Sotsiaalse Analüüsi Meetodite ja Metodoloogia õpibaas
Insaideruuringust ja insaideruurija perspektiivist
Signe Opermann
2025
Uurimust kavandama asudes tasub autoril endalt alustuseks küsida: milline on minu maailmavaade ja perspektiiv uuritava ainese suhtes? Mil määral võib see mõjutada uurimuse fookust, käiku ja tulemusi? Millisel positsioonil ma olen potentsiaalsete uuringus osalejate suhtes?
Selline enesesse vaatamine aitab uurimuse autoril saada juba enne töö fookuse, probleemiseade ja uurimisküsimuste sõnastamist teadlikumaks oma isiklikust perspektiivist (sh teadmistest, tõekspidamistest, arusaamadest, kogemustest, väärtustest) ning positsioonist ja rollist uurijana sotsiaalses, kultuurilises, poliitilises vm kontekstis (Bryman, 2016; Holmes, 2020; vt ka Goundar, 2025). Oluline on säilitada tundlikku, eneseteadlikku ja enesekriitilist vaadet ehk refleksiivsust kogu uurimistöö vältel, kaasa arvatud meetodite valikul, uurimistulemuste tõlgendamisel ja järelduste tegemisel (Holmes, 2020: 2). Masso, Tiidenberg ja Siibak (2020: 25) defineerivad uurija refleksiivsust kui „kriitilist võimet hinnata oma tegevuse tagajärgi“, sest see „on oluline valikute tegemisel andmete, meetodite ja tõlgendusviiside mitmekesisuse kontekstis, uuringu ühiskondliku kasu tagamisel ning võimalike kahjude vältimisel“.
Lisaks sellele, et uurija on „osa samast sotsiaalsest maailmast, mida ta uurib“ (Holmes, 2020: 3), kannab ta ka erinevaid professionaalseid, ühiskondlikke ja eraelulisi rolle. Iseäranis oluliseks muutuvad neist mõned sellise uurimistöö puhul, mida uurija teeb organisatsioonis, kogukonnas või sotsiaalses rühmas, millega on ise institutsionaalselt, sotsiaalselt või emotsionaalselt seotud. Näiteks võib teha sotsiaalteaduslikku uurimistööd omaenda töövaldkonnas, asutuses või ettevõttes; seltsis või organisatsioonis, mille liige ollakse; kogukonnas, kuhu kuulutakse; naabruskonnas, kus ise elatakse, jne. Vähetähtis ei ole ka uurija varasem koostöine või liikmesusel põhinev seos – näiteks uurimuse tegemine oma endises töökohas vms –, sest teadmised, kogemused ja kontaktid kui sellised ei kao ega katke organisatsioonist, kogukonnast või rühmast lahkudes niisama lihtsalt. Samuti võib uurijast saada insaider uurimistöö käigus, seda mõne elumuutuse tõttu, mida uurija ei osanud ette näha (vt nt Berger, 2013). Sellisel juhul on vajalik ristuvate tööalaste, kogukondlike, kultuuriliste, institutsionaalsete või eraeluliste rollide avameelne tunnistamine (nt uurimistöö sissejuhatuses; Yip, 2024) ning „subjektiivse läheduse“ ja uuritavas kontekstis vältimatult osalemise (Blaikie, 2009) määra ja iseloomu selgitamine. Uurija peaks niisugusel juhul olema teadlik võimalikust huvide konfliktist (st kui uurimissituatsioonis ristuvad tema isiklikud või professionaalsed huvid uurija eeldatava neutraalsuse ja erapooletusega) ning mõtlema, kuidas dilemmat lahendada – näiteks kas ja millist huvi tagaplaanile jättes või üht väärtust teisest ettepoole tõstes. Kui uurijal on varasem side uuritava keskkonna või inimestega, peaks ta oskama märgata momente ja aspekte, kus tema varasemad teadmised ja kogemused (nt tööalased) käesolevasse uurimissituatsiooni n-ö kaasa tulevad ning ta paratamatult insaideri rolli asetavad.
Üliõpilastöö võib teatud juhtudel (nt mugavusvalimiga uuringu puhul) hõlmata ka uurija pereringi või hõimlasi, lähema tutvusringkonna liikmeid. Sõltuvalt uuringu iseloomust ja disainist võib lähiringi või tutvusvõrgustikku kuuluvate osalejate värbamine olla täiesti aktsepteeritav. Seejuures peab uurija siiski endale pidevalt aru andma, kuidas võivad tema suhted ja lähedus osalejatega uuringu käiku mõjutada, kuidas tagada osalejatele konfidentsiaalsus ning mil viisil seista hea andmete usaldusväärse kogumise ja tõlgendamise eest.
Endale tuttava olukorra uurimist nimetatakse insaideruuringuks[1] (Clegg, Stevenson ja Burke, 2016; Trowler, 2012). Dhillon ja Thomas (2019) väidavad, et tegelikult esindavad uurimistöö tegijad pea alati erinevaid „seespoolsuse“ aspekte, mis peegeldavad nende staatust, tõlgendusi ning sotsiaalseid ja võimusuhteid. Vähe sellest, uuringu raamistikus tekib uurijate ja osalejate omavahelisest kohtumisest „eetiline ruum“, milles ollakse hoolimata erinevast maailmavaatest (sh uskumustest, arusaamadest, väärtustest, eelarvamustest, stereotüüpidest jne) valmis dialoogi pidama (Ermine 2007: 193).
Insaideruurijaks saab seega pidada omaenda kogukonda, organisatsiooni või tuttavat sotsiaalset keskkonda uurivat inimest (sh praktikut), kes kuulub uuritavasse konteksti ja kel on sellega vahetu kogemus.
Seespool olija vaadet nimetatakse kultuurilise relativismi perspektiivis ka eemiliseks (ingl emic; vt Fetterman, 2008; 2010), mis osutab sellele, et inimeste uskumused ja käitumine on ratsionaalsed ja tähenduslikud eelkõige teatud (kindlas) kultuuris ja kontekstis. Selleks, et konkreetse kultuuri või konteksti „sisse minna“, selle olemust uurida ja mõista, ongi tarvis eemilist ehk seesolija positsiooni.[2]
Osa teadustöö tegija positsiooni analüüsivaid autoreid (Eppley 2006; Katyal ja King, 2014; Milligan, 2016) leiab, et pilt ei ole kunagi päris must-valge, vaid mitmetahulisem. Teadlane ei identifitseeri ennast enamasti sajaprotsendiliselt kas siseringis või väljaspool olijaks, tema identiteet on teatud mõttes voolav (Thomson ja Gunter, 2010), paindlik. Nii peabki ta uuringu kontekstist tulenevalt oma vaatepunkti insaideri-autsaideri skaalal või kontiinumis emmale-kummale poole nihutama.
Peatükk käsitleb seda, mida tähendab insaideriks olemine eetilise, „läbipaistva“ ja refleksiivse uurimistöö tegemise seisukohast; milliste väljakutsetega tuleb selle juures arvestada ning kuidas nendega toime tulla.
[1] Õigekeelsussõnaraamatu (Erelt jt, 2018) järgi on insaider „asjatundja, omainimene, seesolija“ ning tema vastand on autsaider ehk „kõrvalseisja, kõrvaltvaataja“. Laensõna kasutamine on ajutine lahendus, kuni luuakse sisult täpne omasõnaline termin.
SAMMu lugeja võib märgata loovuurimismeetodeid käsitlevas peatükis (Murumaa-Mengel, 2014) küll sellist terminit nagu „siseringiuurija“ (uurimuse tüüp on seega „siseringiuurimus“), kuid siseringi mõiste viitab eesti keeles suletud inimesteringile (nt piiratud liikmeskonnaga ühingud või seltsid) ning võimuseosele, täpsemalt on siseringi kuulujad „võimupositsioonis isikule lähedal seisvad, harilikult siseinfot valdavad inimesed“ (EKI ühendsõnastik, 2025).
[2] Inglise keeles tuleb vastandus emic vs. etic (mitte segamini ajada eetika ja moraaliga, ingl ethics) lingvistikast ja kultuurantropoloogiast, tähistades ühe kultuuri uurimist seestpoolt võrrelduna välise, neutraalse ja üldistava vaatega sellele kultuurile, et öelda, mida on selles universaalset ja üldkehtivat, mida kinnitaks ka nt eelnevalt defineeritud teooria.
Insaideruurimus nagu etnograafiline uuringki püüab saada üksikasjaliku ja nüansirikka arusaama mingi olukorra või kogukonna kontekstist, et siis n-ö lähivaates keskenduda konkreetsetele uurimisprobleemidele ning „jõuda lähedale tähendustele, ideedele, diskursiivsetele ja/või sotsiaalsetele protsessidele“ (Alvesson, 2023: 168). Insaideruurimuses on uurijal ka osaleja roll – ta on uuritavale kogukonnale iseloomuliku kultuuri ning uuringus osalejatega sama/sarnase identiteedi kandja. Seetõttu tuleks uurimistööd eraldiseisva tegevuse asemel käsitleda pigem kollektiivse tegevuse ja jagatud agentsuse vaatenurgast (Clegg, Stevenson ja Burke, 2016).
Niisiis on insaideruurija ühelt poolt ainulaadses positsioonis, mis võimaldab tal olla juba eelnevalt (hästi, rohkem, spetsiifilisemalt) informeeritud ning saada (täieliku) juurdepääsu uuritavale nähtusele või protsessile, et neid lähivaates analüüsida. Smith jt (2020) selgitavad, et insaideruurijal võib autsaideriga võrreldes olla eelis siseinfo valdamise, organisatsiooni või kogukonna sisemise struktuuri ja kultuuri (sh tavade, normide) mõistmise ning olemasolevate kogemuste ja suhete näol. See intiimne teadmine võimaldab neil hõlpsamini luua usaldust ja sidet osalejatega, soodustades rikkalikumat ja nüansirikkamat andmekogumist.
Bonner ja Tolhurst (2002) nimetavad kolm peamist eelist insaideriks olemise juures: 1) suurem arusaamine uuritavast kultuurist, 2) loomulike sotsiaalsete interaktsioonide säilitamine ning 3) lähedus, et rääkida asjadest tõeselt ja siiralt. Niisiis võivad organisatsioonile või sotsiaalsele grupile tundmatu/võõra uurijaga võrreldes lähedasemad ja/või vahetumad suhted kaasa aidata uurimistööks avatud hoiaku kujunemisele, rikkalikumate andmete kogumisele ja uurimisprobleemist sõltuvalt otsitava teadmise sügavamate kihtideni jõudmisele. Insaider võib märgata nüansse, mida autsaider märgata ei pruugi, kuigi võimalik on ka vastupidine efekt. Samuti võib uurimistulemuste adekvaatne tõlgendamine ja järelduste õigesse tähenduskonteksti asetamine olla insaideri jaoks hõlpsam, sest ta tunneb uuritavat välja ja teab, missugune on uurimistulemuste tähendus ja kasutusväärtus (nt uuritavas kogukonnas või tegevusvaldkonnas), samuti seda, millised on täiendavat uurimist vajavad või marginaliseeritud (tähelepanukeskmest eemale jäänud või lükatud) probleemid. Kokkuvõttes on insaideruuringul olulisi eeliseid, mida kasutada siis, kui uurimisteema ja -eesmärk seda nõuavad.
Uurimiseetilisest aspektist nõuab insaideruuring nagu ka suurem osa teisi uuringuid, et osalejatelt küsitakse teadlikku ja informeeritud (kirjalikku või suulist) nõusolekut, millega inimene väljendab vabatahtliku osalemise valmidust ning seda, et mõistab täielikult uuringu sisu ja eesmärke, andmete kogumise ja töötlemise protseduure ning oskab ette näha võimalikke riske, mida osalemine talle kaasa tuua võib (vt nõusolekuvormi koostamise kohta lähemalt eetika ja andmekaitse peatükkidest).
Insaideruuringu ajend ei peaks siiski seisnema üksnes käepärasuses ja mugavuses uurija jaoks. Teisiti öeldes ei tohiks asjaolust, et tuttavat konteksti ja ligipääsetavat kogukonda on lihtsam ja käepärasem uurida, saama peamine motivaator. Uuring peab olema alati põhjendatud ja tõukuma aktuaalsest uurimisprobleemist. Kui selle saavutamise tingimus on insaideri uurimuslik perspektiiv, siis on ka kõnealune lähenemine õigustatud.
Kui eesmärk on näiteks oma töökohas uurida töökeskkonda, otsustusprotsesse, organisatsioonikultuuri mõnda tahku (nt töötajaskonna kaasamise viise või diskrimineerimise riske, tööheaolu vms), siis võib organisatsiooni enda liige uurijana saavutada usalduslikuma õhkkonna, milles osalejad avatumalt ja ausamalt vastavad ja käituvad. Samuti võib insaider olla uurimistöös tulemuslikum mõne sotsiaalse liikumise eesmärkide, tegevuse, kommunikatsiooni jne analüüsimiseks, olgu selleks siis keskkonna- või kultuuriaktivism või mõni muu sotsiaalne liikumine, mille akadeemiline uurimine on parasjagu fookuses. Liikumise siseelu, kommunikatsiooni ja osapoolte eripärasid tundes saab jõuda pealispinnast kaugemale.
Berger (2013), kes nimetab refleksiivsust „kvalitatiivse uurimuse üheks peamiseks kvaliteedikontrolli strateegiaks“ (Berger, 2013: 219), analüüsib omaenda kogemusi insaiderina – näiteks Iisraelist Ameerika Ühendriikidesse asununa teiste sisserändajate (keerukaid) kogemusi uurides; muuhulgas aitas sisserändaja taust tal uuringusse hõlpsamini osalejaid värvata ning nende elulugusid koguda ja analüüsida (Berger, 2004), kuivõrd tal oli tekkinud „kultuuriline intuitsioon ja sissevaade“ (Berger, 2013: 223). Kohalikul uurijal võinuks tekkida tahtmatu abistaja sündroom või muu kallutatud hoiak, mis võinuks osalejaid end mitte võrdväärsena tundma panna. Samuti valdas ta „immigrantide keelt“ – sai poolelt sõnalt aru tundlikest teemadest, võõristusest, halvakspanust jms, kuivõrd oli pidanud ka ise kogu bürokraatliku teekonna läbi käima ning sihtriigis kohanema. Berger (2013: 227) osutab teise näitena kaasautorsuses avaldatud uuringule (Berger ja Rosenberg, 2008) viidates sellele, et veelgi tundlikumal teemal või haavatavate sihtrühmadega (nt paarisuhtevägivalla kogemusega inimesed) tehtavates uuringutes saab insaideruurija tähelepanelikkus aidata üle saada tüüpilisemast hierarhilisest uurija-osaleja suhtest ning panna osalejaid end respekteerituna ja võimestatuna tundma. Samas hoiatab Berger liigse familiaarsuse eest või ettekujutuse tekkimise eest, et uurija mõistab ja tunneb osalejaid „täielikult“. Ta märgib, et ülemäärane kaasahaaratus võib uurijal hoopis takistada n-ö selgelt kuulmast ja uuritavate häält ja vaatepunkte iseenda omadest eristamast.
Seega tuleb uurijal lisaks sarnasele kuuluvusele tegeleda ka sotsiaal-demograafilistest erinevustest, elukogemustest, teadvustatud või teadvustamata eelarvamustest või olemasolevatest võimusuhetest tingitud väljakutsetega, mis uurimusse kaasa tulevad. Näiteks võib uurijal ja osalejatel olla märkimisväärne vanuse- või põlvkonnavahe, mis hakkab uurimistööd mõjutama. Või asub meessoost uurija intervjueerima naiskolleege sooliselt tundlikul teemal või asub rahvusvahelise töökogemuseta kohalik kolleeg küsitlema organisatsiooni rahvusvahelist liikmeskonda (Goundar, 2025). Niisamuti vajaks läbi mõtlemist olukord, kus uurijal ja uuritavatel on väga erinev staatus kogukonnas või süsteemis, mida uuritakse. Sel juhul on uurijal kahetine positsioon – professionaalses mõttes insaider võib osutuda kultuurilises või mõnes muus mõttes autsaideriks (Katyal ja King, 2014), kes ei saagi mõnes aspektis uuritavatega lõpuni samastuda.
Eelmises alapeatükis nimetatud eelised – uuritava organisatsiooni või kogukonna väärtuste, normide ja käitumise jms sügavam kultuuriline mõistmine, ühiste sündmuste ja kogemuste läbi elamine ja jagamine – võivad olla võtmetähtsusega neisse kuuluvate inimeste (nii positiivsete kui negatiivsete) kogemuste ja praktikate (nt vaimse tervise väljakutsete ja toimetulekumehhanismide) uurimisel. Üks keerukamaid olukordi võib aga olla insaideruurimuse tegemine avalikkusele pigem suletud, intiimsema või mingis mõttes erilise kogukonnaga (mõni vähemusrühm, patsientide kogukond, kultuuriline, poliitiline vm rühmitus jne). Sellisel juhul peaks uurija eriti hoolikalt kaaluma kõikvõimalikke eetika ja privaatsusega seotud aspekte, looma enne tööga alustamist selge ja läbipaistva uurimisstrateegia ning läbi mõtlema, mida hakata peale siis, kui asjad ei lähe ootuspäraselt – kelle poole pöörduda või kuidas uuringu kestel probleeme lahendada.
Insaideruurimusel, nagu igal lähenemisel ja meetodil, on omad piirangud, mistõttu tuleb meetodite valikul lähtuda teemast ja kontekstist. Üks keerulisemaid ülesandeid on erinevate rollide teadlik juhtimine, tasakaalu leidmine subjektiivse ja objektiivse vaatepunkti vahel, usaldusväärsuse säilitamine uuritavate silmis ning tõsiseltvõetavuse väljateenimine teadusvaldkonna liikmete seas.
Empaatia ja sotsiaalne teadlikkus
Arvestades seda, et insaider on „omainimene“, tuleb mõelda ka suhete dünaamika kujundamisele uuringu kestel. Lewis ja Quinnell (2024) juhivad tähelepanu tavapärasest suuremale tuttavlikkusele ja lähedusele insaideruurija ja osalejate vahel. Ühelt poolt peab uuringu õnnestumiseks nende koostöö tuginema usaldusel, hoolivusel ja vastastikusel austusel, samas tuleb märgata, millal hakkavad emotsionaalsed reaktsioonid uurimistööd mõjutama.
Emotsionaalselt seotuna võib uurija tugineda uurimisobjektiks olevas organisatsioonis, kogukonnas, rühmas jne kehtivatele vaikimisi eeldustele või isegi eelarvamustele, mis ta on selle liikmena omaks võtnud. Seetõttu võib ta (alateadlikult) tähelepanuta jätta olulisi või kõnekaid, teinekord ka vastuolulisi aspekte, mis on uurimuse seisukohast tähenduslikud ja vajaksid neutraalset analüüsi. Kõrvalpilgu saamiseks tasub uurimistöö juhendaja, mentori või mõne välise asjatundliku osapoolega aktualiseerunud küsimusi või probleeme arutada. Uurimisprotsessi dokumenteerimiseks ja mõtete-tunnete ülestähendamiseks ja eneserefleksiooniks on tõhus pidada uurijapäevikut.
Huvide konflikti riski hindamine
Insaideruurimuse raamistikus on raske käsitleda konfliktseid, väga tundlikke ja laetud teemasid või protsesse, kus uurija on sunnitud pooli valima. Konfliktsed suhted ühtede osalejatega organisatsioonis või kogukonnas hakkavad mõjutama suhteid teiste osalejatega. Tulemuseks on see, et uurija satub kahe leeri vahel kahvlisse. Tema fookus võib saada kallutatud, mis omakorda võib viia moonutatud tulemuste ning vildakate järeldusteni. Uurija peab endas pidama moraalset võitlust ka juhul, kui uuritavas organisatsioonis või kogukonnas ilmneb midagi eetiliselt küsitavat või väärat. Sel juhul võib uurija kergesti sattuda väärtuskonflikti, mida ta ise lahendada ei suuda, ning peab otsustama, mida teha, keda informeerida või kuhu pöörduda.
Samuti ei saa uurija tähelepanuta jätta omaenda motiive, mis teda organisatsiooni või kogukonna (aktiivse) liikmena innustavad ning tema mõtteid ja käitumist juhivad. Teiselt poolt võib kriitiliselt meelestatud uurijal olla organisatsiooni või kogukonna tegevuse kohta oma teooria, mida ta püüab insaiderina kogutud andmete najal tõestada. Sellisel juhul tekib küsimus, miks ja kelle huvides või hüvanguks uurimistööd ikkagi tehakse ning kes sellest võidab. Hea teadustava rõhutab igal juhul, et uurija peab kõik võimalikud huvide konfliktid osalejatele teatavaks tegema ning võtma vastutuse hoiduda uuritavate põhjendamatust kahjustamisest.
Konfidentsiaalsuse paradoks
Kui uuringus kasutatakse osalejate eriliiki isikuandmeid (st andmed, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu; poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused; ametiühingusse kuulumine; geneetilised andmed; biomeetrilised andmed; terviseandmed või andmed seksuaalelu ja seksuaalse sättumuse kohta; vt lähemalt andmekaitse peatükist), siis tuleb see kooskõlastada inimuuringute eetika komiteega. Kui kirjeldatud teavet asuda koguma insaiderina, võib osalejate privaatsuste ja konfidentsiaalsuse tagamine olla keerukam kui autsaideruurijana, sest uurija side osalejaga ja asutuse või kogukonnaga, kus uuringut tehakse, ei piirdu vaid uuringu(perioodi)ga, vaid tõenäoliselt jätkub. Seetõttu tuleks uurijal juba eelnevalt läbi mõelda, kuidas hoida uuringusse puutuv teave, mida osalejad on usalduslikult vaid teadustöö eesmärgil avaldanud, salajas ning lahus muust tava- või professionaalsest suhtlusest pärast uurimistöö lõppu. Igal juhul ei tohiks uurija edasises suhtluses või koostöös uuringu käigus saadud teavet ebaeetiliselt ära kasutada osalejate vastu, neile ebameeldivaid tagajärgi põhjustades, neid ükskõik millisel viisil või ulatuses kahjustades, neisse eelarvamusega suhtudes vms. Lihtne, kuid tõhus soovitus on kohelda oma uuringus osalevaid inimesi (ja nende andmeid) nii, nagu soovid, et sind (ja sinu andmeid) samas olukorras koheldaks.
Nagu juba eespool rõhutatud, on insaideruurija põhiline tööriist refleksiivsus – regulaarne eneseanalüüs ja süstemaatiline mõtlemine topeltrollide puutumusest uurimisprotsessi ja tulemustega; tulemuste tõlgendamisel ja järelduste tegemisel võimalikult neutraalse ja professionaalselt distantseeritud vaatenurga leidmine ja säilitamine, olles samal ajal osalejate kogemuste suhtes empaatiavõimeline. Usalduse murenemist aitavad ära hoida selged kokkulepped ning vajadusel nende korduv läbirääkimine ja kõigi osapoolte õigustest ja huvidest hooliv uurimisprotokoll, mis võiks pakkuda kõigile osalejatele turvalist keskkonda, kus nende häält ja lugu austatakse ning nende andmed on kaitstud. Uurija ja insaideri rollide eristamine ja lõpuni väljapidamine nõuab enesekontrolli ning teaduseetika (piiride) head tundmist. Kasuks tuleb konsulteerimine akadeemilise mentori ja/või teadusasutuse/valdkonna eetikakomiteega.
On ütlematagi selge, et insaideruuringu käigus kogutud andmeid ei ole võimalik anonüümida (st ka uurija jaoks pöördumatult isiku tuvastamist mittevõimaldavale kujule viia), ja seetõttu ei tohiks sellises uuringus osalejatele anonüümsust lubada. Nagu eespool viidatud, on isegi konfidentsiaalsuse tagamine raskendatud. Uuringutulemuste avaldamisel (sh asutuse või organisatsiooni enda sees) tuleb mõelda andmete hoolikale pseudonüümimisele, kui teema ja andmete iseloom seda eeldavad. Avalikustatud uuringu puhul võimaldab juba uuritava organisatsiooni, asutuse või kogukonna spetsiifiline kontekst osalejaid kergemini identifitseerida (vt lähemalt andmekaitse peatükist). Seetõttu võib olla vajalik täiendavate sammude astumine, näiteks tulemuste üldistavalt tõlgendamine ja esitamine. Lewis ja Quinnell (2024) pakuvad insaideruurimuse tulemuste esitlemisel välja stereotüüpide konstrueerimise, kus osalejate privaatsuse kaitsmiseks paigutatakse nende arvamused ja väited väljamõeldud koondkujude raamistikku (nt Tark, Trikster, Hoolitseja jne). Samas tekib küsimus, kuidas säilitada kogutud andmetel põhineva narratiivi algupärasus ja mil määral seda kohandada, nii et uuringus osalejate enesemääramist ei moonutataks või väärikust ei riivataks, et uuringu tegemise mõte ja eesmärk säiliksid ning tulemuseks oleks uue ja asjakohase teadmise pakkumine uurimisväljale. Autorite hinnangul on siin oht, et andmed muudetakse „jutustuseks“, mis ei ole enam algupärane ega anna uurimistöö seisukohast enam autentset teavet.
Peatüki kokkuvõtteks võib öelda, et ka insaideruurimuse puhul on määrav uurimisprobleem, millest tuleneb see, kelle huvisid ja vajadusi uuring esindab ning täidab – kas mõne kogukonna, organisatsiooni, ühiskonnagrupi enese või laiema avalikkuse omi. Sotsiaalteaduslikud uuringud tegelevad enamasti siiski viimasega ehk mõne sotsiaalse fenomeni teadusliku mõtestamisega. Sel juhul ei olegi niivõrd oluline, milline sisering konkreetselt andmete allikaks on, vaid milliseid vastuseid võimaldab teatud tüüpi sisering koos omaste tunnuste, ülesannete ja selles valitsevate reeglitega uurimisprobleemist ja ‑eesmärgist tõukuvatele uurimisküsimustele leida. Vajadusel võib omavahel ühendada ka mitmes siseringis (nt suletud grupid sotsiaalmeedias, kuhu uurija ka ise kuulub vms) kogutud andmed, et nende analüüsimisel ja tõlgendamisel jõuda veidi üldistatuma vaate ja järeldusteni.
Mitmed autorid (Bourke, 2014; Groundar, 2025; Holmes, 2020; Lewis ja Quinnell, 2024) toovad näitena levinud olukorra, kus õpetajad või õppejõud asuvad oma haridus- või teadusasutuses uurima näiteks akadeemilist töökeskkonda ja tööpraktikaid või kaasavad uuringutesse oma õpilasi või tudengeid. Juhtumiuuringu meetodil demonstreerivad Lewis ja Quinnell (2024), kuidas saab õppejõud ja/või teadlane seda protsessi targalt, läbipaistvalt ja refleksiivselt juhtida, andes endale eelkõige aru, milline on tema positsioon (sh võimupositsioon) õppijate suhtes, ning leides viise kallutamata uuringutulemuste ja järeldusteni jõudmiseks.
Bourke (2014) analüüsib doktorandina (mitte veel iseseisva teadlasena) ühes USA ülikoolis rassiprobleemidele keskenduva fookusgrupiuuringu raames läbivalt enda kui valge nahavärviga mehe ja akadeemiliselt küpsema inimese positsiooni nii valge kui tumeda nahavärviga mees- ja naistudengite suhtes, keda ta julgustab avameelselt rääkima üliõpilaselust ja ühiskondlikest probleemidest. Eneserefleksiooni lõpus tõdeb Bourke, et osutus olevat üheaegselt nii insaider kui autsaider ning seda just (tahes-tahtmata mõnevõrra) erineva lähenemise tõttu eri rassidest osalejate uuringusse värbamisel ja motiveerimisel.
Berger (2013) kirjeldab oma kogemust olukorras, kus autsaideruurijast sai talle endalegi ootamatult insaideruurija. Nimelt keskendus üks tema uuringuid uuesti abiellunud paaridele, kellest said ühtlasi ka kasuvanemad oma uue partneri lastele varasemast kooselust (Berger 1998). Autori enda abielulahutus ja uus kooselu asetasid ta ühtäkki uuritavatega sarnasesse situatsiooni. Värske kasuvanema rollis hakkas Berger (2013: 226) juba kogutud andmeid ja tehtud analüüsi uue, nüüd juba insaideri pilguga läbi vaatama ja leidis mõningaid kallutatud järeldusi ning levinud üldistusi, mille osas puudus tal varem n-ö tundlikkus või teadlikkus. Tema väitel teevad kahju lendsõnadena levivad negatiivsed diskursused („katkised pered“) ning isegi akadeemilises kirjanduses leiduvad stereotüüpsed üldistused kasuvanema ja kasulapse vaheliste suhete kohta – enamasti kirjeldatakse neid halbade või pingelistena. Oma uuringus Berger sellele kinnitust ei leidnud, samuti ei läinud see kokku näitega isiklikust elust. Kasuvanematest paaridega tehtud intervjuude analüüs näitas risti vastupidist – suhted, mida uuringus põhjalikult käsitleti, olid vastupidiselt kirjanduses toodule hoopis sõbralikud ja konfliktivabad. Üks Bergeri refleksiivseid töövõtteid oli töötada autsaiderina tehtud ja transkribeeritud intervjuud insaideri pilguga ja kontekstitundlikumana uuesti läbi ning pöörata tähelepanu nüanssidele, mille suhtes ta varem pime oli.
Linno (2012) käsitleb lastekaitsetöötajatega tehtud intervjuudes esinevaid narratiive analüüsides mh ka insaideruurija rolli avaldumist (kuigi see ei ole tema artikli põhifookus). Nimelt märkas Linno (2012: 128–129) osa intervjuude puhul, kuidas lastekaitsetöötajast intervjueeritav tugineb samuti lastekaitsetöötaja taustaga intervjueerija-uurija küsimustele vastates nende ühisele jagatud teadmisele vestluses mainitud kliendijuhtumitest ehk konkreetsete perede lugudest. Analüüsis juhitakse tähelepanu erialase tööeetika ja uurimiseetika põimumiskohtadele, mille eesmärk on kokkuvõttes tagada nende lugude keskmes olevatele peredele konfidentsiaalsus – et uurimus ka kaudsel moel neid kuidagi ei kahjustaks, nende privaatsust ei riivaks. Linno toob välja, et insaiderist intervjueerija ning lastekaitsetöötajast intervjueeritava vahel valitsev kollegiaalne usaldus võimaldab intervjueeritaval käsitleda uuritavaid teemasid sügavamalt, avameelsemalt ning tegelikke olusid neutraalsuse kaudu ilustamata. See aga eeldab insaideruurijalt täiendavaid tegevusi materjali analüüsiks ettevalmistamisel, näiteks toorandmete (intervjuu sõnasõnaliste salvestiste ja transkriptsioonide) toimetamist ja hiljem analüüsitulemuste hoolikat tõlgendamist ja läbimõeldud esitamist. Linno osutab insaideruuringu puhul vajadusele delikaatsetest teemadest rääkimise viis ja lubatavuse piirid uurija ja uuritava vahel selgemalt läbi rääkida. Autor (Linno, 2012: 129) rõhutab:
„Endiste kolleegide intervjueerimine tugineb paljuski varasemale usaldussuhtele ning võimalik, et teatud täpsustused, kuidas rääkida klientidest, ja muud konfidentsiaalsusega seotud küsimused, jäävad tegemata, mistõttu võivad intervjueeritavad sattuda segadusse, mismoodi „võib siin“ ehk intervjuu olukorras käituda.”
Linno (samas) toob täiendavalt välja, et kui intervjueeritav ei taju ühise tausta ja jagatud teadmiste juures vajadust käsitletava ainese tagamaid või tähendusi selgitada, vaid eeldab, et intervjueerija enesestmõistetavalt neid teab, siis tuleb ka neid täpsustusi ja põhjendusi uuringu ammendavuse huvides osalejalt paluda.
„Intervjueeritavatega professionaalse identiteedi jagamise varjuküljeks suurema usalduslikkuse kõrval on see, et intervjueeritavad jätavad selgitamata, mis on ühe või teise nähtuse tähendus, sest eeldavad, et endiste kolleegide vahel valitseb üksteisemõistmine ning räägitakse ühises tähendustesüsteemis.“ (Linno, 2012: 129)
Mõnikord (Linno toodud näites individuaalintervjuu asemel rühma- ehk fookusgrupiintervjuu olukorras) võivad uuritavad omavahelise suhtlusega osaliselt siseringi kuuluva uurija sellest tähendusruumist (tahtmatult) välja lülitada, kui kasutavad intervjueerija küsimusele vastamisel piiritletud tähendusega märksõnu või koode, nt juhtumite või sündmuste kohta, millest asjasse puutumatu inimene ei (saagi) tea(da). Nii tulebki insaideruuringu tegijal näidata üles valvsust ja tuua selgust asjasse puutuvatesse üksikasjadesse, et kogutavad andmed oleksid uuringus ka kasutatavad ja tõlgendatavad.
Alvesson, M. (2023). Methodology for close up studies – struggling with closeness and closure. Higher Education, 46(2), 167–193.
Berger, R. (2013). Now I see it, now I don´t: researcher’s position and reflexivity in qualitative research. Qualitative Research, 15(2), 219–234. doi:10.1177/1468794112468475
Berger, R. (2004). Immigrant women tell their stories. New York: Haworth Press.
Berger, R. (1998). Stepfamilies: A multi-dimensional perspective. New York: Haworth Press.
Berger, R, ja Rosenberg, E. (2008). The experience of abused women with their children’s law guardians. Violence against Women, 14, 71–92.
Blaikie, N. W. H. (2009). Designing Social Research: The Logic of Anticipation. Malden, MA: Polity Press.
Bonner, A. ja Tolhurst, G. (2002). Insider-outsider perspectives of participant observation. Nurse Researcher, 9(4), 7–19. doi:10.7748/nr2002.07.9.4.7.c6194
Bourke, B. (2014). Positionality: Reflecting on the Research Process. The Qualitative Report,19(33), 1–9. doi:10.46743/2160-3715/2014.1026
Bryman, A. (2016). Social Research Methods. Oxford: Oxford University Press.
Clegg, S., Stevenson. J. ja Burke, P.-J. (2016). Translating close-up research into action: A critical reflection. Reflective Practice. 17(3), 233–244.
Dhillon, J. K. ja Thomas, N. (2019). Ethics of engagement and ‘insider’-outsider perspectives: Issues and dilemmas in cross-cultural interpretation. International Journal of Research & Method in Education, 42(4), 442–53. doi:10.1080/1743727X.2018.1533939
Eesti Keele Instituudi ühendsõnastik (2025). Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Kasutatud 21.07.2025, https://sonaveeb.ee
Eppley, K. (2006). Review essay: defying insider-outsider categorization: one researcher’s fluid and complicated positioning on the insider-outsider continuum. Forum, qualitative social research, 7(3). doi:10.17169/fqs-7.3.150.
Erelt, T., Leemets, T., Mäearu, S. Ja Raadik, M. (2018). Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Kasutatud 21.07.2025, https://arhiiv.eki.ee/dict/qs/qs.html
Ermine, W. (2007). The Ethical Space of Engagement. Indigenous Law Journal, 6(1), 194–203.
Fetterman, D. M. (2008). Emic/Etic Distinction. L. M. Given (toim), The SAGE Encyclopedia of Qualitative Research Methods (lk 249–250). Sage Publications. doi:10.4135/9781412963909.n130
Goundar, P. R. (2025). Researcher positionality: Ways to include it in a qualitative research design. International Journal of Qualitative Methods, 24, 1–7. doi:10.1177/16094069251321251
Holmes, A. G. D. (2020). Researcher Positionality – A Consideration of Its Influence and Place in Qualitative Research – A New Researcher Guide. Shanlax International Journal of Education, 8(4), 1–10. doi:10.34293/education.v8i4.3232
Juurik, M. (2025). Andmekaitse. M. Beilmann, D. Kutsar ja S. Opermann (toim), Sotsiaalse analüüsi meetodite ja metodoloogia õpibaas.
Juurik, M., Lilles-Heinsar, L., Lõuk, K, Meriste, H., Parder, M-L., Soone, M., Sutrop, M., Velbaum, K., Veski, L., Eessalu, M., Engelbrecht, J., Koppel, A., Kulu, P., Ling, K., Lõuk, K., Maimets, T., Mäger, K., Mällo, T., Niglas, K. … Uustalu, T. (2017/2023). Hea teadustava. Tartu: Tartu Ülikooli Eetikakeskus. Kasutatud 21.07.2025, https://eetika.ee/sites/default/files/2023-06/HEA%20TEADUSTAVA_2023.pdf
Katyal, K. R. ja King, M. E. (2014). Non-Chinese researchers conducting research in Chinese cultures: critical reflections. International journal of research & method in education, 37(1), 44–62. doi:10.1080/1743727X.2012.736484.
Lewis, M. J. ja Quinnell, R. (2024). Telling tales out of school: considerations of ‘insider’ research in higher education. Teaching in Higher Education, 29(7), 832–844. doi:10.1080/13562517.2024.2354263
Linno, M. (2012). Eriala esitlemine lastekaitsetöötajate lugudes laste vastu suunatud vägivallast. J. Strömpl, M. Selg ja M. Linno (toim), Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses (lk 120–165). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Masso, A., Tiidenberg, K. ja Siibak, A. (2020). Sissejuhatus. A. Masso, K. Tiidenberg ja A. Siibak (toim), Kuidas mõista andmestunud maailma? Metodoloogiline teejuht (lk 11–37). Tallinn. Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Milligan, L. (2016). Insider-outsider-Inbetweener? Researcher positioning, participative methods and cross-cultural educational research. Compare: a journal of comparative and international education, 46(2), 235–250. doi:10.1080/03057925.2014.928510
Murumaa-Mengel, M. (2014). Loovuurimismeetodid. K. Rootalu, V. Kalmus, A. Masso, ja T. Vihalemm (toim), Sotsiaalse analüüsi meetodite ja metodoloogia õpibaas. Kasutatud 21.07.2025, https://samm.ut.ee/loovuurimismeetodid/
Strömpl, J. (2014). Etnograafiline uurimus. K. Rootalu, V. Kalmus, A. Masso, ja T. Vihalemm (toim), Sotsiaalse analüüsi meetodite ja metodoloogia õpibaas. Kasutatud 21.07.2025, https://samm.ut.ee/etnograafiline-uurimus/
Thomson, P. ja Gunter, H. (2010). Inside, outside, upside down: the fluidity of academic researcher ‘identity’ in working with/in school. International journal of research and method in education, 34(1), 17–30.
Trowler, P. 2012. Doing insider research into higher education. Amazon Kindle.
Unluer, S. (2012). Being an insider researcher while conducting case study research. The Qualitative Report, 17(29), 1–14. Yip, S. Y. (2024). Positionality and reflexivity: negotiating insider-outsider positions within and across cultures. International Journal of Research & Method in Education, 47(3), 222–232. doi:10.1080/1743727X.2023.2266375
