Küsimustiku koostamine

Vastuse tüübi järgi

Kinnised küsimused on ette antud vastusevariantidega küsimused, mis enamasti moodustavad suurema osa kõigist ankeedis sisalduvatest küsimustest.

Poolavatud küsimused on ette antud vastusevariantidega küsimused, millele vastaja saab soovi korral lisada oma vastusevariandi (Muu: palun täpsustage).

Avatud küsimused on küsimused, millele vastaja saab vabalt oma sõnadega vastata. Avatud küsimuste lisamist küsimustikku tuleb hoolega kaaluda, sest neid ei saa kodeerimata kujul koos teiste tunnustega statistilises analüüsis kasutada ning nende kodeerimine võib olla väga ajamahukas.

Funktsiooni järgi

Sisulised küsimused on kõik need küsimused, mis annavad infot uuritava teema või vastajate kohta.

Filterküsimused on abiküsimused, mida kasutatakse osade vastajate väljafiltreerimiseks olukorras, kus ei ole vaja, et kõik vastajad vastaksid kõigile küsimustele või küsimusteplokkidele. Näiteks, kui küsitakse midagi vastaja praeguse töökoha kohta, siis filtreeritakse välja ainult need vastajad, kes töötavad.

Skaalatüübi järgi

Küsimusi võib liigitada ka selle alusel, millisel skaalal neile vastatakse. Võimalike skaalade kohta vaata täpsemalt alapeatükist „Tunnused ja nende tüübid“.

Küsimustikku koostades tuleks kinni pidada teatud reeglitest. Küsimustiku küsimused on ideaalis lühikesed, kergesti mõistetavad ega sisalda võõrsõnu, slängi ega erialaspetsiifilist sõnavara. Hea küsimus on selline, millest inimene esimese kuulmise/lugemise peale kergesti aru saab. Hea küsimuse tunneb muuhulgas ära sellest, et:  

• see mõõdab uurimisküsimuse seisukohalt midagi olulist,  
• see annab uuritava nähtuse või vastaja kohta täiendavat informatsiooni,
• vastaja on võimeline küsimusele vastama,
• vastaja on valmis küsimusele vastama ausalt,
• kõik vastajad saavad küsimusest (enam-vähem) ühtmoodi aru.

See on kõik aga üsna üldine. Alljärgnevalt on tutvustatud konkreetsemaid nõudmisi, millele üks hea küsimus peaks vastama.

Hea küsimus on mõistliku pikkusega

Ankeediküsimus peaks olema nii lühike kui võimalik. Mida pikem on küsimus, seda raskem on vastajal sellest aru saada ning seda erinevamalt võivad erinevad vastajad küsimust tõlgendada. Oppenheim (2000) soovitab, et küsimus ei tohiks sisaldada palju rohkem kui 20 sõna.

Hea küsimus on lihtsasti mõistetav

Loomulikult sõltub küsimuse sõnastus väga palju sellest, keda küsitletakse. Kui uuritakse kogu rahvastikku, tuleb silmas pidada, et küsimused peavad olema arusaadavad kõigile vastajatele olenemata nende sotsiaalsest taustast, vanusest, haridusest ja vaimsest võimekusest. Seetõttu on mõistlik vältida vähelevinud sõnu, tehnilisi termineid, võõrsõnu, slängi, erialaspetsiifilisi väljendeid ja lühendeid. Seejuures tuleb arvestada, et mis mingile inimgrupile võib tunduda täiesti igapäevane asi, ei pruugi sama tuntud ja tavaline olla sugugi mitte päris kõigile ühiskonnas esindatud gruppidele. Mingeid spetsiifilisi gruppe uurides võib erialaste väljendite ja võõrsõnade kasutamine erandkorras siiski ka õigustatud olla.

Hea küsimus on konkreetne

Kuigi hea küsimus on lihtne ja lühike, ei tohi see samas olla liiga üldine ja abstraktne. „Kas te olete aktiivne?“ ei ole küsimustikus kasutamiseks hea küsimus. Küsimus peaks olema piisavalt konkreetne ja andma vastajale piisavalt infot selle kohta, mille kohta temalt ikkagi midagi küsitakse. Näiteks üle-eelmises lauses toodud küsimuse korral tekiks vastajal tõenäoliselt küsimus, millise aktiivsuse kohta temalt täpsemalt küsitakse, sest aktiivne võib inimene olla nii ühiskondlikult, füüsiliselt, seksuaalselt kui veel mitmel moel. Nii võib tekkida olukord, kus osad inimesed vastavad ühiskondliku, osad füüsilise ja osad seksuaalse aktiivsuse kohta.

Küsimuses tuleks kindlasti täpsustada, millist võrdlussüsteemi tuleks hinnangute andmisel kasutada. Näiteks kas eelpool toodud näiteküsimuses peaks inimene oma aktiivsust võrdlema teiste omaealistega, oma kolleegidega või oma naabruskonna elanikega.   

Hea küsimus ei sisaldada (topelt) eitusi

Küsimustikuküsimustes on mõistlik eitusi vältida ning päris kindlasti tuleb vältida topelteitusi. (Topelt)eitused muudavad küsimuse keeruliseks ning vastajatel võib tekkida raskusi sellest arusaamisega. Kui küsimuses mitu korda midagi eitada, viib see vastaja täielikku segadusse, kas tema peaks selle ei-de rodu peale eitama või jaatama.

Hea küsimus on üheselt mõistetav  

Küsimusi koostades tuleb vältida sõnu, millest erinevad vastajad või vastajate grupid võivad erinevalt aru saada. Küsimustikus ei ole ruumi irooniale, sarkasmile ning kahe- ja mitmemõttelistele sõnamängudele.

Hea küsimus on tasakaalustatud ja neutraalne

Mitte mingil juhul ei tohi küsimuse sõnastus suunata vastajat mingil kindlal viisil vastama. Näiteks küsides inimeste hoiakute kohta mingis küsimuses, peaksid küsimuse sõnastuses olema tasakaalus nii toetust kui vastuolekut väljendavad tegusõnad. Selle asemel, et küsida „Kas toetate õppemaksu kehtestamist ülikoolides?“ oleks hoopis neutraalsem küsida „Kas olete ülikoolides õppemaksu kehtestamise poolt või vastu?“

Samamoodi tuleb jälgida seda, et vastusevariandid vastajat kindlas suunas vastama ei kallutaks.

Hea küsimus sisaldab ainult ühte küsimust

Iga küsimustikuküsimus võib sisaldada ainult ühte küsimust või väidet. Sellest reeglist kinni pidamine on äärmiselt oluline sellepärast, et küsimustikule vastates peab vastaja enamasti valima etteantud vastusevariantide seast ning tal pole võimalik juurde kirjutada selgitust, millisega ühte küsimusse kokku kuhjatud väidetest ta nõustub täielikult, millisega osaliselt ning millisega üldse mitte.

Klassikaline näide probleemi näitlikustamiseks on küsimus: „Kas Te sooviksite olla rikas ja kuulus?“ (Fowler 2012). On selge, et rikas ja kuulus ei ole täpselt sama asi. Inimene võib näiteks soovida olla rikas, aga mitte kuulus. Seetõttu tuleks selleks, et selgitada välja, kui palju inimesi sooviks olla rikkad ja kui palju inimesi tahaks olla kuulsad, küsida kaks eraldi küsimust.

Hea küsimus ei sisaldada eeldusi

Küsimus ei tohiks sisalduda põhjendamatuid eeldusi, et vastaja on midagi teinud, midagi usub või teab. Nii ei ole mõistlik kõigilt uuringusse sattunud inimestelt küsida „Kui kaua kestis Teie viimane püsisuhe?“, sest kui tegemist ei ole just hiljaaegu lahku läinud inimeste seas läbi viidava küsitlusega, võib vastajate seas leiduda inimesi, kes ei ole kunagi püsisuhtes olnud või kelle viimane püsisuhe alles kestab.

Kui küsimustik sisaldab küsimusi, mis sisaldavad eeldusi, et vastaja on midagi teinud või kogenud, siis ei tohiks sellised küsimused kindlasti olla kohustuslikud, sest mõnedel vastajatel lihtsalt pole võimalik neile ausalt vastata.

Üldjuhul tähendab küsimustiku küsimusele vastamine valiku tegemist ette antud variantide seast. Vastusevariandid on küsimuse lahutamatu osa.

Vastusevariandid peavad olema ammendavad

See tähendab, et kõigil vastajatel peab olema võimalik pakutud variantide seast leida selline, mis enam-vähem täpselt kirjeldab tema olukorda või hoiakut.

Kui näiteks küsimusele „Kui tihti te tarvitate kanget alkoholi?“ on vastusevariandideks pakutud 1 – „ei tarvita kanget alkoholi peaaegu üldse“, 2 – „tarvitan kord kuus“, 3 – „tarvitan kord nädalas“, 4 – „tarvitan iga päev“, siis on selge, et vastajatel, kes kanget alkoholi üldse ei tarbi, pole võimalik antud küsimusele ausalt vastata, sest puudub variant „ei tarvita kanget alkoholi üldse“.

Vastusevariandid peavad lähtuma samast loogilisest alusest

Täpselt nii nagu iga küsimustiku küsimus peab sisaldama ainult ühte küsimust, peavad ka selle küsimuse juurde kuuluvad vastusevariandid lähtuma üksnes ühest ja samast loogikast. Nii näiteks tasub vältida olukorda, kus küsides inimeste subjektiivset hinnangut nende kehakaalule oleks võimalik valida järgmiste vastusevariantide vahel:

1. olen alakaalus ja tahaksin juurde võtta
2. olen alakaalus ja endaga rahul
3. olen normaalkaalus ja endaga rahul
4. olen ülekaalus ja tahaksin alla võtta
5. olen ülekaalus ja endaga rahul

Selliste vastusevariantide puhul käib pool vastust vastaja objektiivse näitaja ehk kehamassiindeksi kohta, samas kui vastuse teine pool käib hoopis selle kohta, kas vastaja on oma kehakaaluga rahul. Need on kaks täiesti erinevat asja! See on problemaatiline kahel põhjusel. Esiteks tekib nii olukord, kus vastusevariantide tõttu sisaldub ühes küsimuses rohkem kui üks küsimus (antud näite puhul inimese kehamassiindeks + inimese subjektiivne hinnang sellele). Teiseks on kahest või rohkemast loogikast lähtuvate vastusevariantide puhul väga raske koostada ammendavat vastusevariantide loetelu. Sellises olukorras on igal juhul mõistlikum sõnastada kaks eraldi küsimust.

Vastusevariantide vahel peavad olema ühtlased vahemikud

Vastusevariandid peaksid moodustama ühe loogiliselt järjestatud ja sümmeetrilise skaala. Kui pakkuda küsimusele „Kui rahul Te olete oma töökeskkonnaga?“ vastamiseks variandid 1 – „täiesti rahul“, 2 – „väga rahul“, 3 – „rahul“, 4 – „enam-vähem rahul“, 5 – „veidi rahul“, 6 – „veidi rahulolematu“, on vastamise skaala ilmselgelt kaldu positiivsete väärtuste poole ning see paratamatult mõjutab tulemust. Lisaks pole sellised vastusevariandid ammendavad, sest vastajatel, kes pole oma töökeskkonnaga üldse rahul, pole sobivat vastusevarianti.

Vastusevariandid ei tohi kattuda

Vastusevariandid ei tohi omavahel kattuda. Näiteks küsides inimeste vanust vanusevahemikena, pole sugugi mõistlik ette anda vahemikud „20 või noorem“, „20–30“, „30–40“ jne, sest näiteks täpselt kolmekümneaastased vastajad pandaks selliselt olukorda, kus nende puhul oleksid sobivad kaks erinevat vastusevarianti.

Vastusevariandid peaksid olema üheselt mõistetavad

Vastusevariandid peavad olema võimalikult selged ja ühemõttelised. Ebamäärased määrsõnad ajavad asja enamasti segasemaks ning võimaldavad erinevatel vastajatel vastusevariante väga erinevalt tõlgendada. Vastusevariandid „tihti“, „mõnikord“, „harva“, „mitte kunagi“ jne erinevate tegevuste sageduse kirjeldamiseks võivad erinevate vastajate jaoks tähendada väga erinevaid asju. Seetõttu on mõne tegevuse harrastamise sageduse kohta küsides enamasti mõistlikum küsida, kui mitu korda täpselt inimene on seda mingi ajaperioodi jooksul teinud.

Kui küsimused on valmis tuleb need seada psühholoogiliselt ja loogiliselt sobivasse järjekorda. Sisuliselt seotud küsimused on mõtet koondada teemaplokkidesse. Alustada tasuks küsitluse põhiteemaga seonduvatest küsimustest. Kergemaid ja raskemaid küsimusi võiks seada vaheldumisi, et vastajat mitte liialt ära väsitada. Isikuandmetega seonduvate küsimuste koht on ankeedi lõpus.

Küsimustikes esineb lisaks küsimustele enamasti veel mõningaid tekste. Mahukaim neist on küsimustiku sissejuhatus.

Küsimustiku sissejuhatus on ankeedi küsimustele eelnev sissejuhatav tekst, mis…

• tutvustab uurimuse eesmärki;
• teavitab, milleks tulemusi kasutatakse;
• selgitab, kuidas inimene uuringu valimisse sattus ja miks on oluline, et ta küsitlusele vastaks;
• rõhutab üle, et uuringu läbiviijad tagavad vastaja anonüümsuse ja kogutud andmeid kasutatakse üksnes uurimistööga seotud eesmärkidel;
• esitab lühikesed ja selged juhtnöörid, kuidas küsimustikku täita (nt kas küsimustiku täitmise võib vahepeal pooleli jätta ja hiljem edasi täita);
• informeerib, kui palju küsimustiku täitmiseks aega läheb;
• teavitab, kas ja kuidas vastajatel on võimalik saada auhindu;
• esitab vajadusel uurijate kontaktandmed.

Teemaploki sissejuhatus on täiendav sissejuhatav tekst, mida võib pikkade ja mitmeid erinevaid teemasid katvates ankeetides kasutada ühelt teemaplokilt teisele üleminekul. See sissejuhatav tekst võib vastajat teavitada, mis teemal on järgnevad küsimused, ja/või anda täiendavaid vastamisinstruktsioone. Igal juhul peaks teema- või küsimusteploki sissejuhatus olema väga lühike.

Instruktsioonid pakuvad vastajale juhtnööre, kuidas küsimustikku täita. Vastajat ei tasu üleinstrueerida, aga kui mõne küsimuse juures on vaja anda vastajale täiendavat teavet selle kohta, mida temalt oodatakse (nt kas temalt oodatakse sõnalise või numbrilise vastuse sisestamist, kas tuleks valida üks või mitu vastusevarianti), siis tuleks seda teha. Instruktsioonid peaksid olema võimalikult lühikesed ja selged.  

Definitsioonid on abistavad selgitused, mis aitavad vastajal aru saada, mida küsija üht või teist sõna kasutades täpsemalt silmas peab. Üldiselt on mõistagi parem, kui küsimused on mõistetavad ilma täiendavate definitsioonideta, kuid mõnede vähetuntud või mitmeti kasutatavate sõnade puhul võib konkreetse definitsiooni pakkumine olla hea võimalus küsimuse mitmeti mõistetavusest ülesaamiseks. Nii näiteks võib olla küsimustikes laialt kasutatud sõna „leibkond“ osadele vastajatele tundmatu või siis võivad erinevad vastajad leibkonna suuruse määratlemisel arvata inimesi oma leibkonna liikmeteks väga erinevatest kaalutlustest lähtuvalt. Sellest aitab üle see, kui pakkuda küsimuse juures leibkonna definitsioon.

Enne küsitluse läbiviimist on mõistlik oma küsimustikku väiksema arvu inimeste peal testida. Selleks tuleks leida mõned vastajad, kes oma omaduste poolest sarnandevad sellele grupile, keda küsitleda plaanite. Seega sobivad kursusekaaslased testküsitletavateks väga hästi juhul, kui plaanite uurida näiteks üliõpilaste hoiakuid ajateenistuse suhtes, aga kui kavatsete uurida eakate rahulolu tervishoiuteenustega, siis tasuks testküsitletavaid otsida pigem oma väärikas eas sugulaste seast.

Küsimustiku testimiseks tuleb lasta see testküsitlevatel täita. Hea on, kui nad teeksid seejuures märkmeid, millistele küsimustele vastamisel neil probleeme tekkis. Pärast küsimustiku täitmist on kasulik teha testtäitjaga väike intervjuu, kus uurite, millistele küsimustele vastamisel neil probleeme tekkis, millest need probleemid tekkisid, kas talle tundus mõnele küsimusele vastates, et valikvastuste seas ei leidu talle sobivat varianti, kas mõnes küsimuses oli kasutatud keerukat sõnastust või mõisteid jne.

Järgmise sammuna tuleks küsimustikku vastavalt testvastajate tagasisidele korrigeerida, sest tõenäoliselt tekiksid samadele küsimustele vastamisel probleemid teistelgi vastajatel.

• Bruce, S. ja Yearley, S. (2006). The SAGE Dictionary of Sociology. Thousand Oaks: Sage.
• Fowler, F. J. (2012). Survey Research Methods. Thousand Oaks: Sage.
• Oppenheim, A. N. (2000). Questionnaire design, interviewing and attitude measurement. London, New York: Continuum.
• Trobia, A. (2008). Questionnaire. Lavrakas, P. J. (toim.), Encyclopedia of Survey Research Methods. Volume 2 [N–Z], (lk 652–655). Thousand Oaks: Sage.