Narratiivianalüüs

Sõna „narratiiv“ pärineb ladina keelest, kus nimisõna narratio tähendab jutustust või lugu; narrare on jutustama ning narrator jutustaja. Kõik need sõnad on narratiivi määratlemisel tähtsad. Lugu, mida tavainimesed ja ka mõned autorid samastavad narratiiviga (nt Coffey ja Atkinson, 1996), on siiski vaid osa narratiivist. Narratiiv sisaldab ka jutustamise protsessi kui interaktiivset tegevust. Iga lugu on jutustatud konkreetsele või kujuteldavale kuulajale või kuulajaskonnale ning see mõjutab otseselt narratiivi sisu. Narratiivi kolmas osapool on jutustaja ise, kes esitab oma lugu, väljendades selles ka oma suhet loos jutustatud sündmuste või kogemuste kohta. Narratiiv on samuti sotsiaalne sooritus või toiming, mille käigus jutustaja koos kuulaja(te)ga loob uusi või kinnitab vanu tähendusi, hindab ja arendab oma ja teiste osapoolte identiteeti, seab kahtluse alla või kinnitab väärtusi ja norme, arendab neid, vaidleb nendega jne. Seega ei saa nõustuda nendega, kes lihtsustavad narratiivi mõistet ja samastavad seda ainult loo mõistega.

Niisiis on lugu üks osa narratiivist, samas on see väga oluline osa. Lugu iseloomustab kõige rohkem asjaolu, et see kõneleb mingist jutustaja jaoks olulisest, erakordsest sündmusest, mis vajab läbi mõtlemist ja mõtestamist. Inimese elus toimub hulganisti asju, mida ta ei märka, millest ta ei tee välja ega jutusta kellelegi. Need on harjumuspärased toimingud, mis kulgevad reeglipäraselt ega ärata tähelepanu. Tähelepanu äratavad erakordsed juhtumid/toimingud, mis mingil määral rikuvad reegleid või vähemalt on väljaspool asjade harjumuspärast kulgu. Nende puhul tunneme vajadust aru saada, mis toimub, ja selle rahuldamiseks peame juhtunust kellelegi rääkima. Erakordsetest sündmustest rääkides mõtestame neid ehk tegeleme tähendusloomega. Lugu räägib alati millestki, mis on jutustaja jaoks tähtis ja seega jutustamist väärt. Jutustaja annab edasi oma vaatenurga, seletab ja hindab sündmusi, millest jutustab, ning toob välja põhjused, miks on lugu jutustamist väärt. Lisaks sellele, et kirjeldatakse seda, mis juhtus, väljendab jutustaja ka emotsioone, mõtteid, tõlgendusi ja suhtumisi. Narratiiv on verbaalne tegevus või sooritus, mille käigus jutustaja informeerib, kaitseb, ründab, süüdistab, lahutab meelt, kinnitab status quo’d või seab selle kahtluse alla. Narratiivse tegevuse üks tulemusi sündmuste mõtestamise ja tähendusloome kõrval on jutustaja enda identiteedi muutus (Bamberg, 2011; Bruner, 1991).

Donald Polkinghorn (1988) nimetab narratiivi inimkogemuse esmaseks tähenduslikuks vormiks. Narratiivne tähendus on kognitiivne protsess, mis organiseerib inimese kogemused ajaliselt mõtestatud episoodideks (Polkinghorn, 1988). Sarnaselt määratleb narratiivi ka SAGE kvalitatiivse uurimuse käsiraamat (Chase, 2005), kus narratiiv on määratletud kui retrospektiivne tähendusloomeprotsess, mille käigus minevikusündmused ja kogemused järjestatakse loogilisse ja ajalisse järjekorda.

Mõned autorid (Andrews, Squire ja Tamboukou, 2008) jagavad narratiive sündmustekeskseteks ja kogemustekeskseteks. Sündmustekesksed narratiivid erinevad üksteisest vastavalt sündmuste tähtsusele meie elus. On lood sündmusest, millel ei ole meie elus erilist tähtsust, ja on sellised, millest jutustamine vajab julgust ja tähelepanelikku ettevalmistust. Kui esimest tüüpi sündmustest võib jutustada ükskõik kellele, siis teist tüüpi sündmuste jutustamine eeldab kuulaja valikut, õiget aega ja jutustamise viisi. Niisiis võib öelda, et mõned tähtsad sündmused muudavad meie elukäiku ja loovad kogemusi. Need narratiivid ei erine nn kogemustepõhistest narratiividest. Sellepärast ma ei rõhutaks seda erisust liialt, kuna nii sündmused kui ka kogemused on tähtsad ning analüüsi seisukohast ei ole vahet, kas kõneleja jutustab mingist sündmusest või sündmuste seeriast või oma pikemast elukogemusest. Samas võib teatud olukordades siiski rääkida sündmustekesksest lähenemisest, kasvõi siis, kui jutustaja räägib mingist sündmusest selleks, et kuulajaskonna meelt lahutada, või sellepärast, et kuulaja küsib selle sündmuse kohta.

Eespool toodud definitsioonidest on näha, et narratiiv on ühelt poolt tähendusloomeprotsess ja teisalt selle protsessi tulemus – mõtestatud sündmuse ja/või kogemuse representatsioon keeles. Kõige üldisemalt on narratiiv määratletud kui diskursuse spetsiifiline vorm (Chase, 2005; 2018), millel on oma kindlad jooned, nende hulgas olulisim iseärasus on faabula – erakordse/te sündmus/te ajaline ja põhjuslik järjestus (ÕS 2018) ning selle konkreetne ja omapärane organiseeritus konkreetses ja ainulaadses personaalses loos ehk süžees. Süžee kujundab loo keset ja organiseerivat telge. Mõned autorid (nt Squire, 2008) määratlevad suhet loo ja narratiivi vahel, võrreldes seda suhtega faabula ja süžee vahel, kus lugu võrdub faabulaga ja narratiiv süžeega. See omakorda tähendab, et lugu on üldine ajaliselt ja põhjuslikult järjestatud sündmustik, narratiivis aga väljendub jutustaja unikaalne subjektiivne väljendusviis. Selline vahetegemine võib olla eriti tähtis, kui tegemist on kogemuskeskse narratiivi uurimisega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui narratiiv on diskursuse spetsiifiline vorm, siis narratiivi spetsiifikat kujundab selle süžee. Seega võiks narratiivi nimetada süžeega varustatud diskursuseks.

Narratiivi iseärasuste puhul tuleb rääkida ka selle dialoogilisest olemusest. Narratiivi kui interaktiivset protsessi ja selle tulemust iseloomustab kõige rohkem selle dialoogilisus. Dialoog ei tähenda aga sellisel juhul lihtsalt interaktiivsust, kui kaks või rohkem inimest omavahel suhtlevad, vaid dialoogilisus tähendab ka seda, et inimese monoloog sisaldab ka teiste inimeste varem välja öeldud mõtteid, mis on säilinud dialoogilises ahelas. Mihhail Bahtin (1977) nimetab neid heteroglossiaks ja polüfooniaks ehk „häälteks“, mida on kosta igas narratiivis (täpsemalt vt allpool). Arendades Bahtini mõtet, eristab Arthur Frank (2012) dialoogilisust, mis keskendub küsimusele, kuidas lugu vestluses kõnevooruvahetuse kaudu kujuneb, kui iga kõneleja panustab sellesse lisades oma hääle. Mitmed narratiivianalüütikud (Gubrium ja Holstein, 2009; Holstein ja Gubrium, 2012) viitavad narratiivi dialoogilisusest ja mitmehäälsusest rääkides (tegelike või kujuteldavate) osalejate vahelisele dialoogile jutustamise käigus – narratiivi interaktiivsele praktikale. Erinevad hääled kuuluvad siinkohal loo jutustajale ja/või kaasjutustajatele. Kui Frank tutvustab dialoogilist narratiivianalüüsi (DNA), väidab ta, et „lood on kokku pandud eelmiste lugude fragmentidest, mis on kunstiliselt ümber paigutatud, kuid mitte kunagi originaalsed“. Minu jaoks on need kaks lähenemist – dialoogiline ja interaktsionistlik – omavahel seotud (vt ka Strömpl, 2015). Mõlemad pärinevad Mihhail Bahtini (1979) väljatöötatud dialoogilisuse, polüfoonia ja heteroglossia kontseptsioonidest. Jutustaja poolt interaktsiooni kontekstis kasutatavad „hääled“ sõltuvad väga palju teistest interaktsioonis osalejatest. Bahtini sõnul tähendab jutustajaks (aktiivseks kõnelejaks) olemine osalemist lõputus dialoogis – dialoogilises ahelas. Kui keegi hakkab rääkima, siis on alati midagi, mis on varem juba öeldud, ja sellest lähtub iga kõneleja. Dialoogilisus on olemas igas personaalses loos ja lood sisaldavad erinevaid hääli juba varem jutustatud lugudest. Igaüks, kes tahab jutustada oma kogemusest või kirjeldada temaga juhtunud sündmusi, kasutab tegelikult olemasolevat raamistikku (juba olemasolevaid, varem kõlanud hääli), et väljendada oma isiklikku sõnumit. Bahtin kasutab selle häälte paljususe selgitamiseks mõistet „polüfoonia“. Oma hääl resoneerib konkreetsete teiste häältega, mida kõneleja kuulab ja millele ta vastust ootab. Polüfoonia tähendab, et iga jutustus sisaldab mitmeid hääli ja jutustaja – või autori – ainulaadne hääl on nende häälte originaalne kombinatsioon. Kuigi eesmärk on väljendada subjektiivseid mõtteid, uskumusi, emotsioone või seisukohti või jutustajaga juhtunud sündmusi ja oma kogemusi, laenab ta mitmeid (multiple) hääli teistelt keelekasutajatelt ja dialoogilises ahelas osalejatelt.

Teine oluline Bahtini poolt arendatud mõiste, mis on samuti seotud kõne dialoogilisusega, on „heteroglossia“. Heteroglossia tähendab, et iga lugu/tekst koosneb mitmest keelekasutuse koodist ja žanrist. Näiteks kui inimene läheb arsti vastuvõtule, siis kasutab ta selleks kultuuris olemasolevaid kõnežanre ja käitumisreegleid. Patsiendi interaktsioon arstiga eeldab teatud keelelist jm käitumisviisi mõlemalt osapoolelt. Nad kasutavad sõnu (koodid), mis on selleks olukorraks sobivad. Need käitumisnormid ja kõnežanrid on arenenud eelnevate dialoogiahelate käigus. Kui kujutada ette olukorda, kus arst on samal ajal ka patsiendi hea sõber, siis see eriline olukord võib arsti rolli oluliselt mõjutada. Sellepärast ei soovitata arstidel lähedasi sõpru ise ravida, sest erinevad rollid koos kõnežanride ja dialoogiliste ahelatega võivad segi minna ja kahjustada nii arsti-patsiendi kui ka sõprussuhteid.

Iga tekst osaleb dialoogiahelas ja diskursiivses võitluses. „Teised“, kes on heteroglossilises dialoogis esindatud, on kõnekogukonna üldistatud teised, mitte konkreetsed indiviidid. Iga inimese kõnes ristuvad mitu kogukonda. Polüfoonia ja heteroglossia rõhutavad narratiivsuse kollektiivset olemust ja seavad kahtluse alla selliste mõistete nagu isiklik vs. üldine ja sisemine vs. väline vaheliste vastandamise põhjendatust.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et iga narratiiv on ühelt poolt indiviidi/jutustaja unikaalne tähendusloome praktika ja selle protsessi tulemus, mis omakorda on mõjutatud kuulajaskonnast; selles väljenduvad jutustaja ainulaadne personaalne kogemus ja sündmused, mis toimusid just temaga, kuid samal ajal sisaldab loo ülesehitus mitmeid „hääli“, mis on varem dialoogilises ahelas osalenud. Narratiiv on seega samal ajal ka kollektiivse tähendusloome praktika, mis ei sõltu ainult konkreetsest interaktsioonist. Personaalne narratiiv on samuti piiritletud kultuuriliste ja žanriliste reeglitega, milles samuti väljendub iga narratiivi kollektiivne olemus. Personaalne narratiiv on nagu mosaiik, mis koosneb eelnevalt kõlanud narratiivide tükikestest, mida iga inimene kasutab oma unikaalse loo jutustamisel.

Eespool oli juttu sellest, et personaalsed narratiivid sisaldavad teatud kollektiivset dimensiooni, mis on seotud tähendusloome kollektiivse olemusega, kuid samas väljendab/mõtestab selles inimene oma isiklikke kogemusi ja/või suhtumisi. Narratiivi dialoogilisus viitab sellele, et personaalsed lood esindavad samal ajal nii inimese individuaalse elu sündmusi kui ka kogemusi teatud ühiskondlikus kontekstis. Igas väikeses (personaalses) narratiivis kajastub suur ja juhtiv (domineeriv) narratiiv. Narratiiviuurijad (Atkinson, 2002; Bamberg, 2005; Bruner, 2004; Georgakopoulou, 2008; Labov 1997; Patterson, 2008; Riessman, 1997, 2000, 2008a; Squire jt, 2008; White, 2004) keskenduvadki erinevate narratiivitüüpide uurimisele. Lingviste (Georgakopoulou, 2008; Labov 1972, 1997) huvitab eelkõige väike narratiiv, milles väljendub inimeste argielu kõne kujunemine. Sotsiaalteadlasi (eelkõige psühholooge) huvitab see, kuidas inimese elu kogemused väljenduvad narratiivides. Nad aktsepteerivad narratiivina eelkõige pikki eluloolisi jutustusi ning eespool mainitud väikesi lugusid narratiivideks ei pea. Osa uurijaid eristab veelgi suuremaid narratiive, mis sisaldavad üldisi ühiskondlikke ja kultuurilisi väärtusi ja norme ja mis on inimestele peale surutud, st millest nad peavad lähtuma, kui oma elu lugusid või argielu narratiive esitavad. Suur narratiiv on see, mida üldiselt kõik selle kultuuri esindajad jagavad. Need on rahvuse ja rahvuskultuuriga seotud narratiivid. Näiteks iga eestlase jaoks on eesti keel ja kultuur kui ainulaadne eestlasi ühendav väärtus suur narratiiv. Suure narratiivi kõrval eristuvad nn juhtivad narratiivid, milles väljenduvad üldised väärtused ja normid. Näiteks tänapäeva lääne ühiskonnas on levinud sellised narratiivid, mis kõnelevad võrdsetest õigustest, õiglusest, aususest, demokraatiast jne. Juhtivad või dominantsed narratiivid võivad aga olla vaidlustatud. Näiteks konservatiivne maailmavaade pigem vaidlustab võrdseid õigusi kõikide inimeste puhul ja toob esile kahtlusi selles, et teatud riigis on kõigil elanikel võrdsed õigused seal elada või et naistel ja meestel peavad olema võrdsed õigused. Selliseid juhtivaid narratiive on väga palju ja nende kõrval on reeglina ka vaidlustavad narratiivid. Näiteks Tiia-Triin Truusa kolleegidega (2021) arutleb oma artiklis sõjaväelaste abikaasade intervjuudes esile kerkinud juhtivate ja vaidlustavate narratiivide üle, mis käsitlevad patriotismi, jätkusuutlikkust, valikuvabadust ja identiteeti sõjaväelase abikaasana. Juhtivad narratiivid nõuavad tugevat kinnipidamist sõjaväelaste väärtustest, patriotismi, uhkust ja eraelu teatud ohverdamisest kõrgemate eesmärkide saavutamise nimel. Samas identifitseerisid sõjaväelaste naised end avalikult rohkem tsiviilmaailmaga. Vaidlevad narratiivid viitavad juhtiva narratiivi negatiivsetele mõjudele perekonna heaolule.

Juhtivate narratiivide leidmine inimeste personaalsetes lugudes on erilise tähtsusega, eriti kui tegemist on näiteks psühholoogi või sotsiaaltöötaja klientidega, kes võivad juhtivate narratiivide tõttu kannatada. Uurijad (nt White, 2004) keskenduvad sellele, et aidata inimestel aru saada, kuidas vabaneda juhtivate narratiivide negatiivsetest mõjudest ning taasluua oma personaalseid narratiive positiivses võtmes. Näiteks asendushooldusel üles kasvanud või lapsendatud inimestele võib kannatusi põhjustada üldine juhtiv narratiiv, mille järgi on igal inimesel ainult üks „õige“ ema – see, kes on ta sünnitanud. Bioloogilise ema lapsest loobumist on üldiselt hinnatud lapsele väga kahjulikuks sündmuseks. „Õige ema“ narratiiv juhtiva narratiivina rõhutab naise vastutust oma laste ees. Ühiskonna toimimise seisukohalt on õige rõhutada ema rolli ja kohustusi laste eest hoolitsemisel. Samas kannatavad inimesed, kelle ema ei võtnud oma ema ülesandeid piisavalt tõsiselt või ei saanud mingil muul põhjusel oma last kasvatada, „õige ema“ narratiivi tõttu isegi siis, kui neid kasvatanud ema ja/või isa täitsid seda rolli suurepäraselt, andes lapsele rohkemgi hoolt ja armastust kui nii mõnigi bioloogiline vanem. Sellise inimese heaolu seisukohast võib olla kasulik „õige ema“ narratiiv dekonstrueerida – lammutada juhtiv narratiiv ja luua alternatiivne narratiiv, kus inimesel võib olla kaks võrdselt olulist ema: üks, kes ta sünnitas, ja teine, kes teda kasvatas.

Eelnevat kokku võttes võib narratiivide uurimise olulisust põhjendada Robert Atkinsoni sõnadega: „Valitsevad/traditsioonilised sotsiaalteadused jagavad inimese paljudeks fragmentideks ja mõõdavad neid eraldi kategooriatena. Seevastu elulugude [ja kogemuste] narratiivne analüüs viitab inimesele kui tervikule. /…/ Nad [narratiivid] võivad anda uurijale olulist teavet väljaspool lugu eksisteeriva sotsiaalse reaalsuse kohta, mida lugu kirjeldab.“ (Atkinson, 2002: 129) (nurksulgudes on minu poolt lisatud täpsustused – J.S.).

Narratiiv on vaieldamatult rikkalik materjal sotsiaalteadlaste jaoks, keda huvitab, kuidas tähendused tekivad; kuidas esitavad inimesed oma kogemusi; kuidas nad tõlgendavad sündmusi, milles nad kas otse või kaudselt osalevad; kuidas arenevad inimeste identiteedid; kuidas väljenduvad inimeste lugudes suhted ning mis on lugude jutustamise kui tähendusloome toimingu tulemus.

Eelnevatest määratlustest võib näha, et narratiiv on keeruline ja mitmetahuline nähtus, mistõttu  on mitmekesised ka uuringud ja analüüsimeetodid, mida narratiiviuurijad kasutavad.

Narratiiviuuring põhineb kindlal teoreetilis-metodoloogilisel raamistikul, mis keskendub inimeste kogemuste ja sotsiaalse praktika uurimisele. Kui oleme nõus, et narratiivse protsessi käigus loovad inimesed tähendusi ning tähendusloome aluseks on sündmused, milles nad osalevad (kas otse või teiste inimeste lugude kaudu), ning et need sündmused muutuvad mõtestamise käigus nende kogemusteks, siis see on narratiiviuuringu teoreetilise raamistiku üks osa. Sellisel juhul arendame fenomenoloogilist teooriat. Kui võtame seejuures arvesse, et tähendusloome on suhetepõhine kollektiivne sotsiaalne praktika, mida väidab sotsiaalkonstruktsionism, siis see on teoreetilise raamistiku teine osa. Ehk siis võib öelda, et kui fenomenoloog keskendub sotsiaalse fenomeni uurimisele erinevate inimeste kogemuste kaudu ja eesmärk on selgusele jõuda, mis fenomeniga on tegemist, siis sotsiaalkonstruktsionisti huvitab eelkõige inimese kogemus iseeneses ehk see, kuidas erinevad sündmused ja suhted kujundavad inimest ja tema identiteeti. Identiteeti mõistetakse siin suhete protsessina – kuidas indiviid suhetes teiste inimestega iseennast ja teisi määratleb.

Eespool oli juba juttu narratiivi personaalsest ja kollektiivsest dimensioonist. Sellest lähtuvalt on narratiiviuuringuis võimalikud erinevad rõhuasetused ja huvid. Kuna narratiivi kui fenomeni puhul on tegemist keerulise ja mitmekesise uurimisobjektiga, siis uurija võib piiritleda oma konkreetsed huvid ja keskenduda esiteks sellele, kuidas on narratiiv loodud, st interaktsioonidele, võttes arvesse ka uurija ja uuritava vahelist interaktsiooni. Teiseks võib ta keskenduda narratiivi struktuurile ehk sellele, kuidas on narratiiv ise üles ehitatud. Kolmandaks võib ta keskenduda narratiivi sisu sügavuti analüüsimisele konkreetses kontekstis. Seega on erinevus traditsioonilise kvalitatiivse sisuanalüüsi ehk temaatilise analüüsi ja narratiivi sisuanalüüsi vahel see, et viimane võtab alati arvesse konteksti, osalevate inimeste (tegelaste) rolle ja funktsioone esitatud loos. Võib uurida inimese elulugu ja identiteedi kujunemist ja loomulikult jutustaja kogemusi. Võib uurida narratiivis esitatud polüfooniat ja ilmselt ka palju muudki, milleni ma ise pole seni veel jõudnud.

Elame nn narratiivses maailmas, kus sotsiaalne elu on läbi põimunud lugude ja narratiivse protsessiga. Narratiive leidub igal pool. Siiski on teatud andmekogumise viisid, mille käigus on mugav narratiive koguda või luua. Narratiivset materjali võib koguda erinevate intervjuudega, valmistekstidena, mis sisaldavad inimeste lugusid mingil meid huvitaval teemal, võib luua või valida fotosid, videoid jm visuaalseid materjale, millel on süžee. Mõned autorid juhivad tähelepanu sellele, et kõik tekstid siiski ei ole narratiivid. Kõik tekstid, mis ei ole süžeega organiseeritud, ei ole narratiivid, nt statistika, loetelud, telefoniraamat, sõnastikud jms.

Andmekogumismeetodi valikul tuleb lähtuda uuringu eesmärgist ja metodoloogilisest raamistikust. Kõige sagedasem meetod on intervjuu ja eelistatud on mittestruktureeritud süvaintervjuu, kus uurija palub uurimuses osaleja(te)l jutustada oma kogemustest uurijat huvitaval teemal. Ka poolstruktureeritud intervjuu ajal võib osaleja luua hulganisti personaalseid narratiive. Intervjuu vormi valik sõltub uurimisküsimustest ja uurimuse eesmärgist.

Kirjanduses võib kohata ka rangemaid nõudmisi narratiivsele intervjuule. Jovchelovitch ja Bauer (2000) näiteks tutvustavad spetsiifilist narratiiviintervjuud, mida omal ajal arendas Franz Schütze, kes mõistis narratiivi kui monoloogi, mis meenutab teadvuse voolu ega pea kuidagi olema kuulajast mõjutatud (Jovchelovitch ja Bauer, 2000). Selline lähenemine narratiivile ignoreerib arusaama narratiivist kui interaktiivsest protsessist ja püüab minimeerida intervjueerija (kuulaja) mõju jutustajale. Sellises intervjuus palub intervjueerija intervjueeritaval vabas vormis jutustada kõike, mis talle intervjuu ajal tema elatud kogemuse kohta meelde tuleb. Intervjueerija peab jutustust passiivselt kuulama, tal on keelatud kuidagi endast märku anda seni, kuni intervjueeritav ei ütle: „See on kõik, mis mul selle kohta öelda on.“ See lause tähendab narratiivi lõppu. Seejärel võib uurija esitada täpsustavaid küsimusi. Seega koosneb see intervjuutehnika kolmest osast: esimeses osas selgitab intervjueerija, mis on uurimuse eesmärk ja et ta intervjuu teise osa ajal, kui osaleja esitab monoloogina oma narratiivi, ei sekku, vaid teeb märkmeid. Intervjuu kolmandas osas esitab intervjueerija täpsustavaid küsimusi. Selline intervjuutehnika loob üpris kunstliku ja pingestatud olukorra nii jutustaja kui ka kuulaja jaoks. Sotsiaalkonstruktsionistliku paradigma esindajad eelistavad loomulikumaid intervjuuvorme, struktureerimata või poolstruktureeritud süvaintervjuud.

Eespool kirjeldatud narratiivse intervjuu tehnika vastandiks võib pidada grupiintervjuud, kus osalejad võivad demonstreerida narratiivide koosloomet ja uurija võib keskenduda tähendusloome interaktiivsele poolele. Grupiintervjuu olukorras võivad osalejad tunda, et neil on vaja oma lugusid näidetega illustreerida ja need näited on suurepärased väikesed personaalsed narratiivid.

Oma kogemusi ja tõlgendusi endaga juhtunud sündmuste kohta võib inimene esitada väga erineval viisil. See võib olla suuline verbaalne jutustus, mida uuringus osaleja esitab otse uurijale, see võib olla kiri, kirjalikud vastused uurija intervjuuküsimustele, aga see võib olla ka uuringust sõltumatult koostatud päevik või elulugu, pilt, foto, video, graafiline kujutis vms.

Sellele küsimusele vastamist sobib alustada Catherine Kohler Riessmani tsitaadiga: „Narratiivianalüüs on uurimismeetod, mida kasutatakse jutustatud (ing storied) tekstide tõlgendamise eesmärgil.“ (Riessman, 2008b). Olulised on selles tsitaadis sõnad „tekst“ ja „tõlgendamine“.

Uurijatele võivad huvi pakkuda loo struktuur (Labov ja Waletsky, 1967), loo sisu (Riessman, 2008), loo dialoogilisus (Frank, 2012) või interaktiivsus ja toiming (Gubrium ja Holstein, 2009). Vaatame põgusalt neid kõiki.

Narratiivi struktuuri analüüs

Huvi narratiivi struktuuri analüüsimise vastu tekkis strukturalistliku sotsiolingvistika kontekstis. Mitmed autorid (Labov, 1979; Labov ja Waletsky, 1967) leidsid, et oluline on kvalitatiivses andmestikus täpselt teada, mida saab narratiiviks pidada ja mida mitte. Labov ja Waletsky (1967) töötasid välja skeemi, mille alusel saab narratiivi eristada rikkalike materjalide hulgast, mis otseselt ja rangelt ei kuulu narratiivi juurde.

Kõigepealt piiritlevad autorid selgelt narratiivi alguse, keskpaiga ja lõpu. Alguseks on narratiivi sissejuhatav sisu kokkuvõte (abstract – A) ning lõpuosa järeldus ja loo aktuaalsus jutustamise hetkel (coda – C). Narratiivi keskpunkt on erakordne/erakorraline sündmus – toiming või tegu (complicating action – CA), mis on ootamatu, tekitab segadust ja vajab lahendamist. Enne erakordse sündmuse juurde asumist selgitab jutustaja, mis olukorraga on tegemist, et kuulaja saaks orienteeruda, kus ja millal sündmus toimus. Seda osa narratiivi struktuuris nimetatakse olukorra selgituseks (orientation – O). Orientatsiooni osa narratiivist võib sisaldada ka tavalist, harjumuspäraste asjade seisu tutvustust. Iga narratiiv sisaldab jutustaja hinnangut olukorrale või sündmusele, st hinnangut (evaluation – E), mis on narratiivi tähtis osa ja enamasti järgneb erakorralise sündmuse või toimingu tutvustamisele. Kuulajat huvitab samuti see, millega sündmus lõppes ehk kuidas erakorraline olukord lahenes, mida narratiivi struktuuris tähistataksegi lahendusena (resolution – R). Kui lugu on lõpuni jutustatud, siis on lõpus enamasti veel üks osa, mis selgitab selle loo aktuaalsust jutustamise hetkel. Kuna ühtki narratiivi ei jutustata niisama, vaid selleks on alati mingisugune ajend, mis peitub jutustamise hetke olukorras, siis jutustaja selle tavaliselt ka lisab.

Et eespool kirjutatu oleks lugejale selgem, toon näite ühest hiljutisest uuringust, mille raames viisime läbi grupiintervjuud hooldusvanemate ja asenduskodutöötajatega, eesmärgiga jõuda selgusele, missugused on nende kogemused ja kuidas nad mõistavad traumakogemusega laste hooldamist. Kogutud materjali alusel kirjutasime artikli, milles kasutasime narratiivianalüüsi meetodit ja selleks eraldasime esimese sammuna transkriptsioonides personaalsed narratiivid, mida hiljem ka temaatiliselt analüüsisime (Strömpl jt, 2024).

Labov ja Waletsky arvavad, et narratiiviks tuleb arvata ainult need lood, kus kõik narratiivi struktuurielemendid on olemas. Kui mõni neist puudub, siis ei ole tegemist narratiiviga. Kuid sellega ei saa päriselt nõustuda, sest narratiivid, eriti need, mis kujunevad loomuliku suhtluse käigus, võivad olla katkendlikud, mõned narratiivi osad võivad korraks kõrvale jääda ja jutustaja võib nende juurde mingi aja pärast tagasi pöörduda või narratiivi mõne struktuuriosa (nt Coda) hoopis ära jätta. Näiteks kui jutustaja märkab, et kuulaja sai aru, mida ta öelda tahtis, ja lisaselgitus on ebavajalik. Seega on narratiivi struktuuri analüüsi meetodi kasutamine kasulik, kui mõni lugu kipub intervjuu rikkaliku materjali hulgas ära kaduma. Samuti on loo üles leidmine kasulik, kui see on vestluse käigus osadeks lõigatud ning on vaja loo erinevad osad üles leida ja uuesti üheks tervikuks koondada, või kui lugu on erinevate osalejate poolt koos loodud. Samas on narratiivide sisuanalüüs kahtlemata formaalsete struktuuriosade üles otsimisest olulisem.

Narratiivi sisu analüüs

Enamik narratiiviuurijaid keskendub narratiivide sisu analüüsimisele. See võib toimuda tavalise sisu- või temaatilise analüüsina selle erinevusega, et kõigepealt eraldatakse narratiivid muust tekstist. Sisuanalüüsis võib erilist tähelepanu pöörata narratiivis osalenud tegelaste funktsioonidele ja rollile jutustaja seisukohast.

See väike näide sisuanalüüsist lähtub Riessmani (2008) narratiivi sisuanalüüsi definitsioonist ehk ma püüdsin siin näidata narratiivi sisu tõlgendamist. See peegeldab minu arusaamist osaleja narratiivist ja keegi teine võib selles näha veel mingeid nüansse, mis kõik on seletatav sellega, et narratiive tõlgendades oleme ise interaktsioonis nii jutustaja kui hiljem ka transkribeeritud tekstiga. Meie enda huvid muudavad tähelepanu teravaks just seal, kus on juttu sellest, mis meid kõige rohkem kõnetab. See ei tähenda, et uurijal oleks õigus kõlanud sõnadele midagi lisada või ära võtta, seda ei tohi mingil juhul teha. Samas peame olema teadlikud, et osaleme narratiivide koosloomises ka siis, kui andmeid analüüsime.

Soovitan lugeda ka Soo ja Kutsari (2022) suurepärast narratiivi sisuanalüüsil põhinevat artiklit.

Narratiivi dialoogilisuse ja koosloome analüüs

Niisiis on narratiivid interaktiivse tegevuse tulemus. Jutustaja jaoks mängivad kuulajad olulist rolli ja seega analüüsib osa narratiiviuurijaid põhjalikult seda, mis toimub narratiivi jutustamise ehk loomise ajal. Need uurijad rõhutavad ühelt poolt koosloome protsessi analüüsi ja samas keskenduvad ka narratiivide sisemise dialoogilisuse avastamisele ja/või selgitamisele.

Analüüsi teoreetilise raamistiku moodustab sotsiaalkonstruktsionistlik ja suhetel põhinev (relational) kontseptsioon, mis tähendab, et kui narratiiv on tähenduste loomise protsess, siis selle protsessi analüüs on omaette analüüsi eesmärk. Sel juhul analüüsitakse seda, kuidas on tähendus narratiivis loodud ning missugused märgid kõnelevad narratiivi dialoogilisusest.

Et selgust saada, mis toimub, kui inimesed üksteisele lugusid jutustavad (nt grupiintervjuu ajal), toon näite ühest varasemast uuringust, kus kasutasin narratiivianalüüsi meetodit. Tegemist on rahvusvahelise uuringuga, mis toimus 2011. aastal ja käsitles tol ajal veel uut,  teismeliste veebiriskide teemat. Uuringu pealkiri inglise keeles oli „Risk-taking Online Behaviour – Empowerment through Research and Training (ROBERT)“.

Selle uuringu raames viisime kolleeg Kadri Sooga läbi fookusgrupi intervjuud. Kuna Eesti valim ei koosnenud spetsiaalselt ohvritest, eeldati, et fookusgrupp oleks tõhus meetod, et julgustada alaealisi omavahel sellel väga olulisel, kuid mitte liiga isiklikul teemal arutama.

Narratiiviuuringu kohta on ilmunud palju teaduskirjandust ning see nimekiri aina pikeneb. Selle peatüki eesmärk oli anda põgus ülevaade võimalikest uuringu- ja analüüsiviisidest. Ma keskendusin eelkõige oma kogemustele, mis võivad sarnaneda kellegi teise kogemustega, kuid võivad ka neist erineda. Loodan siiski, et lugeja saab inspiratsiooni minu narratiivist!

Krumm, M. (2025). Üleminekueas Eesti naise lugu: narratiivne uuring. Magistritöö. Tartu Ülikool, ühiskonna ja infoprotsesside analüüsi õppekava.

Leosk, N. (2021). Eestkoste laste eestkostjate narratiivides. Magistritöö. Tartu Ülikool, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppekava.

Paal, K. (2013). Elu jooksul läbi elatud väärkohtlemise tõlgendamine eaka eluloonarratiivi põhjal. Magistritöö. Tartu Ülikool, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppekava.

Atkinson, R. (2002). The life story interview. J. Gubrium ja J. Holstein (toim), Handbook of Interview Research. Context and Methods (lk 121–140). Thousand Oaks, London, New Delhi: SAGE.

Bahtin, M. (1979). Эстетика словесного творчества. [Verbaalse loomingu esteetika]. Москва: Искусство.

Bamberg, M. (2011). Who am I? Narration and its contribution to self and identity. Theory and Psychology, 21(3), 3–24.

Bamberg, M. (toim) (2008). Narrative State of the Art. Amsterdam/Philadelphia: John Benjamins Publishing Company.

Bruner, J. (1991). Self-making and World-making. Journal of Aesthetic Education, 25(1), 67–78.

Bruner, J. (2004). Life as narrative. Social Research, 71(3), 691–710.

Coffey, A. ja Atkinson, P. (1996). Making Sense of Qualitative Data. Complementary Research Strategies. Thousand Oaks, London, New Delhi: SAGE.

Frank, A. W. (2012). Practicing dialogical narrative analysis. J. Holstein ja J. Gubrium (toim), Varieties of Narrative Analysis (lk 33–52). Los Angeles, London, New Delhi, Singapore: SAGE.

Georgakopoulou, A. (2008). Thinking big with small stories in narrative and identity analysis. M. Bamberg (toim), Narrative – State of the Art (lk 145–154). Amsterdam/Philadelphia: John Benjamins Publishing Company.

Gubrium, J. ja Holstein, J. (2009). Analyzing Narrative Reality. Thousand Oaks, etc.: SAGE.

Jovchelovitch, S. ja Bauer M. W. (2000). Narrative interview. M. W. Bauer ja G. Gaskell (toim), Qualitative Researching with Text, Image and Sound. A Practical Handbook (lk 57–74). Los Angeles, London, New Delhi, Singapore: SAGE.

Labov, W. ja Waletzky J. (1967). Narrative analysis: Oral versions of personal experience. J. Helm (toim), Essays on the verbal and visual arts (lk 12-47). Seattle: American Ethnological Society / University of Washington Press.

Labov, W. (1972). Language in the Inner City: Studies in the Black English Vernacular. Philadelphia: University of Pennsylvania Press.

Labov, W. (1997). Some further steps in narrative analysis. Journal of Narrative and Life History, 7(1–4). http://www.ling.upenn.edu/~wlabov/sfs.html

Linno, M. ja Strömpl, J. (2012). Narratiivse maailma uurimine. J. Strömpl, M. Selg ja M. Linno (toim), Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses (lk 48–61). Laste väärkohtlemise lood. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Patterson, W. (2008). Narratives of events: Labovian narrative analysis and its limitations. M. Andrews, C. Squire ja M. Tamboukou (toim), Doing Narrative Research (lk 22–40). Los Angeles, London, New Delhi, Singapore, Washington DC: SAGE.

Polkinghorn, D. (1988). Narrative Knowing and the Human Science. New York: State University of New York Press.

Riessman, C. K. (1993). Narrative Analysis. London, Thousand Oaks, New Delhi: SAGE.

Riessman, C. K. (1997). A short story about long stories. Journal of Narrative and Life History, 7(1-4), 155–158.

Riessman, C. K. (2000). Analysis of Personal Narratives. Kasutatud 06.02.2021, http://alumni.media.mit.edu/~brooks/storybiz/riessman.pdf

Riessman, C. K. (2008a). Narrative Methods for the Human Sciences. Los Angeles, London, New Dehli, Singapore: SAGE.

Riessman, C. K. (2008b). Narrative analysis. The Sage Encyclopedia of Qualitative Research Methods. SAGE.

Soo, K. ja Kutsar, D. (2019). Minu lapsepõlve „õnn’ ja „õnnetus“ seoses hariduse ja õppimisega: üliõpilaste mälestusi kooliajast. Mäetagused. https://doi.org/10.7592/MT2019.74.soo_kutsar

Squire, C., Andrews, M. ja Tamboukou, M. (2008). Introduction. What is narrative research? M. Andrews, C. Squire ja M. Tamboukou (toim), Doing Narrative Research (lk 1–21). Los Angeles, London, New Delhi, Singapore, Washington DC: SAGE.

Strömpl, J. (2015). Online risks: Adapting an interactive dialogical narrative method for studying the process of meaning making by teenagers in the focus group interview context. A.-A. Allaste ja K. Tiidenberg (toim), „In Search of …“ New Methodological Approaches to Youth Research (lk 194−215). Cambridge: Cambridge Scholars Publishing.

Strömpl, J. (2012). Sotsiaalse tegelikkuse konstrueeritud iseloom ja interpreteeriv sotsiaalteadus. J. Strömpl, M. Selg ja M. Linno (toim), Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses. Laste väärkohtlemise lood (lk 15–27). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Strömpl, J. Sindi, I. ja Lust, M. (2024). Is trauma-informed care possible without information? – Experience of trauma awareness among Estonian foster parents and residential caregivers. Journal of Child & Adolescent Trauma. doi:10.1007/s40653-024-00620-x

Tamm, M. (toim) (2011). Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Truusa, T.-T., Kasearu, K. ja Strömpl, J. (2021). Military spouses in contemporary Estonia: Meaning making in the stories of the wives and partners of active servicemen. Journal of Baltic Studies. doi:10.1080/01629778.2021.1915830

White, M. (2004). Folk psychology and narrative practices. L. E. Angus ja J. McLeod (toim), The Handbook of Narrative and Psychotherapy. Practice, Theory, and Research (lk 15–52). Thousand Oaks, London, New Delhi: SAGE.