Kvantitatiivne ja kvalitatiivne uurimisviis

Kvantitatiivne uurimisviis lähtub eeldusest, et mõõtmiste abil saab koguda ümbritseva maailma kohta objektiivseid ja üheselt mõistetavaid teadmisi. Uurimismaterjal kogutakse meetoditega, mis võimaldavad kvantitatiivset, arvulist mõõtmist ning järeldused tehakse (eelkõige) uurimismaterjali statistilise analüüsi põhjal. Siit ka nimetus – kvantitatiivne uurimisviis.

Kvantitatiivse uurimisviisi puhul on uuringu tegijate eesmärk testida teooriaid, elimineerida väärad väited ja kinnitada allesjäänuid. Seega lähtub kvantitatiivne uurimisviis deduktiivsest uurimisstrateegiast ja seda iseloomustab uuringuprotsess, kus erinevad tegevussammud järgnevad üksteisele väga kindlas järjekorras.

Deduktiivsus tähendab seda, et arutluskäik liigub üldiselt üksikule (vt joonis 1). Deduktiivse uurimisstrateegia puhul on uuringu aluseks sotsiaalteaduslik teooria või varasem uuring, mille paikapidavust soovitakse konkreetses kontekstis kontrollida. Teooria või varasemate empiiriliste uuringute kontrollimiseks püstitatakse sellest lähtuvad hüpoteesid (või uurimisküsimused). Hüpoteeside kontrollimiseks (või uurimisküsimustele vastamiseks) kogutakse ja analüüsitakse arvulisi andmeid. Andmeanalüüsi tulemused võimaldavad püstitatud hüpoteesid kas kinnitada, osaliselt kinnitada või ümber lükata.

Niisiis sobib deduktiivset strateegiat kasutada:

• teemade puhul, mida on varem palju uuritud;
• varasematel uuringutel/teooriatel põhinevate hüpoteeside kontrollimiseks;
• varasemate uuringute/teooriate põhjal koostatud konkreetsetele uurimisküsimustele vastuste otsimiseks.

Et selgitus ei jääks liialt teoreetiliseks, toon deduktiivse uurimisstrateegia loogika tutvustamiseks näite. Sotsiaalse mobiilsuse kohta käivad teooriad ja rohked empiirilised uuringud ütlevad põlvkondadeülese mobiilsuse kohta seda, et vanemate haridustase mõjutab laste omandatavat haridustaset (Barone ja Ruggera, 2018; Blossfeld, 2019; Buis, 2013; Bukodi ja Goldthorpe, 2013; Jaeger 2007 ja 2009; Kraaykamp ja van Eijck, 2010; Meraviglia ja Buis, 2015). Ka Eestis tehtud empiirilised uuringud näitavad, et kõrgharitud vanemate lapsed omandavad kõrghariduse suurema tõenäosusega kui põhiharidusega vanemate lapsed (Halapuu ja Valk, 2013; Roots, 2013; Saar ja Helemäe, 2017; Saar, Helemäe ja Lauri, 2020). Seejuures mõjutab Eestis laste akadeemilist edukust ja koolivalikuid eriti tugevalt ema haridustase. Niisiis võib teooriale ja varasematele empiirilistele uuringutele tuginedes püstitada hüpoteesi, et Eestis on kõrgharidusega emade lastel võrreldes kõrghariduseta emade lastega suurem tõenäosus kõrghariduse omandamiseni jõuda ka 2020. aastatel.

Hüpoteesi kontrollimiseks korraldatakse 26–35-aastaste noorte täiskasvanute seas Eesti kontekstis esindusliku valimiga küsitlusuuring, milles küsitakse nii noorte endi kui ka nende vanemate haridustaseme kohta. Kui uuring on korrektselt läbi viidud ja tulemused kinnitavad, et suurema osa kõrghariduse omandanud noorte emadel on samuti kõrgharidus (samas kui põhihariduse, kutsehariduse ja keskharidusega emade lastest on vähem noori kõrghariduseni jõudnud), saab kinnitada hüpoteesi paikapidavust. Saadud tulemused kehtivad mingi tõenäosusega iga 26–35-aastase noore täiskasvanu puhul, st on üldistatavad kõigile Eesti noortele vastavas vanuserühmas.

Deduktiivse uurimisstrateegia puhul on uuringuprotsess lineaarne, st kulgeb kindlalt ettenähtud etappide järjekorras (joonis 2). Teooria ja/või varasemate uuringute põhjal sõnastatud uurimisprobleem ja püstitatud hüpoteesid/uurimisküsimused peavad olema juba uuringu ettevalmistavas faasis väga täpselt paigas ning neid töö käigus ei muudeta. Deduktiivse uurimisstrateegia ja lineaarse uurimisprotsessi puhul on eeltöö põhjalikkus ülioluline, sest planeerimisel tehtud vigu ei saa tagantjärele parandada.

Kvantitatiivsed meetodid on asendamatud, kui …

• … soovitakse teha üldistavaid järeldusi uuritava inimrühma (üldkogumi) kohta;
• … uurimuse eesmärk on selgitada välja millegi esinemissagedus;
• … soovitakse analüüsida tunnuste vahelisi seoseid;
• … soovitakse testida hüpoteese;
• … analüüsitakse arvulisi/kvantifitseeritavaid andmeid;
• … uuringus osaleb palju uuritavaid.

Valimid kvantitatiivsetes uuringutes

Kvantitatiivuuringutes kasutatakse peamiselt tõenäosuslikke valimeid, nagu lihtne juhuvalim, süstemaatiline juhuvalim, kihtvalim ja klastervalim.

Andmekogumismeetodid kvantitatiivsetes uuringutes

Andmekogumismeetoditest seostuvad kvantitatiivse uurimisviisiga näiteks küsitlusuuringud, eksperimendid ja struktureeritud vaatlused.

Kvalitatiivne uurimisviis lähtub seisukohast, et teadmisi sotsiaalsest maailmast saame tähenduste uurimise kaudu. Inimesed omistavad tegelikkusele erinevaid tähendusi ning seega on sotsiaalne reaalsus muutuv, tõlgenduslik ning subjektiivne. Seetõttu ei ole ka uurijat võimalik uuritavast nähtusest eraldada, pigem vastupidi – uurija tõlgendused on osa uurimisprotsessist. Kvalitatiivsetes uuringutes kasutatakse mittearvulisi andmeid (tekst, kujutised, audio, video) ning uurimismaterjalist tehakse järeldusi statistilisi vahendeid kasutamata, eelkõige tõlgendaval viisil.

Kvalitatiivse uurimisviisi puhul on uuringu tegijate eesmärk tuua andmetes tõlgendaval viisil esile mustreid. Seega lähtub kvalitatiivne uurimisviis induktiivsest uurimisstrateegiast ja seda iseloomustab tsükliline uuringuprotsess.

Induktiivsus tähendab seda, et arutluskäik liigub üksikult üldisele (joonis 3). Induktiivse uurimisstrateegia puhul algab uuring hulgast mittestruktureeritud (korrastamata) andmetest mingil teemal (nt poolstruktureeritud või struktureerimata intervjuud, uuringus osalejate tehtud videod või joonistused). Selleks et seda suurt andmehulka kuidagi organiseerida, otsitakse andmetes teatud mustreid ja seoseid, mille pinnalt luuakse esialgsed tõlgendused. Põhistatud teooria puhul luuakse nende tõlgenduste pealt teooria.

Induktiivset strateegiat sobib seega kasutada:

• teemade puhul, mida on varem suhteliselt vähe uuritud;
• teooriast ja varasematest uuringutest otseselt mitte tõukuvatele uurimisküsimustele vastuste otsimiseks;
• inimeste kogemuste, tõlgenduste ja tähenduste mõistmiseks või loomiseks valitud teemal;
• uute teooriate loomiseks (põhistatud teooria kasutamisel).

Et selgitus ei jääks liialt teoreetiliseks, tutvustan induktiivse uurimisstrateegia loogikat näite varal. Oletagem, et eakate inimeste arusaamu tehisintellektist on seni vähe uuritud. Puudub teadmine, millist tähendust nad tehisintellektile omistavad, mida eakad tehisintellektist ja selle kasutamisest arvavad, kas ja kuidas nad seda kasutavad ning millist rolli tehisintellekt nende elus mängib (kui üldse). Vastava info kogumiseks tehakse kaks rühmaintervjuud ülikoolide emeriitprofessoritega ja kümme rühmaintervjuud eakate päevakeskuste klientidega. Iga intervjuu kestab umbes poolteist tundi. Intervjuu käigus avaldavad eakad oma arvamust ja kirjeldavad tehisintellektiga kokkupuutumise kogemusi. Intervjuud transkribeeritakse. Tulemused saadakse tekstide analüüsi teel. Oletagem, et emeriitprofessorid rääkisid intervjuus oma kogemustest tehisintellekti kasutamisega teadustöös; päevakeskuse eakad rääkisid aga, et nemad ise tehisintellekti abi ei kasuta, küll aga teevad seda nende lapselapsed. Siit koorub uurijapoolne esialgne tõlgendus, et tehisintellekti kasutuses esineb lisaks ealisele lõhele ka eakate põlvkonna sisene hariduslik-ametialane lõhe. Selle tõlgendusega edasi töötades võib jõuda uurimises osalejate kogemusi kokkuvõtva tulemuseni, mis võib olla lähtekohaks teooria loomisele tehisintellekti kasutamise põlvkonnasisesest hariduslik-ametialasest lõhest eakate seas.

Induktiivse uurimisstrateegia puhul on uurimisprotsess loominguline, paindlik ja tsükliline (joonis 4). Induktiivse uurimisstrateegia rakendamisel on lubatud uurimisküsimuste täpsustamine uurimisprotsessi kestel, kui näiteks andmekogumise käigus peaks avalduma mõni uus oluline teema, millega uurija ei osanud uuringuplaani koostades arvestada (eriti siis, kui uurimise all on mõni seni uurimata uus teema). Samas tuleb arvestada, et kuigi induktiivse uurimisstrateegia puhul ei ole uurimisprotsess nii jäik kui deduktiivse uurimisstrateegia korral ning selline lähenemine sobib iseäranis hästi vähe uuritud teemade uurimiseks, ei või ka kvalitatiivuuringu puhul andmeid koguma minna nn puhta lehena. Eeltöö – sh varasemate uuringute ja teooriatega tutvumine, korrektse akadeemilise kirjanduse ülevaate koostamine, uurimisprobleemi sõnastamine, eesmärgi püstitamine ja uurimisküsimuste formuleerimine – on hädavajalik ka induktiivse uurimisstrateegia kasutamisel.

Kvalitatiivsed meetodid sobivad, kui …

• … tahetakse teada, kuidas inimesed nähtusi kirjeldavad ja tõlgendavad, mida ja kuidas oma kogemustest räägivad;
• … kasutatakse sõnalisi/tekstilisi andmeid;
• … uuringus osaleb pigem vähe uuritavaid.

Valimid kvalitatiivsetes uuringutes

Kvalitatiivuuringutes kasutatakse peamiselt mittetõenäosuslike valimi koostamise meetodeid nagu sihipärane valim ja lumepallivalim. Enamasti tehakse uuringus osalejate valik mingi kriteeriumi alusel (nt uuritavate sarnasus või erinevus, tüüpilised või ekstreemsed juhtumid). Tasub tähele panna, et kuigi kvalitatiivuuringuis on valimi koostamise reeglid pealtnäha vähem ranged ning uuringu tegijatel on rohkem vabadust ja valikuvõimalusi kui kvantitatiivuuringuis, peavad siingi valimi koostamisel tehtud valikud olema selgelt põhjendatud.

Andmekogumismeetodid kvalitatiivsetes uuringutes

Andmekogumismeetoditest seostuvad kvalitatiivse uurimisviisiga näiteks intervjuud, fookusgrupi intervjuud, vähestruktureeritud või struktureerimata vaatlus, etnograafiline uurimus ja loovuurimismeetodid.

Lühikeses ülevaates kvantitatiivsest ja kvalitatiivsest uurimisviisist sai rõhutatud, et kummalgi uurimisviisil on oma otstarve, eelised ja piirangud. Kui kvalitatiivne uurimisviis (induktiivne uurimisstrateegia) on hea lähenemine uute tõlgenduste ja teooriate loomiseks, siis kvantitatiivne uurimisviis (deduktiivne uurimisstrateegia) on tõhus olemasolevate teooriate kontrollimiseks. Kvalitatiivsete meetoditega saadud tulemused ei ole otseselt üldistatavad ja laiendatavad üldkogumitele, mistõttu tuleks tulemuste üldkehtivust testida täiendavaid (kvantitatiiv)uuringuid läbi viies. Seega võivad kvantitatiivne ja kvalitatiivne uurimisviis olla teineteist täiendavad ning uue sotsiaalteadusliku teadmise saamiseks ühtmoodi vajalikud ja väärtuslikud.

Selleks et kvantitatiivse ja kvalitatiivse uurimisviisi põhiolemus võrdlevalt esile tuua, on kahe uurimisviisi peamised erinevused esitatud lihtsustatud kujul tabelis 1 ideaaltüüpidena.

Tabel 1. Kvantitatiivse ja kvalitatiivse uurimisviisi erinevused (Bryman, 2016 põhjal)

Vaatamata sellele, et tabelist võib jääda mulje, et tegemist on läbinisti vastandlike lähenemistega, on kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete uuringute tegijatel oluline ühisosa, sest (vt Bryman, 2016):

• mõlemad tegelevad andmete koondamise / „kokku surumisega“;
• mõlemad otsivad vastuseid uurimisküsimustele;
• mõlemad seovad andmeanalüüsi tulemusi varasema kirjandusega;  
• mõlemale pakuvad huvi variatsioonid inimühiskondades;
• mõlemad pingutavad, et uuringutulemused ei oleks kallutatud;
• mõlemale on tähtis uurimisprotsessi läbipaistvus;
• mõlemale on oluline uurimismeetodi sobivus uurimisküsimusega;
• mõlemad peavad tulemuste tõlgendamisel arvestama kasutatavatest uurimismeetoditest tulenevate piirangutega.

Kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete andmete kombineerimine

Olenevalt uurimisprobleemist ja -eesmärgist võib nii mõnigi kord osutuda kvantitatiivse või kvalitatiivse lähenemise vahel valimise asemel viljakamaks lahenduseks nende kombineerimine. Steckler jt (1992) toovad selleks välja neli peamist võimalust.

Esiteks võib kvalitatiivseid meetodeid kasutada abivahendina selleks, et töötada välja mõõdikud ja instrumendid kvantitatiivuuringu tarbeks (Steckler jt, 1992; joonis 5). See toimub näiteks siis, kui küsitlusuuringu ankeedis ammendava vastusevariantide loetelu loomiseks viiakse uuringu sihtrühma liikmetega läbi kvalitatiivsed intervjuud.

Teiseks võidakse kvantitatiivseid meetodeid mõnikord kasutada kvalitatiivse uuringu „kaunistamiseks“ (Steckler jt, 1992; joonis 6). Sellise „kaunistamise“ näide on kvalitatiivuuringu raport, kuhu on lisatud mõned statistilistel andmetel põhinevad joonised või tabelid käsitletava probleemi ulatuse rõhutamiseks. Võimalik on ka vastupidine olukord, kus kvalitatiivseid meetodeid kasutatakse kvantitatiivuuringu „kaunistamiseks“. Sellisel juhul võime uuringu raportist statistilise analüüsi kõrvalt leida mõningaid ilmekaid ja teksti elavdavaid tsitaate.

Kolmandaks võidakse kvalitatiivseid meetodeid kasutada ka kvantitatiivuuringu tulemuste seletamiseks (Steckler jt, 1992; joonis 7). Sellisel juhul ei piirduta kvantitatiivuuringu raportis üksnes mõne kvalitatiivuuringust pärineva illustratiivse tsitaadi lisamisega, vaid kvalitatiivuuringu tulemusi kasutatakse mõnevõrra ulatuslikumalt, et uuringus osalenute sõnade ja kogemuste abil seletada, mis on kvantitatiivuuringu tulemuste taga.

Neljandaks on võimalik ka variant, et uuringus kasutatakse kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid meetodeid võrdsel määral ja paralleelselt (Steckler jt, 1992; joonis 8). Sellisel juhul võime uuringu raportist leida kas eraldi peatükid kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete andmete analüüsiga või siis peatükid, kus kvantitatiivne ja kvalitatiivne analüüs on omavahel põimitud.

Seega ei tasu kvantitatiivset ja kvalitatiivset uurimisviisi vaadata kui lepitamatuid vastandeid, vaid pigem kui üksteist toetavaid ja täiendavaid võimalusi komplekssete uurimisprobleemide lahendamiseks.

Barone, C. ja Ruggera, L. (2018). Educational equalization stalled? Trends in inequality of educational opportunity between 1930 and 1980 across 26 European nations. European Societies, 20(1), 1–25. doi:10.1080/14616696.2017.1290265

Blossfeld, P. N. (2019). A multidimensional measure of social origin: Theoretical perspectives, operationalization and empirical application in the field of educational inequality research. Quantity & Quality, 53,1347–1367.

Bryman, A. (2016). Social Research Methods. Oxford: Oxford University Press.

Buis, M. L. (2013). The composition of family background: The influence of the economic and cultural resources of both parents on the offspring’s educational attainment in the Netherlands between 1939 and 1991. European Sociological Review, 29(3), 593–602. doi:10.1093/esr/jcs009

Bukodi, E. ja Goldthorpe J. (2013). Decomposing ‘social origins’: The effects of parents’ class, status, and education on the educational attainment of their children. European Sociological Review, 29(5), 1024–1039. doi:10.1093/esr/jcs079

Halapuu, V. ja Valk, A. (2013). Täiskasvanute oskused Eestis ja maailmas: PIAAC uuringu esmased tulemused. Tartu: Haridus- ja teadusministeerium.

Jaeger, M. M. (2007). Educational mobility across three generations: The changing impact of parental social class, economic, cultural and social capital. European Societies, 9(4), 527–550. doi:10.1080/14616690701449568

Jaeger, M. M. (2009). Equal access but unequal outcomes: Cultural capital and educational choice in a meritocratic society. Social Forces, 87(4), 1943–1972. doi:10.1353/sof.0.0192  

Kraaykamp, G. ja van Eijck, K. (2010). The intergenerational reproduction of cultural capital: A threefold perspective. Social Forces, 89(1), 209–231. doi:10.1353/sof.2010.0087

Lagerspetz, M. (2017). Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus. Tallinn: TLÜ Kirjastus.

Meraviglia, C. ja Buis, M. L. (2015). Class, status, and education: The influence of parental resources on IEO in Europe, 1893–1987. International Review of Social Research, 5(1), 35–60. doi:10.1515/irsr-2015-0004

Roots, A. (2013). Occupational and Income Mobility During Post-Socialist Transformation of 1991−2004 in Estonia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Saar, E. ja Helemäe, J. (2017). The role of economic and cultural resources in the intergenerational transmission of education in Estonia. J. Erola ja E. Kilpi-Jakonen (toim), Social Inequality Across the Generations: The Role of Compensation and Multiplication in Resource Accumulation (lk 27−47). Cheltenham; Northampton: Edward Elgar Publishing. doi:10.4337/9781786432568.00008

Saar, E., Helemäe, J. ja Lauri, T. (2020). How educational, economic and cultural resources do matter: Cohort differences in the impact of parental resources on educational attainment in the socialist and post-socialist context. International Journal of Sociology, 51(2), 105–134. doi:10.1080/00207659.2020.1856543 Steckler, A., McLeroy, K. R., Goodman, R. M., Bird, S. T. ja McCormick, L. (1992). Toward integrating qualitative and quantitative methods: An introduction. Health Education Quarterly, 19(1), 1–8. Doi:10.1177/109019819201900101