Sotsiaalteaduslik uurimisprotsess

Uurimistöö algab uurimisteemale vastava teaduskirjanduse (teadusartiklid, teaduskirjastustes väljaantud raamatud ja kogumikud jms) ja muude temaatiliselt oluliste allikate (nt uuringuaruanded, seadused ja määrused) otsimise ja lähilugemisega. See on vajalik enese kurssi viimiseks, mida on uurimistöö valdkonnas varem uuritud, milliseid teooriaid uuritava nähtuse kohta leidub, millised küsimused on valitud teemal juba põhjalikult läbi uuritud ning kus on olemasolevates teadmistes lüngad või vastuolud. Teemakohase teoreetilise kirjanduse ja varasemate empiiriliste uuringute tundmine on empiirilises uurimistöös väga oluline selleks, et püstitada originaalne uurimisprobleem ehk mitte hakata uurima midagi, mis on juba varem läbi uuritud ja hästi teada. Vabalt võib juhtuda, et temaatilist teaduskirjandust läbi töötades selgub, et keegi on juba väga sarnase uuringu teinud ning dubleerivat uuringut ei ole vaja. Kui on õnnestunud püstitada originaalne uurimiseesmärk, on teooria aga hädavajalik selleks, et töötada välja sobiv metoodika ja kogutud andmeid tõlgendada. Hea teoreetiline raamistik võimaldab hiljem diskussiooni kirjutades uurimistulemuste põhjal tehtud järeldusi uurimisprobleemi valguses teoreetilisse dialoogi seada.

Teaduskirjanduse võib laias laastus jagada kolmeks: teoreetilised, empiirilised ja metodoloogilised tekstid. Selleks et seda liigitust mõista, tuleb kõigepealt defineerida mõisted. Teooria on tegelikkuse lihtsustatud mudel või ideede süsteem (Ezzy, 2002; Lagerspetz, 2017), mis ütleb, kuidas on erinevad (sotsiaalsed) nähtused omavahel seotud (Kellehear, 1993). Empiiria seevastu kujutab endast uurimisobjekti või uuringu subjektide kohta andmete kogumist ja nende analüüsimist ehk andmetel põhinevat uurimistööd. Kuigi mõnikord võib tunduda, et teooria ja empiiria on justkui vastandlikud nähtused, ei ole see kaugeltki nii, sest teooria hõlmab ka empiirilisi elemente. Koosneb teooria ju nii induktiivsetest kui ka deduktiivsetest elementidest. Induktiivsed elemendid on empiirilistel tähelepanekutel põhinevad üldistused, samas kui deduktiivsed elemendid on mõistete ja empiiriliste üldistuste suhete kohta käivad väited. Uurimistööle kirjanduse alusel hea vundamendi ladumiseks tuleb end kurssi viia nii uuritavat nähtust käsitlevate teoreetiliste töödega, mis ütlevad, mida uuritav nähtus endast kujutab ja kuidas see teiste sotsiaalsete nähtustega seotud on, kui ka empiiriliste töödega, millest selgub, kuidas uuritav nähtus erinevates reaalsetes kontekstides avaldub.

Loomulikult on teooria empiirilisest uuringust abstraktsem ning selleks, et üht teooriast tuntud nähtust empiiriliselt uurida, tuleb põhjalikult läbi mõelda, kuidas teooriast tuttavad mõisted uuritavateks nähtusteks „tõlkida“ ehk operatsionaliseerida. Siin tuleb mängu metodoloogia ehk õpetus teadusliku uurimise meetoditest. Meetodite- ja metodoloogiaalane kirjandus aitab teada saada, milliseid uurimismeetodeid on olemas, milliste uurimiseesmärkide täitmiseks nad kasutada sobivad ning kuidas neid rakendada. Metodoloogiaalase kirjanduse lugemine on seega vajalik, et leida uurimiseesmärgi täitmiseks sobivaim uurimisviis (kvantitatiivne, kvalitatiivne või kombineeritud) ja andmekogumise metoodika, oma meetodivalikut põhjendada ja valitud meetodeid korrektselt rakendada.

Sotsiaalteaduslik uurimistöö – nagu igasugune teaduslik uurimistöö – algab tõdemusest, et teaduslikus teadmises on lünk või vastuolu, mille täitmiseks või lahendamiseks tuleb läbi viia uuring. See lünk teaduslikus teadmises on uurimisprobleem, millele kavandatav uuring keskendub.

Uurimisprobleemi seade on argumenteeritud põhjendus, miks on vaja uuringu keskmes olevat teemat üldse uurida, ehk kirjeldus sellest, milline teadmine meil uuritava teema kohta puudub (lähtub loetud kirjandusest) ja milleks on selle saavutamine vajalik. Seega on uurimisprobleemi seade selge ja sisutihe teemapüstitus, mis seab ja võtab kokku uuringu fookuse ning suunab sobiva metodoloogia, andmete kogumise ja analüüsi meetodite valikut.

Kuna „teadus ei tähenda teabe kogumist üldiselt, vaid vastuste otsimist kindlatele küsimustele“ (Lagerspetz, 2017: 31), siis järgnevad probleemipüstitusele uurimisküsimused, millele konkreetse uurimistööga soovitakse vastus anda. Uurimisküsimused on uurimisprobleemi oluline osa.

Uurimisküsimused võivad olla kirjeldavad (Kes? Mis? Kus? Mida? Millal?) või seletavad (Kuidas?). Olenemata sellest, kas uurimisküsimus on kirjeldav või seletav, peab see…

• … olema selge, täpne ja üheselt mõistetav;
• … olema seotud teooriaga;
• … mitte kattuma teiste sama uurimuse uurimisküsimustega;
• … võimaldama uuritava teema kohta midagi uut teada saada;
• … viima lähemale uurimistöö eesmärgi saavutamisele.

Uurimistöö uurimisküsimused peavad võimaldama täita uurimistöö eesmärgi: vastustest uurimistöös püstitatud uurimisküsimustele peab kokku tulema uus terviklik teadmine.

Hüpotees

Hüpotees on empiiriliselt kontrollitav, aga seni tõestamist vajav väide. Sisuliselt on hüpotees uurimisküsimuse spetsiifiline vorm, mida kasutatakse kvantitatiivsetes uuringutes, iseäranis eksperimentide korral.

Hüpotees püstitatakse varasema teadmise alusel. Seetõttu eelneb hüpoteesile eeldusväide selle kohta, mis on varasemast juba teada. Eeldusväitele järgneb hüpotees oodatava tulemuse kohta konkreetses uurimuses. Hüpotees koosneb kolmest osast:

• objekt, mille kohta midagi väidetakse;
• muutuja;
• väide muutuse kohta.

Näiteks kui püstitada hüpotees, et Eestis on 26–35-aastastel noortel, kelle vanematel on kõrgharidus, võrreldes sama vanade noortega, kelle vanematel ei ole kõrgharidust, suurema tõenäosusega kõrgharidus, siis selles hüpoteesis on objektiks noore haridustase, muutujaks vanema haridustase ning väiteks muutuse kohta see, et vanema ja lapse haridustasemete vahel on positiivne seos.

Koos eeldusväitega näeks korrektselt vormistatud hüpotees välja selline:

Tuleb rõhutada, et hüpotees peab kindlasti olema falsifitseeritav (ümberlükatav). Näiteks eelmises lõigus kasutatud hüpoteesi (Eestis on 26–35-aastastel noortel, kelle vanematel on kõrgharidus, võrreldes sama vanade noortega, kelle vanematel ei ole kõrgharidust, suurema tõenäosusega kõrgharidus) puhul on täiesti võimalik, et hüpotees võib saada ümber lükatud, kui selgub, et laste ja vanemate omandatud haridustasemete vahel seos puudub, või tuleb välja, et kõrgharitud vanemate lastel on madalam haridustase kui kõrghariduseta vanemate lastel.

Kas esitada uurimisküsimus või püstitada hüpotees?

Üliõpilastöödes sõnastatakse uurimisküsimusi oluliselt sagedamini kui hüpoteese, kuigi nii mõneski kvantitatiivseid meetodeid rakendavas lõputöös võiks uurimisküsimuste sõnastamise asemel hüpoteeside püstitamine olla asjakohane. Kvalitatiivsetes uurimistöödes piisab uurimisküsimuste juurde jäämisest. Kvantitatiivses uurimistöös võiks uurimisküsimuse asemel sõnastada pigem hüpoteesi, kui …

• … uuritava teema kohta on varasematest uuringutest juba palju teada;
• … uurimuse eesmärk on kontrollida varasemate uuringute käigus saadud tulemuste kehtivust;
• … uurimuse eesmärk on testida teooria kehtivust.

Kuna uurimistöö on eesmärgipärane tegevus uue teadmise loomiseks, on loomulik, et igal uurimusel on kindel eesmärk ehk uurimisprotsessi oodatav tulemus, st uus teadmine. Eesmärgi sõnastamisel on oluline hinnata selle uudsust, st panust teadusesse ja/või praktikasse.

Enamasti on uuringu eesmärk seotud ühe või mitmega teaduse neljast peamisest eesmärgist, milleks on (1) kirjeldus (description), (2) seletus (explanation), (3) prognoos (prediction) ja (4) muutus (intervention/change). Uuringu eesmärk võib olla ka millegi mõistmine (understanding) või mõjuhinnang (evaluation, impact assessment). Siinkohal on oluline rõhutada, et uuringu eesmärk ei saa olla millegi uurimine või analüüsimine, sest nende puhul ei ole võimalik hinnata, kas töö eesmärk on täidetud (ehk kas uuritud või analüüsitud on piisavalt). Tegelikult võib isegi öelda, et niipea kui asutakse ühte neist tegevustest tegema (nt analüüsima), saabki eesmärk täidetud ja mingit suuremat või sisulisemat eesmärki uuringul justkui polekski. Samuti ei ole hea sõnastada eesmärki protsessikeskselt – justkui oleks uuringu tegemine eesmärk iseeneses. Üks üliõpilastööde tüüpviga on uurimiseesmärgi sõnastamine küsisõnade kaudu. See viib aga pahatihti selleni, et eesmärk ja uurimisküsimused hakkavad omavahel segunema või põimuma ning lõpptulemusena ei ole eesmärgil ja uurimisküsimus(te)l mingit sisulist vahet.

Uuringu eesmärgipüstitus peab olema selge, sisutihe ja üheselt mõistetav. Uuringu eesmärk peab andma selge ülevaate, mida ja kelle/mille kohta tahetakse uuringuga välja selgitada. Unustada ei tohi sedagi, et uuringu eesmärk peab tulenema uurimisprobleemist ning olema realistlik ehk uuringu eesmärgiks pole mõtet seada midagi sellist, mida konkreetse uuringu ajaraam, (algaja) uuringutegija oskused, kasutatav metoodika jms ei võimalda saavutada. Uuringu eesmärk peab mõistagi olema kooskõlas uuringus kasutatavate andmekogumis- ja analüüsimeetoditega, mis tähendab, et näiteks ei saa kvalitatiivuuringuga kaardistada elanikkonna poliitilisi hoiakuid või kvantitatiivuuringuga kirjeldada vanemaealiste naiste ealise diskrimineerimise kogemuslugusid.

Korrektselt sõnastatud uurimistöö eesmärk oleks olenevalt uurimisviisist selline:

Mõnikord jagatakse uurimistöö eesmärk alaeesmärkideks. Kui uuringus on lisaks üldeesmärgile välja toodud ka alaeesmärgid, tuleb jälgida, et need oleksid nii omavahel kui üldeesmärgiga kooskõlas ega dubleeriks üksteist. Alaeesmärkide sõnastamine võib olla vajalik mõne suurema uurimuse puhul (nt doktoritöö, mis koosneb mitmest teadusartiklist). Arvestades bakalaureuse- ja magistritööde suhteliselt väikest mahtu, ei ole otstarbekas alaeesmärkide püstitamisega liiale minna. Mida rohkem alaeesmärke püstitada, seda suurem on oht, et töö fookus hajub ja/või kõiki alaeesmärke ei õnnestu täita. Eraldi tuleb rõhutada, et uuringu alaeesmärgid ei ole sama asi, mis uuringu ülesanded. Kui ülesanded võivad hõlmata loetelu praktilistest tegevustest (nt uuringus osalejatega kontakteerumine, andmete analüüsimine jms), siis uuringu alaeesmärgid selliseid praktilisi tegevusi ei hõlma.

Sotsiaalteadustes kogutakse ja analüüsitakse andmeid kvantitatiivsest või kvalitatiivsest uurimisviisist lähtuvalt või neid omavahel kombineerides. Uurimisviisi ja -meetodite valimisel tuleb silmas pidada, et üks uurimisprobleem ei ole parem või halvem kui teine, eeldades, et see on selgelt ja üheselt sõnastatud ning veenvalt põhjendatud, kuid kui uurimisprobleem on püstitatud, siis sobib mõni meetod sellele lahenduse leidmiseks oluliselt paremini kui teine (ja mõni meetod ei sobi üldse). Selle kohta, milliste uurimisprobleemide korral valida kvantitatiivne ja milliste puhul kvalitatiivne lähenemine, saab täpsemalt lugeda uurimisviiside peatükist. Soovitusi selle kohta, milliste uurimisprobleemide lahendamiseks üks või teine andmekogumis- või analüüsimeetod sobib, leiab siinsest õpibaasist, konkreetseid meetodeid tutvustavatest peatükkidest.

Uurimistöö eesmärgi ja uurimisküsimustega kooskõlas oleva valimi tüübi moodustamise kohta loe siinse õpibaasi peatükki valimitest.

Soovitusi selle kohta, milliste uurimisprobleemide puhul üks või teine andmekogumismeetod või metodoloogia sobib ning kuidas konkreetse meetodi rakendamisel näeb välja andmekogumine, leiab konkreetseid meetodeid tutvustavatest peatükkidest siinses õpibaasis.

Meenutuseks mõningad meetodiülesed põhimõtted, millega tuleb andmekogumist ette valmistades arvestada.

• Oota andmekogumisega seni, kuni oled uuringu eesmärgi ja uurimisküsimused (või hüpoteesid) selgelt sõnastanud. Muidu võid tagantjärele avastada, et kogutud andmed ei võimalda uurimistööle seatud eesmärki täita ja püstitatud uurimisküsimustele vastata.
• Kui uurimistöö eeldab koostööd mõne organisatsiooniga, otsi varakult kontakti ja sõlmi kokkulepped. Uuringus osalemine tekitab organisatsioonidele lisatööd. Kui Sa ei anna neile uuringus osalemise üle otsustamiseks ja planeerimiseks piisavalt aega, ei pruugi neil olla võimalik Sinu uuringus osaleda.
• Mõtle, kas uuring on vaja kooskõlastada eetikakomiteega. Vajadusel tutvu oma  teadusasutuse juures tegutseva eetikakomitee tööpõhimõtetega ja taotle kooskõlastus aegsasti enne uuringu algust. Otsustamisel, kas Sinu uuringu puhul on vaja eetikakomitee kooskõlastust, aitavad uuringueetika peatükk siinses õpibaasis ja selles viidatud allikad.
• Mõtle läbi, kas andmete kogumise ja töötlemisega kaasneb riske, mida peaksid ennetama, ning võta tarvitusele vajalikud abinõud. Vaagimisel, milliseid riske Sinu uuringuga kogutavate andmete kogumisel ja haldamisel võib esineda, aitavad isikuandmete töötlemise peatükki siinses õpibaasis ja seal viidatud allikad.
• Arvesta nende tegevuste ja protseduuridega oma uuringu ajakavas!

Andmete kogumisele järgneb loogilise sammuna andmestiku loomine, mis tegelikult algab osaliselt andmete kogumise etapis. Andmestiku loomine tähendab toorandmete (nt intervjuude salvestised, küsimustikule antud vastused vms) kokkukoondamist, andmetele meta- ja paraandmete lisamist ning olenevalt kogutud andmete iseloomust andmete anonüümimise, pseudonüümimise, kontrollimise ja puhastamisega seotud tegevusi.

Hästi dokumenteeritud andmestik hõlmab lisaks sisulistele andmetele veel metaandmeid ja paraandmeid. Sisulised andmed on need andmed, mida kogutakse uuringus osalejatelt või siis uuringuobjektide kohta. Näiteks küsitluse puhul on sisulised andmed kõik uuringu käigus vastajatelt kogutud numbrilised ja tekstilised vastused. Kui uuringu valimi moodustavad nt ajakirjandustekstid (uudised, arvamused, juhtkirjad jms), võivad sisulisteks andmeteks olla väljavõtted analüüsiks valitud artiklitest.

Metaandmed kirjeldavad sisulisi andmeid ja võimaldavad nende tähendusest aru saada. Näiteks on küsitlusuuringute puhul oluline osa metaandmetest koodiraamat, kus on kirjas, millist vastusevarianti üks või teine kood andmestikus tähistab. Kvantitatiivuuringute puhul on seega sisulised andmed metaandmeteta kasutud ja kasutuskõlbmatud. Kvalitatiivuuringu puhul võib metaandmete lisamine osutuda vajalikuks näiteks siis, kui intervjuu transkriptsioonis kasutatakse kõneleja mõttepauside, emotsionaalsete reaktsioonide või muu sellise ülesmärkimiseks kindlaid tingmärke või koode. Sellisel juhul vajab transkriptsioonide analüüsija koodiraamatut, et osata neid tingmärke või koode õigesti lugeda.

Paraandmed tekivad andmekogumise kõrvalproduktina ja kirjeldavad andmekogumise protsessi. Näiteks kuulub küsitlusuuringute puhul paraandmete hulka veebiküsimustiku täitmisele kulunud aeg. Kui palju ja milliseid paraandmeid kogutakse, sõltub uurimismeetodist. Kui näiteks veebiküsitluste käigus luuakse suur hulk paraandmeid n-ö automaatselt (sh nt küsimustiku avamise ja sulgemise kellaaeg, küsimustiku täitmisele kulunud aeg, küsimustikus varasemate küsimuste juurde tagasi liikumine, antud vastuse muutmine), siis intervjuude ja kvalitatiivsete vaatluste korral tuleb paraandmete loomiseks rohkem vaeva näha toimuvat dokumenteerides (nt uuringus osalejatega kontakteerumise ajad ja kohad, intervjuu/vaatluse kestus jms).

Lisaks sisuliste andmete meta- ja paraandmetega varustamisele tuleb andmestiku loomise käigus pöörata erilist tähelepanu uuringus osalejatele konfidentsiaalsuse tagamisele, kas andmete anonüümimise (eeskätt kvantitatiivsete uuringute puhul) või pseudonüümimise teel (eeskätt kvalitatiivsete uuringute puhul). Nende protseduuride kohta vaata lähemalt siinse õpibaasi isikuandmete töötlemise ja uuringueetika peatükkidest. Enne andmete analüüsima asumist tuleb andmestikku kontrollida veendumaks, et selles ei esine vigu või probleeme, mis võiksid analüüsimist segada. Nii näiteks tuleb intervjuude puhul üle kontrollida transkriptsioonide kvaliteet (iseäranis automaatse kõnetuvastuse põhjal koostatud transkriptsioon) ning arusaamatud kohad helisalvestisel uuesti üle kuulata ja vajadusel transkriptsiooni korrigeerida. Küsitlusandmete puhul tuleb aga kontrollida, kui paljud on küsimustikule vastamise pooleli jätnud, kas mõni vastaja pole ehk sisulise vastamise asemel joonvastamisega tegelenud (ilma küsimuste sisusse süüvimata järjest ühesuguste või kindlat visuaalset mustrit järgivate vastuste andmine) ning kas mõni vastaja annab tundlikele küsimustele nii eripäraseid vastuseid, et teda võiks nende põhjal olla võimalik identifitseerida. Väga puudulikult täidetud küsimustike andmestikust eemaldamist jms andmestiku korrigeerimisel tehtavaid tegevusi nimetatakse ka andmestiku puhastamiseks.

Soovitusi selle asjus, milliste uurimisülesannete lahendamiseks ja milliste andmestike puhul üks või teine andmeanalüüsi meetod sobib ning kuidas mõnd konkreetset meetodit rakendada, leiab konkreetseid meetodeid tutvustavatest peatükkidest siinses õpibaasis.

Uurimistöö tulemuste esitlemise vorm, stiil ja detailsus sõltuvad sellest, kus ja kellele tulemusi esitatakse. Nii näiteks on ülikooli lõputöös või uuringuraportis kasutatud meetodite kirjeldamisel suuremas mahus olulisem roll kui näiteks uurimistulemusi tutvustavas ajaleheartiklis või lühikeses suulises ettekandes. Samas on ka uurimistulemuste põgusal tutvustamisel viisakas osutada põhjalikuma materjali asukohale (nt lisada ajaleheartikli juurde või ettekandeslaididele uuringuraporti link), kust huvilised saavad uuringu metodoloogia kohta soovi korral juurde lugeda.

Mõistlik on enne uuringutulemuste esitlemist välja selgitada, mida tutvustusest täpsemalt oodatakse. Näiteks uuringute tellijad annavad ette üksikasjalikud juhtnöörid selle kohta, kui pikki või lühikesi ning millises vormis ja stiilis uuringuraporteid nad uuringu tegijalt ootavad. Üliõpilastööde puhul on „tellija“ rollis õppekava õppejõud, mis tähendab, et kodutöödes tuleb uuringutulemuste esitamisel lähtuda konkreetsel ainekursusel antud juhistest. Bakalaureuse- ja magistritööde puhul leiab vajalikud juhtnöörid instituudi lõputööde nõuetest ja lõputööde kaitsmise korrast ning lõputööde vormistamis- ja viitamisjuhenditest.

Uurimistööd tehes ning andmeid kogudes ja hallates tuleb kõigi uuringuetappide kestel kinni pidada uuringueetika printsiipidest ja andmekaitsenõuetest. Nende teemade kohta annavad põhjalikuma ülevaate uuringueetika ja isikuandmete töötlemise peatükid.

Selleks et uurimistöö kulgeks võimalikult sujuvalt, uurimistöö õnnestumiseks vajalikud tegevused ja sammud oleksid läbi mõeldud ning kõigiks tegevusteks oleks planeeritud piisavalt aega, tuleb uurimistöö alguses koostada uurimisplaan. Uurimisplaani esitamist nõutakse üliõpilaselt ka siis, kui ta soovib lõputöö kaitsmisele registreeruda.

Brymani (2016) alusel peab uurimisplaan vastama järgmistele küsimustele.

• Mis on uuringu teema ja eesmärk?
• Miks on oluline seda teemat uurida?
• Mida on teaduskirjanduse põhjal uurimisteema kohta juba teada?
• Millised on (originaalsed) uurimisküsimused?
• Milliseid meetodeid uuringus kasutatakse? St kuidas saadakse andmed?
• Kuidas põhjendatakse selle teema uurimiseks ja püstitatud uurimisküsimustele vastamiseks valitud meetodite sobivust?
• Keda/mida uuritakse ja kuidas uuritavateni / uuritava aineseni jõutakse? (Kust ja kuidas need leitakse?)
• Kas uuritavate organisatsioonidega on juba sõlmitud kokkulepped? Kui ei, siis milliseid takistusi võib nende uuringusse kaasamisel tekkida?
• Milliseid ressursse on vaja uuringu läbiviimiseks ning kuidas need ressursid tagatakse?
• Milline on terve uuringu ja erinevate etappide ajaline raam?
• Milliseid probleeme võib uuringut tehes ette tulla?
• Milliseid eetilisi dilemmasid või probleeme tuleb uuringu käigus lahendada? Kas on vaja eetikakomitee kooskõlastust?
• Kuidas kogutud andmeid säilitatakse ja kaitstakse? Kui kaua, kus ja kuidas kogutud andmeid hoitakse? Millistel tingimustel (kui üldse) kogutud andmed avaldatakse/avalikustatakse?
• Kuidas andmeid analüüsitakse?

Enne oma lõputöö uurimisplaani koostamist on mõistlik oma instituudi vastavaist juhendeist ja juhendajalt täpselt järele uurida, millistele küsimustele vastamist lõputöö uurimisplaanis oodatakse. Nõudmised lõputöö uurimisplaani struktuurile ja detailsusele võivad instituuditi ja õppekavati olla väga erinevad.

Esimest korda uurimistööd läbi viies on loomulik, et tekib palju küsimusi. Alljärgnevalt on toodud mõned näpunäited, mis võivad aidata tekkivaid küsimusi lahendada.

• Uuri välja, mida Sinult oodatakse! Oma koduinstituudi kodulehelt leiad vajalikud juhendid lõputööde nõuete, kaitsmise korra ning lõputööde vormistamise ja viitamise kohta.
• Vii end uurimisvaldkonnaga kurssi! Endale päris tundmatut valdkonda uurima asudes on risk asuda uurima midagi sellist, mis on teistele ammu teada, või püstitada uuringueesmärke, mida ei ole võimalik saavutada.
• Konsulteeri juhendajaga/õppejõuga! Juhendaja on heatahtlik ekspert, kes oskab juhendatavale anda nõu kõigis lõputöö etappides uurimistöö fookuse seadmisest kuni tulemuste esitamise ja kaitsmiseni. Seda muidugi eeldusel, et üliõpilane pöördub oma küsimustega juhendaja poole aegsasti ning planeerib koos juhendajaga tööprotsessi, mis sisaldab piisavalt aega tagasi- ja edasiside andmiseks ning saadud nõuannete alusel muudatuste tegemiseks.
• Koosta ajakava! Planeeri uuringu kõigiks etappideks piisavalt aega, et töö viimasele minutile jätmise tõttu töö kvaliteet ei langeks. Ajakava koostamist võiks alustada hoopis lõpust: teades, millal tuleb töö eelkaitsmisele esitada, saab sealt tagasiulatuvalt välja arvestada, mis ajaks tuleb töö iga eelneva etapiga valmis jõuda, et töö õigeks ajaks valmis saaks. Arvesta igaks etapiks realistlik ajavaru (mitu nädalat, päeva või tundi mingile töölõigule kulub) ja broneeri vastavad ajaaknad oma kalendris.
• Uuri välja, millised (nii materiaalsed kui mittemateriaalsed) ressursid on Sulle uurimistööks kättesaadavad! Kõige märkimisväärsem ressurss, mille ülikool lõputööd kirjutavale üliõpilasele võimaldab, on oma ala eksperdist juhendaja. Enda jaoks on kasulik kaardistada aga teisedki ressursid, mis lõputöö valmimist toetavad, nagu näiteks ülikooli võrgus tagatud tasuta ligipääs teadusajakirjadele ja -andmebaasidele, andmeanalüüsi tarkvara kasutamise võimalus arvutiklassis (või üle VPN-i), võimalus küsida andmeanalüüsi õppejõult soovitusi vabavaralise tarkvara valimisel, abivalmis raamatukogutöötaja jne. Samuti võiks uurida, millised soovitud andmed, uuritavad inimesed, kogukonnad, materjalid (nt arhiivimaterjalid) jne on üliõpilase jaoks ligipääsetavad ja kasutatavad. Sel juhul tuleb välja selgitada juurdepääsutingimused ja kaaluda, kas nende täitmine jääb mõistlikkuse piiridesse.
• Vali uurimisteema, mis Sulle päriselt huvi pakub! Uurimistöö tegemine nõuab eesmärgipärast ja pikaajalist pingutust ning seda on oluliselt meeldivam teha, kui uuritav teema inspireerib ja uudishimu sütitab.
• Sõnasta asjakohased uurimisküsimused ja vali neist välja sellised, millele suudad oma töös vastata! Üliõpilastöös ei pea ära lahendama kõiki maailma probleeme, isegi mitte kõiki uuritava teemaga seonduvaid probleeme. Seepärast on mõistlik lõputöö kavandamise etapis võtta aega uurimisküsimuste formuleerimiseks, konsulteerida juhendajaga ning sõeluda välja uurimisküsimused, mis aitavad uurimistööd fookuses hoida ning millele vastuse leidmine on üliõpilastöö raames realistlik ja jõukohane.
• Ja muidugi, loe SAMM-u peatükke kasutatavate andmekogumis- ja analüüsimeetodite kohta, et leida oma uurimisprobleemi lahendamiseks sobivaimad meetodid ja neid korrektselt rakendada!

Barone, C. ja Ruggera, L. (2018). Educational equalization stalled? Trends in inequality of educational opportunity between 1930 and 1980 across 26 European nations. European Societies, 20(1), 1–25. doi:10.1080/14616696.2017.1290265

Blossfeld, P. N. (2019). A multidimensional measure of social origin: Theoretical perspectives, operationalization and empirical application in the field of educational inequality research. Quantity & Quality, 53,1347–1367.

Bryman, A. (2016). Social Research Methods. Oxford: Oxford University Press.

Buis, M. L. (2013). The composition of family background: The influence of the economic and cultural resources of both parents on the offspring’s educational attainment in the Netherlands between 1939 and 1991. European Sociological Review, 29(3), 593–602. doi:10.1093/esr/jcs009

Bukodi, E. ja Goldthorpe J. (2013). Decomposing ‘social origins’: The effects of parents’ class, status, and education on the educational attainment of their children. European Sociological Review, 29(5), 1024–1039. doi:10.1093/esr/jcs079

Ezzy, D. (2002). Qualitative Analysis: Practice and Innovation. London: Routledge.

Halapuu, V. ja Valk, A. (2013). Täiskasvanute oskused Eestis ja maailmas: PIAAC uuringu esmased tulemused. Tartu: Haridus- ja teadusministeerium.

Jaeger, M. M. (2007). Educational mobility across three generations: The changing impact of parental social class, economic, cultural and social capital. European Societies, 9(4), 527–550. doi:10.1080/14616690701449568

Jaeger, M. M. (2009). Equal access but unequal outcomes: Cultural capital and educational choice in a meritocratic society. Social Forces, 87(4), 1943–1972. doi:10.1353/sof.0.0192

Kellehear, A. (1993). The Unobtrusive Researcher: A Guide to Methods. London: Routledge. doi:10.4324/9781003137344

Kraaykamp, G. ja van Eijck, K. (2010). The intergenerational reproduction of cultural capital: A threefold perspective. Social Forces, 89(1), 209–231. doi:10.1353/sof.2010.0087

Lagerspetz, M. (2017). Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus. Tallinn: TLÜ Kirjastus.

Meraviglia, C. ja Buis, M. L. (2015). Class, status, and education: The influence of parental resources on IEO in Europe, 1893–1987. International Review of Social Research, 5(1), 35–60. doi:10.1515/irsr-2015-0004

Roots, A. (2013). Occupational and Income Mobility During Post-Socialist Transformation of 1991−2004 in Estonia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Saar, E. ja Helemäe, J. (2017). The role of economic and cultural resources in the intergenerational transmission of education in Estonia. J. Erola ja E. Kilpi-Jakonen (toim), Social Inequality Across the Generations: The Role of Compensation and Multiplication in Resource Accumulation (lk 27−47). Cheltenham; Northampton: Edward Elgar Publishing. doi:10.4337/9781786432568.00008 Saar, E., Helemäe, J. ja Lauri, T. (2020). How educational, economic and cultural resources do matter: Cohort differences in the impact of parental resources on educational attainment in the socialist and post-socialist context. International Journal of Sociology, 51(2), 105–134. doi:10.1080/00207659.2020.1856543