Sotsiaalsed indikaatorid

Kõige üldisemalt võib indikaatoreid defineerida kui mõõdetavaid muutujaid, mille puhul oletatakse, et nad mõõdavad teisi (enamasti mittemõõdetavaid) muutujaid (Bunge, 1975). Indikaatoreid kasutatakse laialdaselt kõikidel elualadel: meditsiinis on inimese tervisliku seisundi  hindamisel esmasteks indikaatoriteks kehatemperatuur ja vererõhk, mis on lihtsalt ja kohe mõõdetavad; keskkonnaseires mõõdetakse õhu väävli- ja veekogude nitraadisisaldust; majandusteadustes väljendab ühe elaniku kohta arvestatud sisemajanduse kogutoodang riikide jõukust jne. Arusaadavalt  kirjeldavad näitena toodud indikaatorid vaid väikest osa kõne all oleva nähtuse (tervis, keskkonna olukord, majanduslik jõukus) koguspektrist, kuid siinjuures eeldatakse, et valitud indikaatoriga mõõdetav osa toob siiski välja kõige olulisema/tähenduslikuma.  Indikaator ongi olulise tähendusjõuga suhteliselt lihtsasti mõõdetav arvnäitaja ning peamiseks metodoloogiliseks väljakutseks indikaatorite kasutamisel andmeanalüüsis on sobivaima mõõdetava tunnuse leidmine.

Sotsiaalteadustes on kasutusel erinevad sotsiaalsed indikaatorid.  Sotsiaalsed indikaatorid annavad pidevaid teadmisi ühiskonna toimimisest ja arengust ning võimaldavad selgitada ühiskonna seisundit, kaardistada sotsiaalseid probleeme ning prognoosida edasisi arengutrende (Noll, 1996). Indikaatorite abil toimub ühiskondlike protsesside seire, poliitikate kavandamine ja poliitikameetmete tõhususe ja mõju hindamine. Bauer (1966) nimetab indikaatoreid tõendusmaterjaliks, mis võimaldab meil hinnata, kus me oleme ja kuhu me läheme. Kõige tüüpilisemaks sotsiaalsete indikaatorite kasutusvaldkonnaks ongi ühiskonna ja poliitika protsesside analüüs, mille ilmekaks näiteks Eestis on inimarengu aruanded (vt www.kogu.ee), rahvusvahelises kontekstis aga erinevad riikidevahelised võrdlused (nt Rahvusvahelise Majandus- ja Koostööorganisatsiooni OECD iga-aastane ülevaade „Society at Glance“.

Oma põhifunktsioonist lähtuvalt peavad sotsiaalsed indikaatorid esindama ühiskonna erinevaid makroüksusi – riike, regioone, institutsioone, suuri inimkooslusi jne. Nende „tootmine“ põhineb nimetatud makroüksuste suhtes representatiivsetel andmestikel (loendused, vaatlused, registripõhised andmed, küsitlused) ja toimub riiklikes statistikaametites ja rahvusvaheliste organisatsioonide (ÜRO, OECD, ILO, Maailmapank, WHO jne) vastavates osakondades. Indikaatorid avaldatakse (temaatilistes) statistikakogumikes ja interneti andmebaasides (vt nt www.stat.ee, http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/eurostat/home/, http://www.oecd.org/statistics. Indikaatorid on lihtsa leitavuse huvides esitatud hierarhiliselt struktureeritud valdkondade ja alateemade lõikes. Näiteks on Eesti Statistika andmebaas jagatud neljaks suureks valdkonnaks: keskkond, majandus, rahvastik ja sotsiaalelu, millest viimane jaguneb omakorda 11 alateemaks. Hierarhilise valdkondlik-temaatilise ülesehitusega on ka teised sotsiaalsete indikaatorite andmebaasid.

Sotsiaalsete indikaatorite kasutajatering  on väga lai: ühiskonnateadlased, poliitika kujundajad ja elluviijad, statistikud, valitsusringkonnad, rahvusvahelised organisatsioonid, ettevõtjad, tööandjad, survegrupid ja kodanikuühendused, ajakirjanikud jne.

Sõltuvalt sellest, mida, kuidas ja miks indikaatoritega mõõdetakse, jagunevad indikaatorid väga erinevateks tüüpideks. Nii võib eristada nt kirjeldavaid ja normatiivseid indikaatoreid, millest esimesed annavad neutraalset informatsiooni selle kohta, kuidas ühiskonnas „asjad on“ (kui suur on sündimus või tööhõive määr); normatiivsed indikaatorid aga sedastavad, kuidas „asjad peaksid ühiskonnas olema“  (nt rahvastiku loomuliku iibe tagamiseks peaks iga naine sünnitama elu jooksul keskmiselt 2,2 last; ELi tööhõivepoliitika eesmärgiks on saavutada tööealise elanikkonna 75% hõivatus vms). Kirjeldavaid indikaatoreid kasutatakse enamasti rakendusliku või akadeemilise suunitlusega analüüsides, normatiivseid indikaatoreid aga poliitikate kavandamisel ja nende tõhususe hindamisel. Poliitikaanalüüsi võtmes nimetatakse kirjeldavaid indikaatoreid seisundiindikaatoriteks ning normatiivseid indikaatoreid surve- või tulemusindikaatoriteks. Suurt vahet tehakse objektiivsete ja subjektiivsete indikaatorite vahel. Objektiivsed indikaatorid on mõõdetud inimeste hinnangutest ja arvamustest sõltumata (nt sisemajanduse kogutoodang, keskmine sissetulek või valimistel osalemine), subjektiivsed indikaatorid on aga hoiakute-, väärtuste- ja hinnangutepõhised (nt õnnelikkuse määr, rahulolu sissetulekuga või usaldus poliitikute vastu). Sarnasest loogikast lähtuvalt eristatakse ka staatilisi (hetkeolukorda iseloomustavaid, nt sisemajanduse kogutoodang 2012. aastal) ja dünaamilisi (sotsiaalseid muutusi peegeldavaid, nt SKT juurdekasv) indikaatoreid, ühiskonna ressursse (nt sotsiaalkulutuste maht riigieelarves) või vajadusi (hooldusteenust vajavate isikute arv) iseloomustavaid indikaatoreid jne.  

Vaatamata indikaatorite temaatilisele jaotusele on neid ka teemade kaupa väga palju ning nende hulgast sobilike näitajate valimine keeruline ülesanne. Kahtlemata on esmaseks valikuprintsiibiks eesmärgipärasus ehk milleks ja kellele otsitavat indikaatorit vaja on, kas olukorra kirjeldamiseks, poliitika tõhususe hindamiseks, kitsa valdkonna spetsialistide informeerimiseks või avalikkuse teavitamiseks meedia vahendusel, eri riikide hetkeolukorra võrdlemiseks või pikemate arengutrendide analüüsimiseks.

Üldised indikaatorite valiku põhimõtted on järgmised (Innes, 1990 ja McEwin 1995, põhjal): indikaator peab 1) olema asjassepuutuv ja probleemiga seotud; 2) olema loogiline, üheselt mõistetav ja lihtsasti tõlgendatav; 3) olema tundlik uuritava nähtuse suhtes; 4) andma nähtusest võimalikult tervikliku pildi; 5) olema reaalselt mõõdetav;  6) andma usaldusväärseid tulemusi, 7) võimaldama koostada aegridu; 8) olema vajadusel loogiliselt seostatav teiste indikaatoritega; 9) olema aktsepteeritav erinevate kasutajarühmade (teadlased-poliitikud-ametnikud-ajakirjanikud jne) poolt.

Indikaatorite valikul tuleb esmalt selgusele jõuda, kuidas on näitajad defineeritud, mida on reaalselt mõõdetud ning mille poolest üks indikaator teisest erineb. Näiteks on teil tarvis selgitada, kuidas mõjutas 2008.–2010. aasta majanduslangus vaesusriski Eestis. Eesti Statistikaameti andmebaasi vaesuse ja ebavõrdsuse teemalehel on vaesuse iseloomustamiseks kasutatud kolme põhiindikaatorit: suhtelise vaesuse määr, absoluutse vaesuse määr ning materiaalse ilmajäetuse määr. Nende indikaatorite väärtused 16aastaste ja vanemate Eesti elanike seas aastatel 2004–2012 on toodud joonisel 1.

Joonis 1. Absoluutse ja suhtelise vaesuse ning materiaalse ilmajäetuse määrad üle 15aastase elanikkonna hulgas Eestis 2004–2012. Allikas: Statistikaameti andmebaas

Nagu jooniselt näeme, on eri indikaatorite väärtused üsna erinevad, samuti erineb mõnevõrra ka vaesusetasemete muutumine vaadeldaval ajal ning püstitatud küsimusele vastamiseks tuleks kolme indikaatori seast valida kontekstis kõige sobilikum näitaja. Selleks tuleb aga täpselt teada, mida ja kuidas üks või teine indikaator mõõdab.

Kuna üheks sotsiaalsete indikaatorite peamiseks kasutusvaldkonnaks on riikide ja ühiskondade võrdlus, siis on indikaatorite valikul ja kasutamisel oluline veenduda, et nad oleksid riikide (aga ka regioonide, gruppide jne) lõikes sarnasel viisil mõõdetud ja esitatud. Rahvusvahelistes andmebaasides on indikaatorid võrreldavad – nad on harmoniseeritud. Sisendipõhiselt harmoniseeritud andmed on kogutud ühtse metoodika alusel (rahvusvahelised kusitlusuuringud, nt Euroopa tööjõu-uuring ETU, ELi sissetulekute ja elutingimuste uuring EU-SILC, Euroopa elukvaliteedi uuring EQLS jpt), mikroandmed on agregeeritud samade põhimõtete alusel, kasutades ühtseid klassifikaatoreid (ametite klassifikaator ISCO, regioonide klassifikaator NUTS jne) ja skaalasid.

Paljude uurimisprobleemide lahendamiseks ei piisa aga ainult ühest andmebaasist pärit andmetest. Sellisel juhul tuleb enne analüüsi juurde asumist veenduda, et kasutatavad andmed on võrreldavad. Ka kõige tüüpilisemad ja sagedamini kasutatavad indikaatorid (nt sisemajanduse kogutoodang või töötuse määr) võivad eri andmebaasides olla defineeritud, mõõdetud või agregeeritud erinevalt, mis kahtlemata kajastub ka tulemustes. Erinevused ei pruugi olla suured, kuid igal juhul kahandab see analüüside usaldusväärsust. Sagedasemad võrreldavuseprobleemid on seotud erinevate skaalade ja klassifikaatorite kasutamisega; sellisel juhul võib abi olla täiendavast standardimisest ja agregeeritud skaalade ühtlustamisest.

Riikide- ja kultuuridevaheliste võrdluste korral tasub ka silmas pidada, et vaatamata tehnilisele harmoniseeritusele ei ole mõnikord indikaatorid kultuurikontekstide erinevuse tõttu võrreldavad. Nii nt ei pruugi ametiühingutesse kuulumine olla kõige sobivam indikaator võrreldes poliitilise osaluse määra Lääne- ja Ida-Euroopas, samuti ka jumalateenistuste külastamine usklikkuse mõõdupuuna.

Indikaator on mõõdetav muutuja, millega iseloomustatakse mõnda teist muutujat. Seega on sotsiaalseid indikaatoreid kasutades oluline neile tähenduse/tõlgenduse andmine. Eri kontekstides ja erinevatest eesmärkidest lähtuvalt võib konkreetne indikaator omandada vägagi erineva sisu ja tähenduse: võrrelge näiteks, millist sõnumit võiks kanda riigi sisemajanduse kogutoodangu 11%-ne aastane juurdekasv riigi majandus- ja finantspoliitika või säästva ja jätkusuutliku keskkonnapoliitika kontekstis.

Indikaatorite tõlgendamiseks on mitmesuguseid lähtekohti: lähtuda saab kasutatavast kontseptuaalsest raamistikust, analüüsi eesmärgist, uurimuse kontekstist ning üsna sageli ka uurija/ kasutaja hoiakutest ja huvidest.

Kontseptuaalsest raamistikust (teooriast) lähtumine aitab mõista ja tõlgendada erinevate indikaatorite seoseid või põhjendada sotsiaalsete nähtuste muutumist ajas. Eesmärgist lähtuv tõlgendus väljendab indikaatori suhet püstitatud poliitikaeesmärki ning on põhiliselt hinnanguline. Näiteks kui meie eesmärgiks on tagada sooline võrdõiguslikkus ning soolise võrdõiguslikkuse ühe indikaatorina kasutame soolise palgalõhe näitajat, siis on jooniselt 2 näha, et  palgalõhe on Eestis viimastel aastatel pigem kasvanud, kui kahanenud, mis võimaldab meil järeldada, et soolise võrdõiguslikkuse tagamise eesmärgist on Eesti aastal 2012 kaugemal kui 2008. aastal. Samal ajal on Euroopa Liidus aga olukord mõnevõrra paranenud.

Joonis 2. Sooline palgalõhe Eestis ja Euroopa Liidus 2008–2012. Allikas: Paats ja Kask 2014

Hoiakuline tõlgendus sõltub tõlgendaja eesmärkidest, tema rollist, individuaalsetest hoiakutest, eelarvamustest jne. Tõlgendus võib olla konstateeriv, lähtudes nt uurija/eksperdi taotlusest jääda neutraalseks; tõlgendus võib olla sihilikult negatiivne  (nt meedia taotlus ületada uudisekünnist); tõlgendus võib olla ka survestav (mingi huvigrupp püüab juhtida tähelepanu oma probleemidele), õigustav (nt poliitikute või ametnike taotlus legitimeerida oma tegevust ja vastuvõetud otsuseid), ähmastav (taotlus juhtida tähelepanu mujale või vaidlustada esitatud seisukohta) jne.

Kokkuvõttes saab mistahes sotsiaalseid indikaatoreid interpreteerida väga erineval moel. Seega võib aeg-ajalt osutuda kasulikuks oskus eristada fakti (indikaatori väärtust) sellele omistatud tähendusest.

Indikaatorite abil püütakse kaudselt iseloomustada erinevaid ühiskondlikke nähtusi ja protsesse. Kahjuks on suur osa ühiskondlikest nähtustest ja protsessidest keerukad ja mitmetahulised, mistõttu nende kirjeldamiseks ja mõõtmiseks ei piisa vaid lihtsatest üksiknäitajatest. Keerukate ja mitmemõõtmeliste nähtuste mõõtmiseks konstrueeritakse indekseid, mis koosnevad paljudest erinevatest komponentidest. Paljud neist on rahvusvaheliselt tuntud ja neid kasutatakse sageli: inimarengu indeks, säästva arengu indeks, soolise võrdõiguslikkuse indeks,  elukvaliteedi indeks, korruptsiooni tajumise indeks jne.

Sotsiaalsete indikaatorite kontekstis on indeks vahend, mis aitab keerukaid ja mitmemõõtmelisi nähtusi esitada lihtsate ja ühemõõtmelisena. Üksikute indikaatorite indeksisse koondamine suurendab esitatud arvnäitajate sisulist „kaalukust“: väide „Eesti on kõrge inimarengu tasemega riik“ kõlab oluliselt kõnekamana kui detailne aruanne mitmest arvnäitajast, millel ÜRO inimarengu indeks põhineb (vt joonis 3).

Joonis 3. ÜRO inimarengu indeksi kontseptuaalne skeem. Allikas: UNDP 1995.

Bauer, R. (toim). (1966). Social Indicators. Cambridge, Mass.: MIT Press.

Bunge, M. (1975). What is a quality of life indicator? Social Indicators Research,  2(1),  65–79.

Innes, J. E. (1990). Knowledge and Public Policy: the Search for Meaningful Indicators. New Brunswick, NJ, Transaction Books.

McEwin, M. (1995). Social Indicators and Social Statistics in Australia. Statistical Journal of the United Nations, 12(3-4), 309–318.

Noll, H.-H. (1996). Social Indicators and Social Reporting –The international Experience. Canadian Council on Social Development (toim): Symposium on Measuring Well-being and Social Indicators. Final report. Ottawa.

Society at a Glance 2014. OECD Social Indicators. (2014). http://www.keepeek.com/Digital-Asset-Management/oecd/social-issues-migration-health/society-at-a-glance-2014_soc_glance-2014-en#page3

Paats, M., Kask, U. (2014).   Improving the measurement of the gender pay gap in Estonia. http://www.unece.org/fileadmin/DAM/stats/documents/ece/ces/ge.30/2014/mtg_1/Estonia.pdf

UNDP 1975. Inimarengu mõõtmine. Eesti Inimarengu Indeks. Eesti Inimarengu Aruanne 1995, 12–16.

Eesti inimarengu aruanded 1995–2013, www.kogu.ee

Land, K. C., Michalos A. C., Sirgy, J. M. (toim). (2012). Handbook of Social Indicators and Quality of Life Research. Springer Science & Business Media.

Marlier, E., Atkinson, A. B., Cantillon, B., Nolan, B. (toim). 2007. The EU and Social Inclusion: Facing the Challenges. Bristol: Polity Press.

Lauristin, M., Vihalemm, P. (2004). Sissejuhatus: Uurimuse Mina.Maailm.Meedia metodoloogiast ja tähendusest. V. Kalmus, M. Lauristin, P. Pruulmann-Vengerfeldt (toim). Eesti elavik 21. sajandi algul : ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest (lk 23 – 28). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.