu vaidlustamisele. See on üks teaduse imperatiive ehk midagi sellist, mida peetakse ülioluliseks ja millest ei tohi kindlasti üle astuda. Teaduse imperatiivid nii sotsiaal- kui ka muudes teadustes on (Bos, 2020) järgmised.

• Kahju vältimine ja heategemine. Teadlased peavad püüdma mitte ainult vältida kahju, mida nende tegevus võib kaasa tuua, vaid ka püüdlema inimeste heaolu ja tervise kaitsmise poole. Oluline on ka kahju tekkimise riskide minimeerimine kõigi teadaolevate vahenditega. Sageli on eeldatav kasu hüpoteetiline, võimalik kunagi tulevikus ja mitte ilmtingimata samadele isikutele, kes uuringutes osalesid.
• Inimese austamine. Uuringutes osalevaid inimesi ja nende autonoomiat peab kaitsma, kohtlema neid vabade, autonoomsete ja ainulaadsetena ning austama nende õigust ja võimet teha otsuseid, sh uuringutes osalemise või mitteosalemise kohta. Päris kõik inimesed siiski ei ole vabad ja autonoomsed, näiteks kinnipidamisasutuses viibimise või piiratud teovõime tõttu, kuid see tähendabki, et selliseid inimesi peab iseäranis hoolega kaitsma ja nende osalust teaduslikes uuringutes tõsiselt kaaluma.
• Konfidentsiaalsuse kaitsmine. Uuringutes osalemine ei tohi kellelegi tuua kaasa ebameeldivaid tagajärgi isikuandmete tuvastamise tõttu. Isikuandmeid tuleb töödelda nii, et neid pole võimalik tuvastada (v.a muidugi juhul, kui osalejat on vastupidisest teavitatud ja mingil põhjusel on see töötlemine hädavajalik).
• Pettuse vältimine. Uuringute eesmärke peab osalejatele arusaadavalt tutvustama, et nad saaksid anda teadliku nõusoleku sellest osa võtta või osalemisest loobuda. Arusaamise tagamiseks tuleb valida õige keel, sõnad, lauseehitus ja suhtluskanal (nt võib olla vajalik kasutada jooniseid või videoid). Osalema kutsumisel ei tohi kasutada pettust, valejuhiseid või väärinfot, v.a juhul, kui selleks on väga hea põhjendus ja osalejaid teavitatakse sellest esimesel võimalusel. Väga heaks põhjenduseks sobib selline teema, mida kogu informatsiooni andes enam uurida ei saaks, näiteks mulje jätmine, käitumise põhjused või valetamine. Tavaliselt tuleks sel juhul lubada osalejal nõusolek tagasi võtta, kui ta tunneb, et oli meelitatud osalema valega ning selgitused või kohtlemine uuringus ei õigusta seda.

Aga isegi need põhimõtted ei ole alati ja igal pool ühtmoodi sõnastatud. Näiteks Belmonti raport, mis valmis Ameerika Ühendriikides riikliku teadusuuringute seaduse ellurakendamise toetamiseks loodud 11-liikmelise teadlaste grupi intensiivse töö tagajärjel juba 1978, eelistab kahe viimase imperatiivi asemel õiglust. Õiglus tähendab nii uuringutesse kutsumist kui ka uuringutes tuvastatud hüvede jaotust, mille puhul tuleks vältida vähemuste või haavatavate rühmade diskrimineerimist. Uuringutes osalemise võimalus peaks olema tagatud lähtuvalt uurimisküsimusest, mitte osalejate kättesaadavusest (nt tudengite värbamine õppejõudude-teadlaste uuringutesse), ning uuringus leitu tuleks teha kättesaadavaks kõigile, ka neile, kes uuringus ei osalenud või sattusid platseebo gruppi.

Nende imperatiivide või põhimõtete puhul ei pruugi igal üksikul juhul olla kindel, kuidas neid täpselt järgida. Mõnikord võivad need väärtuslikud põhimõtted isegi omavahel vastuolus olla. Näiteks võib uurija tahta teavitada osalejat võimalikust heaoluriskist ja anda osalemise kohta tagasisidet (heategemine), aga samas ei pruugi osaleja olla huvitatud mingist kunagi realiseeruda võivast riskist ning see tekitab temas asjatut pinget ja ärevust (austamine). See teeb aga selgeks, miks eetika on arutamise ja vaatenurkade võrdlemise distsipliin, mitte seaduste kogum. Arutama peaks kolleegidega, tudengitega, eriala- ja eetikaspetsialistide ning üldsusega, sest nii selgub kõige laialdasem arusaam, kuidas on hea ja õige toimida. Formaalseks hinnanguandjaks uurimistöö eetilisusele on ellu kutsutud eetikakomiteed.

[1] Tartu ülikoolis on ametis valdkondlikud hea teadustava nõustajad, kelle ülesanne on aidata orienteeruda ja nõustada sotsiaalteaduste valdkonna liikmeid nii teadus- kui teadlase eetikaküsimustes. Tartu Ülikoolis töötab ka inimuuringute eetikakomitee, mille ülesanne on „tagada uuringutes uurimisalustena osalevate inimeste tervise, inimväärikuse, identiteedi, isikupuutumatuse ning teiste põhiõiguste ja vabaduste kaitstus“. Oma eesmärgi saavutamiseks hindab inimuuringute eetikakomitee teadlaste uurimistöö kooskõlastamise taotlusi ja peab vajadusel taotluse esitajatega kirjalikku dialoogi.

Lisaks põhimõttele, et „kui teed, tee hästi“, tekib küsimus, mis üldse annab teadlastele õiguse uuringuid teha. Akadeemiline vabadus on erakordselt oluline teadust toitev väärtus, aga ka sellel on siiski mingid piirid. Õiguse uuringut teha võib anda osaleja teadlik informeeritud nõusolek või ka näiteks avaliku huvi olemasolu uuringu vastu. Üldiselt selgus juba eelnevast, et informeeritud nõusolek uurimustes osalemiseks on erakordselt oluline asi. Seda kinnitab ka Eesti seadusandlus, kuna juba põhiseaduse § 18 ütleb, et „Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele“,ning siin ei ole kuidagi täpsustatud, et see kehtiks ainult meditsiiniliste katsete puhul. Karistusseadustik täpsustab, et kui keegi on teinud meditsiinilist või teaduslikku uuringut ilma katses osalejatelt seaduslikku nõusolekut võtmata või ilma osalejaid kaasneda võivatest ohtudest enne osalemist teavitamata, võib teda karistada kuni kolmeaastase vangistusega (§ 138, „Ebaseaduslik inimuuringute tegemine“). Küllaltki tõsine asi ja jällegi pole kirjas, et see oleks kuidagi meditsiinispetsiifiline.

Nõusolek on ka üks võimalikke õigustusi, mis üldse annab teadlastele õiguse uuringuid teha. Juhul kui on tegemist uuringutega, kus osalejalt eeldatakse mingit panustamist, on see eriti mõistetav, kuid mõnikord osalevad inimesed nõusoleku alusel ka nende andmete kasutamises, mis on nende kohta varem registritesse kogutud. Sellisel juhul on nõusolek aluseks nende andmete väljastamiseks uurijale. Selge nõusoleku uurimuses osaleda on võimelised andma täisealised isikud, kelle teovõimet pole piiratud. Alaealiste puhul peaks selle seega andma ka seaduslik esindaja (ehk tavaliselt lapsevanem). Kuna see piirab noorte õigust uuringutes osaleda, on vastuolus praktikaga muudes olulistes eluvaldkondades (nt võivad 16-aastased osaleda kohalike omavalitsuste valimistel või kulutada raha) ja halvendab ka oluliselt teadustöö kvaliteeti, on väga tervitatav, et planeeritavas inimuuringute heas tavas (2025) nähakse ette, et otsuse uuringutes osaleda võib anda ka vähemalt 15-aastane isik iseseisvalt.

Teatud juhtudel on võimalik ka uuringute tegemine avaliku huvi alusel. See tähendab, et uurija saab andmetele ligipääsu seatud uurimisküsimustele vastamiseks sõltumata sellest, kas need, kelle andmeid analüüsitakse, on sellest teadlikud või mitte (IKS, § 6 lg 3).

Samas on „avalik huvi“ küllaltki ebamääraselt defineeritud mõiste (Ikkonen, 2005) ja just uurimistööd silmas pidades oleks see mõistlik ühiskonnas kokku leppida. Kuna avalikule huvile tuginedes pääseks uurija välja nõusoleku andmisega kallutatud valimite „lõksust“ (teatavasti osalevad uuringutes kõige varmamalt kõrgharidusega keskealised naised) ja saaks analüüsida laiemat hulka rahvastikupõhiseid andmeid, on kiusatus seda õiguslikku alust ülekasutada suur. Samas ei ole kuidagi põhjendatud ka praktika, kus avalikku huvi uurimistöö seadusliku alusena väljaspool ametkondi üldse ei saa kasutada. See piirab järelduste kvaliteeti, kuna nõusolekupõhised valimid ei pruugi olla rahvastiku suhtes representatiivsed ning küsimustele ei otsi vastuseid sisuliselt kõige paremad spetsialistid (ehk erialateadlased), vaid ametkondade töötajad. Selline üldisem vaade inimuuringute eetikale sobib ka kaasaegse teadusmudeliga, kus üha enam töötatakse interdistsiplinaarsetes töögruppides ning teaduslike uurimuste eetika põhiline eesmärk on kaitsta nõrgemat poolt ehk osalejat.

Hetkel on Eestis, nagu juba eespool öeldud, vajadus uurimistöö eetikakomiteega kooskõlastada seaduses sätestatud ainult andmetest lähtuvalt (IKS, § 6 lg 4). See aga ei ole päris selges vastavuses teiste maade praktikatega, kus erapooletu eetilise hindamise alla kuulub muidki uuringuid. Pole põhjust arvata, justkui teadlased plaaniks salaja teha mingeid  ohtlikke uuringuid, mille eest tuleb osalejaid kaitsta. Pigem tuleks eetikakomitee hinnangut võtta avatud dialoogi ja erapooletu hindamise märgina. Eestis on uuringule eetikakomitee loa küsimise vajadusele osutavate kriteeriumite kallal töötanud Eesti Teadusagentuuri kokkukutsutud ja erinevate erialade ekspertidest koosnev töörühm (Inimuuringute hea tava, 2025). Töörühm jõudis järeldusele, et eetikakomitee kooskõlastus tuleks võtta järgmistel juhtudel.

1. Inimuuring on füüsiliselt sekkuv.
2. Inimuuringus osalemisega kaasneb oluline vaimne koormus või (vaimse) tervise kahjustamise oht. Lühiajaline ebamugavus enam-vähem igapäevaelus ettetulevas mahus (nt mäluülesannete lahendamine või küsimustike täitmine muusikaga või ilma), kui sellest on osalejale nõuetekohaselt teada antud, ei tähenda vaimse tervise kahjustamist.  
3. Inimuuringusse kaasatakse haavatavaid isikuid või isikuid, kes uuringus osalemise tõttu võivad haavatavasse seisundisse sattuda. Haavatava isiku või grupi ühest definitsiooni kokku lepitud ei ole, kuid kriitiline tunnus selle kategoriseerimise juures on võimekus vabalt ja iseseisvalt otsustada uurimustes osalemise üle. Üldiselt kuuluvad siia alaealised isikud, vangid, põgenikud, erinevad vähemused jt. Kellegi kategoriseerimine haavatavasse gruppi kuuluvaks võib olla solvav, st sellega ei tasu ka liiale minna, näiteks pidada kõiki vanemaealisi piiratud otsustusvõimega isikuteks.
4. Inimuuring võib seada ohtu uuringus osalejad, nende lähedased või uuringut läbiviivad teadlased. Tõepoolest, peale ohu uuritavatele, millega traditsiooniline uuringueetika laialdaselt tegeleb, tuleb arvestada ka ohtudega uurijale. Näiteks kui uurija suhtleb osalejatega oma telefoni kasutades, võib hiljem olla keeruline soovimatutest uuringuvälistest kontaktivõtmistest lahti saada.
5. Uuringusse kaasatud isikult küsitav teavitatud nõusolek ei vasta kõigile teavitatud nõusoleku põhimõtetele. Siin mõeldakse juhtumeid, kui osalejaid tegelikult ei informeerita uuringust ja selle eesmärkidest, vaid kasutatakse mingit katte-eesmärki (petmist). See, nagu eespool kirjas, peab olema väga sügavalt läbi kaalutud ning kasude-riskide analüüs peab tõendama, et teisiti ei ole võimalik üldiselt või konkreetselt uuringu headtegevaid eesmärke saavutada.
6. Inimuuringuga kaasneb oluline sekkumine inimeste eraellu, ilma et inimestele oleks tagatud läbipaistev, lihtsasti mõistetav ning toimiv kontroll enda isikuandmete ja nende kasutuse üle.
7. Inimuuringu raames toimuv isikuandmete kogumine või edasine töötlemine võib oluliselt kahjustada inimese õigusi või heaolu töötlemise ja selleks kasutatava tehnoloogia laadi, ulatuse, uudsuse või konteksti tõttu. Siin tasub tähele panna, et uurijad ei pruugi osata kõiki uute tehnoloogiate ja lahendustega tekkida võivaid ohte ette näha, aga lootus, et mitmekesi arutades need läbi mõeldakse, on kahtlemata suurem kui seda ainult üksi või oma rühmas tehes.
8. Inimuuringus kasutatakse tuvastatavalt inimeselt pärinevat bioloogilist materjali.

On ainult tervitatav, kui need tingimused saavad kokku lepitud, sest senine kogemus näitab, et teadlaste seas valitseb eetikakomitee kooskõlastuse vajaduse küsimuses küllaltki suur teadmatus. See on kõige levinum mure, millega uurijad aastatel 2020–2025 on Tartu Ülikooli valdkondlike eetikanõustajate poole pöördunud. Mõnikord võib uurijal endal olla keeruline hinnata, kas vaime koormus esineb või mitte või kas osalejate lähedased on kuidagi ohustatud või mitte. Siin väga selgeid juhiseid anda ei saagi ning eetikakomitee roll ongi laiema kompetentsi abil aidata selle üle otsustada.

Sotsiaal-, käitumis- ja haridusteadustes esineb mitmeid eritüüpi uuringuid, millest paari nüüd järgnevalt tutvustatakse.

Rahvusvahelised koostööuuringud

Eesti teadusasutustes töötavad teadlased peavad järgima Eestis kokkulepitud tavasid. Seega peab suure koostööuuringu siinne vastutav uurija otsustama, kas meie reeglite järgi on täiendav kooskõlastamine eetikakomitees vajalik või mitte. Ei ole eetiliselt mõeldav, et välismaine uurija võtab kooskõlastuse Eestis läbiviidavaks inimuuringuks oma kodumaal, seda siin kooskõlastamata või vähemalt siinsete seaduste ja hea teadustavaga kokku viimata. Kõne alla võib tulla minimaalse sekkumisega anonüümne internetiküsitlus, kus isikuid informeeritakse täielikult uuringueesmärkidest ja nende õigustest. Täpselt samamoodi on ebaeetiline vastupidine – minna Eestist mõnda võõrasse riiki uuringut tegema seda sihtkohtmaa eetikanormidega suhestamata ja vajadusel kohaliku eetikakomitee kooskõlastust taotlemata.

Õppimisprotsessi uuringud koolis

Mõnikord tahab õpetaja näiteks magistriprojekti raames testida, kuidas mõni õpetamise võte töötab. Õpetajatel on küllaltki suur vabadus oma töövahendeid valida, kuid samas on neil siiski kohustus täita riiklikku õppekava. Ühesõnaga, sellisel juhul õpetaja justkui teeks oma igapäevatööd, milleks üksikute meetodite valiku detailsuse astmel lapsevanemate luba küsida ei ole tarvis. Kuna tulemuste puhul ei ole tegemist klassikalises mõttes üldistatava teadusliku teadmisega, siis ei ole ka tarvis eetikakomitee kooskõlastust küsida. Õpetaja tegevust reguleerib seejuures õpetaja kutse-eetika raamistik.

Ettevõtete uuringud

Mõnikord tahetakse uurida, kuidas üks või teine ettevõttesisene või ettevõtetevaheline eripära kajastub majandustulemustes. Selliseks tunnuseks võib olla mis iganes, näiteks struktuur, juhtimismudel, pakutavate hüvede hulk jne. Kui sedasorti seoseid uuritakse puhtalt avalikest allikatest dokumentide ja näiteks veebilehtede abil, ei ole tegemist inimuuringuga ning inimuuringute eetikakomiteesse loa saamiseks pöörduma ei pea. Kui andmeid kogutakse inimestelt, kehtivad kõik inimuuringu läbiviimise reeglid.

Interneti- ja meediauuringud

Elame andmerikkal ajal, mis pakub ka teadlastele palju uurimismaterjali. Internetis ja meedias avaldatud materjalide analüüsimine on küllaltki laialt levinud. Enamasti pole nende andmete analüüsimises ka midagi eetiliselt kahtlast, vähemalt seni, kuni analüüsitakse ilmselgelt avalikuks tehtud sisu, näiteks ajakirjade kaanepilte viimase kolmekümne aasta jooksul või muud kõigile kättesaadavat. Eetilisi küsimusi on siin laias laastus kaks (Tiidenberg ja Siibak, 2020): 1) kas andmete omanik ehk andmesubjekt on oma andmeid avalikustades olnud teadlik nende kasutamisest teadustöö eesmärgil ja 2) kas teadlasel on õigus neid andmeid kasutada; lisanduvad andmesubjektide äratundmise vältimise ja autoriõigustega seotud küsimused. Esimesele küsimusele võib vastata põhimõtteliselt jaatavalt: võib eeldada, et andmesubjekt teadis, et avalikkuses ülesastumine avab ukse selle materjali kõikvõimalikele kasutusviisidele, sh teadustööks, kuid võib olla ka enam-vähem kindel, et täpset sõnastatud nõusolekut keegi selleks andnud ei ole. Problemaatiline on, kui tegemist ei ole päris avaliku materjaliga, näiteks postitused mõnes kinnises grupis või vestluskanalis. Soov kasutada kinnist kanalit osalejate teadmata uurimistööks on pigem privaatsust ja osalejate autonoomiat riivav ja eeldaks eetikakomiteega kooskõlastamist. Teise küsimuse puhul tuleb reaalsuses kõne alla ainult avalik huvi. Andmeid kokku koondades tuleks vältida tarbetut detailsust ja teha seda nii anonüümselt, kui saab, seda muidugi uurimisküsimust silmas pidades.

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi esmalt pandi paika meditsiinilise uurimistöö eetilised põhimõtted ja nende järgimine võib mõnikord tunduda sotsiaal-, käitumis- või haridusteadlase jaoks ülepingutamisena, on siiski uuringueetikas palju üldist, kõikidele teadlastele kohanduvat. Hea teadustava järgimine on tegelikult kogu ühiskonna huvides. Lõpliku otsustuse uuringute korralduse üle teeb teadlane ise, aga on rõõm tõdeda, et vähemalt Tartu Ülikoolis ei ole ta selles üksi jäetud, vaid ta saab kasutada lisaks suhtlusele kolleegidega ka nõustajate ja eetikakomitee tuge. Oluline on teha teadust hästi!

Bos, J. (2020). Research Ethics for Students in the Social Sciences (lk 287). Springer Nature.

Eesti Teadusagentuuri töörühm (2025). Inimuuringute hea tava.

Ikkonen, K. (2005). Avalik huvi kui määratlemata õigusmõiste. Juridica, 3, 187–199.

Lõuk, K. ja Sutrop, M. (2024). Teaduseetika ja teadlase eetika. K. Simm (toim), Praktilise eetika käsiraamat (lk 231–251). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Moreno, J. D., Schmidt, U. ja Joffe, S. (2017). The Nuremberg code 70 years later. Jama, 318(9), 795–796.

OECD (2015). Frascati Manual 2015: Guidelines for Collecting and Reporting Data on Research and Experimental Development, The Measurement of Scientific, Technological and Innovation Activities (2.5.–2.7). Paris: OECD Publishing. https://doi.org/10.1787/9789264239012-en

Pormeister, K. (2024). Inimesega tehtavate uuringute õiguslik regulatsioon Eestis. https://etag.ee/wp-content/uploads/2024/06/Pormeister-K-2024-Inimestega-tehtavate-uuringute-oiguslik-regulatsioon-Eestis.pdf

Simm, K., Lees, K., Parder, M.-L. ja Tammeleht, A. (2023). Eesti teaduseetika küsitluse metoodika väljatöötamine ja piloteerimine. Tartu: Tartu Ülikool.

Tartu Ülikooli eetikakeskuse töörühm (2017). Hea teadustava. Tartu: Tartu Ülikooli eetikakeskus. HEA-TEADUSTAVA.pdf

Tiidenberg, K. ja Siibak, A. (2020). Eetika ja privaatsus. A. Masso, K. Tiidenberg ja A. Siibak (toim), Kuidas mõista andmestunud maailma: metodoloogiline teejuht. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.