Uurija, kel on lubatud tegevuste, protsesside juures olla vaatlejana, teostab mittesekkuvat vaatlust (vaatleja kui osaleja). Uurija ei võta siin protsessidest osa, tema roll ongi olla 100%  vaatleja. Vaadeldavaid on teavitatud vaatluse toimumisest. See roll võimaldab uurijal teha täiendavaid intervjuusid ilma osalejarollist väljumata. Üks tüüpilisi näiteid on (töö)varjuks olemine, kus vaadeldava subjekti tegevust jälgitakse terve päeva või ka pikema perioodi jooksul, et näha keskkonda ja suhteid tema silme läbi (McDonald, 2005). Töövarjupäeva kohta vt ka näidet.

Täielikult mittesekkuvad on vaatlused, kus uurija vaadeldavates tegevustes ise ei osale, jälgides keskkonda, inimesi ja protsesse 100% kõrvaltvaatajana, ja uurija isik pole ka avalikustatud. Selline vaatlus on võimalik nt fotode või videosalvestiste põhjal, samuti online-keskkonnas, aga ka näiteks avalikel üritustel, kus vaatleja on üks isik massis. Uurijate seas ei ole väga selget üksmeelt sellise vaatluse teavitamisreeglite osas. ESOMARi reeglid nõuavad ka siis vaadeldavas keskkonnas või situatsioonis viibijate teavitamist, nt avalikus ruumis toimuval miitingul paneb vaatleja üles vastava teavitussildi; online-rühmades soovitatakse moderaatori/administraatori informeerimist ja vastava postituse tegemist, võttes arvesse ka võimalikku mõju vaadeldavate käitumisele (Gaiser ja Schreiner, 2009).  Osa autoreid soovitab osalejaid teavitada ja neilt luba küsida siis, kui on selge, millist osa vaatlusest kavatsetakse üldse avalikustada (Daymon ja Holloway, 2002), samuti näidata oma uurimisjäreldusi vaadeldutele, küsides nende kommentaare (Kozinets, 2006). Mittesekkuva vaatluse puhul puudub uurijal võimalus esitada täiendavaid küsimusi, protsessi kulgu kuidagi kiirendada või huvipakkuvale fenomenile täpsemalt fokuseerida.  Mittesekkuva vaatluse tegemiseks on ka eripäraseid viise, nagu nt tegevusjälgede vaatlus, kus uuritakse inimeste tegevusest jäänud märke. Üks enim tsiteerituid on Arizona prügikastide uuring, kus antropoloogid tegid järeldusi inimeste toitumistavade ja alkoholitarbimise kohta nende tekitatud prügi analüüsides (viidatud Berg ja Lune, 2014 kaudu). Sama meetodit on kasutatud ka ühiskonnateaduste instituudi tudengitöödes (vt näide 3).

Tegevusjälgede vaatluseks võib pidada ka päevikute ja kalendrite analüüsi, nt on sel viisil vaadeldud (kombineerituna intervjuude ja tegevuse vaatlusega) erinevate professionaalide ajakasutust ning tööülesandeid (Fleming, 2008).

Näide 3. Pärast paberit ja taarat sorteerida võimaldava konteineri paigaldamist õppehoonesse jälgiti selle kasutuselevõttu mh ka „tavaliste“ prügikastide sisust pilte tehes. Ilmnes, et sorteeritavate jäätmete äraviskamine „tavalistesse“ prügikastidesse muutus harvemaks kui varem, kuid jätkus siiski.

Allikas: Pütsep, K. (2014). Jäätmepraktikate muutumine Lossi 36 õppehoones. Magistritöö, TÜ ühiskonnateaduste instituut.

 

Nii formaliseeritud kui ka formaliseerimata vaatluse puhul määratletakse kõigepealt uuringu huvifookus: mida tulemused peavad andma ja kelle või mille kohta võimaldama järeldusi teha?

Vaatlust saab läbi viia nii iseseisva uuringuna kui ka kombineerituna intervjuude, dokumendianalüüsi jt meetoditega. Mida pikem ja komplitseeritumate uurimisküsimustega uurimisprojekt on, seda rikkalikumat infot erinevate meetodite, sh ka vaatluse kasutamine tavaliselt annab. Väiksemate aja- ja energiaressursside ning kitsama fookusega uurimisülesande puhul tasub enne vaatluse uuringuplaani võtmist läbi mõelda mõned olulised küsimused. Kas vaatlus annab intervjuudele, dokumendianalüüsile jt meetoditele midagi juurde? Kas huvipakkuv nähtus on vaadeldav ja/või vaatluseks ligipääsetav? (vt tabel 1). Jaatavate vastuste korral tasub vaatlus uurimiskavasse võtta.

Tabel 1.  Kõige olulisemad küsimused, mida endalt küsida enne vaatluse plaanimist

Kas tegu on väga harjumusliku, igapäevase või sensitiivse teemaga?	Igapäevased, harjumusest tehtavad tegevused on sageli halvasti verbaliseeritavad. Vaatlus võib siin olla rikkalikuma info allikas kui intervjuu. Tasub ka kombineerida vaatlust ja intervjuud Sensitiivse teema puhul võivad inimesed püüda anda (nende ettekujutuses) sotsiaalselt heakskiidetud vastuseid. Ka sel juhul võib vaatlus või selle kombineerimine intervjuuga anda rikkalikumat infot
Kas huvipakkuv nähtus on vaadeldav või vaatluseks ligipääsetav?	Kas uurimuse objekt või/ja subjekt on üldse vaadeldav? Ilma vastava tehnikata on halvasti vaadeldavad mikrotasandi liigutused (nt silmade liikumine), osalt ka emotsioonid jms. Ka teadmised, veendumused ja arusaamad ei pruugi käitumises otseselt väljenduda (oht üle- või alatõlgenduseks). Protsessid võivad olla halvasti vaadeldavad nii kriteeriumide ebaselguse kui ka subjektidele ligipääsu tõttu
Kui palju on uurimuseks aega?	Vaatlus võib olla väga ajamahukas – enamasti tuleb huvitava nähtuse tabamiseks teha korduvaid, pikaajalisi vaatlusi. Samuti võib pikaajaline vaatlus olla vajalik selleks, et vaadeldavad harjuksid vaatleja kohaloluga. Osalusvaatluse jaoks oleks vaja end rühmaga või organisatsiooniga sisuliselt siduda (nt asuda tööle), mis ei pruugi olla (kohe) võimalik

Samuti on oluline määratleda, kuidas analüüsitav info fikseeritakse. Vaatlusel kasutatavad fikseerimise võtted on keskkonna, protsessi või tegevuse kirjeldused, vestluste üleskirjutused, liikumisskeemid, visuaalid jms (vt Multimodaalne analüüs). Kuna jälgitavaid tunnuseid on palju ning erilaadseid, on abiks toimuva salvestamine, mis võimaldab mitmekordset materjali ülevaatamist ja „kihilist“ analüüsi. Salvestamine pole siiski alati vajalik ja otstarbekas. Mida vähem formaliseeritud on vaatlus ning komplitseeritum uurimisküsimus, seda suurem on vajadus materjali salvestada. Lihtsamate, piiratud arvu uurimisküsimuste ning formaliseeritud tunnuste puhul võib aga piisata ka vaatlusankeedi täitmisest ning salvestada ei ole vaja. Salvestamine pole aga kõigis olukordades otstarbekas seetõttu, et see võib vaadeldavaid mõjutada. Siiski – mida tugevamalt infotehnoloogia meie igapäevaeluga põimub, seda vähem salvestamine inimeste loomulikku tegevust mõjutab, sest ollakse pideva enese, teiste ja keskkondade salvestamise ning audiovisuaalse sisu jagamisega harjunud (vrd selfid, Instagram, Foursquare jne). Soome haridusuurijad on avaldanud arvamust, et salvestustehnika kasutamine võib tulemusi väga suurel määral mõjutada (viide). Videosalvestuse algusaegade ja praeguseid salvestisi võrreldes on näha, et varem käitusid lapsed tunnis distsiplineeritumalt ja tegid vähem kõrvaltegevusi kui praegu. Uurijad on väga skeptilised tõlgendama seda koolikäitumise erinevusena. Nad arvavad, et ajal, mil videokaamera klassiruumis tekitas lastes erakordsuse tunde, käitusid nad ka vaoshoitumalt. Tänasel päeval on salvestamine ja vastav tehnika laste jaoks normaalsus ning nad käituvad salvestuse ajal nagu tavapärases olukorras (samas).

Juhul kui vaatlust tehakse reaalajas, salvestamata, siis on väga oluline enne määratleda need tunnused, mida jälgida. Sageli tehakse vaatlusi mitmes etapis, alustades n-ö suurest plaanist ning liikudes detailsemale ning fokuseeritumale jälgimisele. Vastavalt vaatluse etapile kasutatakse ka erinevaid strateegiaid: kirjeldav vaatlemine; fokuseeritud vaatlemine ja selektiivne vaatlemine (Spradley, 1980).

Üldisemaks olukorra, tegevuse ja protsesside kirjeldamiseks soovitatakse järgida kuut peamist dimensiooni (Spradley, 1980): koht/ruum; aeg; tegutsejad; tegevused; materiaalsed objektid (asjad, interjöör, dokumendid jms); protsessid/sündmused. Tabelis 2 on näidatud nende kirjeldamise võimalusi.

Tabel 2. Kirjeldava vaatluse põhidimensioonid ja tunnuste fikseerimise võimalused Autori edasiarendus Spradley (1980) põhjal

Põhidimensioonid	Kirjelduse võimalusi
Koht	Tegevuse toimumiskoha  kirjeldus, asukohakaart, ruumi skeem, fotod ja nende analüüs
Aeg	Tegevuste toimumise, vaatluse tegemise aeg. Kuupäev, kellaaeg. Protsesside puhul soovitav tegevust fikseerida kindlate ajaliste intervallide tagant. Võimalusel kasutada päevikuid, kalendreid, kuhu on märgitud subjektide tegevused
Objektid	Kirjeldus, fotod, paigutuse skeem, dokumentide väljavõtted
Tegutsejad	Sotsiaal-demograafiline, ametialane vm iseloomustus, välimuse, tegevuse/käitumise kirjeldus
Sündmused, protsessid	Kronoloogiline, kindlate atribuutide (kellaaeg, osalejate tegevused) järgi struktureeritud kirjeldus, liikumis- või paiknemisskeem, tegevuse verbaalse tausta (nt koosoleku teemade) osaline v täielik litereering ehk väga täpne üleskirjutus
Tegevused (osalejate vastastikmõju)	Mitteverbaalse tegevuse kirjeldus, liikumisskeemid, kõnevoorude litereering, pauside, kõnevoorukatkestuste, teemamuutuste arv jne

Vaatlustulemuste ja ‑järelduste üks levinumaid esitamise viise on kirjeldus. Kirjeldus peab olema võimalikult objektiivne, detailne ja süstemaatiline. Kirjeldus ei tohi põhineda üldistustel, vaatleja enda järeldustel või hinnangutel – nii endastmõistetav, kui vaadeldavate käitumine ka tunduda võib (vt tabel 3).

Tabel 3. Vaatlusmärkmete tegemine. Vasakul vale (üldistav, hinnanguline) märkimisviis, paremal õige (detailidel põhinev, lugejal endal mõtteliselt kohal viibida ja omi järeldusi teha võimaldav) Autori konstruktsioon tudengite poolt Tartu kesklinna kohvikutes tehtud harjutustööde põhjal

Vale märkimisviis	Õige märkimisviis
Kelneri õpilane oli ebakindel, klientide vastu  ebaviisakas ja närveeris	Laua juurde tuleb valges särgis musta kikilipsuga kelner, ütleb midagi väga vaikselt, millest kohe ei saanud aru. Rinnas on silt „õpilane“. (—) Kelneri õpilane tõi kõrvallauda arve, ütlemata lauas istuvale nahkjopes mehele ühtegi sõna. (—) Meie joogid tulevad 5 minuti pärast. Kelneri õpilane toob meile lauda tellitud joogid, kohvitassi lauale asetades väriseb ta käsi nii, et tass nihkub süvendist alustaldrikul
Kohvikus valitseb ebaselgus ülesannete jagamisel, kogu töökorraldus on lohakas ja ebahügieeniline	Ettekandjatel puudub ühine vormiriietus, ees on põll. Kokku võib märgata kokka ja kolme ettekandjat. Mõne tellimuse võtab ettekandja asemel vastu kokk ning ühel korral viib kokk tee ise lauda. Üks ettekandja tegi vahepeal ka ise süüa, rätikut tal peas ei olnud. Kokal on peas rätik, aga ettekandjatel pole peas rätikuid, kuigi kõik liiguvad toidutegemise piirkonnas
Kohviku püsikülastajad on vanemad jõukad prouad, kes on menüü ja teiste külastajate suhtes nõudlikud ja kriitilised	Saabus vanem naine karusnahkses kasukas, peas lilla sall. Ta võtab kohvi ja koogi. Naisele tuleb kaaslane – teine kasukas vanem naine. Nad tulevad leti äärde – vaatavad umbes 20 koogist koosnevat magusavalikut. „Polegi midagi,“ ütleb viimatitulnud  naine. „No midagi seal ikka ju on,“ vastab esimene. Esimene naine hakkab uue kohvitassiga leti äärest oma laua poole minema, aga ootamatult tuleb kohvikusse palju rahvast, kes kõik talle vastu jalutavad. Ta ei mahu hästi läbi ja hüüatab vastutulijatele: „Noh, noh, noh….“ Vastutulijad annavad teed, naine pomiseb pahaselt midagi edasi

Pikemate uurimisprojektide puhul võidakse jälgida väga detailselt üsna väikest aja- ning tegevuste diapasooni – seda juhul, kui uurimisküsimused on empiiriliselt või teoreetiliselt juba hästi läbi töötatud ning vaatlust kasutatakse konkreetsetele küsimustele selgituse saamiseks, mitte üldise olukorra ja protsesside kirjeldamiseks. 

Näiteks uurides pressiteadete kirjutamise professionaalseid praktikaid, kasutasid uurijad alguses „suurt plaani“, jälgides oma informanti tema igapäevatöös ja tehes vaatlusmärkmeid; uurisid tema pressiteadete mustandeid ning palusid informandil neid ka kommenteerida. Lõpuks salvestasid nad online-kaameraga ühe konkreetse pressiteate kirjutamise protsessi 92 minuti jooksul. Nad rekonstrueerisid kogu kirjutusprotsessi täht-tähelt ning parandus-paranduselt. Lisaks palusid nad informandil pressiteate kirjutamise ajal paralleelselt „valjustimõtlemise“ meetodil selgitada, mida ta teeb. Lisaks tegid nad retrospektiivse protokolli, näidates informandile erinevaid lõike online-salvestisest ning paludes tal kommenteerida oma valikuid (Sleurs, Jacobs ja Waes, 2003). Selline ühe pressiteate kirjutamise protsessi väga detailne analüüs võimaldas autoritel selgitada otsetsitaatide kasutamist pressiteadetes ning nende ülevõtmist ajakirjanike poolt.

Vaatlustulemusi võib esitada kirjeldustena ka nt visuaalseid meetodeid (vt nt Mitchell, 2011, Margolis ja Pauwels, 2011) kasutades. Visuaalsed uurimismeetodid tähendavad, et uuritavat subjekti, olukorda või protsessi uuritakse, analüüsitakse ning tulemusi kommunikeeritakse fotode, filmide või video kaudu.

Võib paluda ka uuritava sihtrühma liikmetel teatud aja jooksul (teatud olukorras) teha fotosid, videosalvestisi vms.  Pärast analüüsitakse fotode või video vahendusel just seda, kuidas subjekt on maailma ja ümbritsevat elu näinud, mida salvestamisväärseks pidanud. Vaatlust võib kombineerida intervjuuga: uuritavatelt subjektidelt küsitakse enne või pärast vaatlust või selle vältel küsimusi, mis aitavad uurijal toimuvat mõtestada (vt ka loovuurimismeetodid).

Vaatlust käsitlevad peatükid raamatutest

Berg, B. Lune, H. (2014). Qualitative Research Methods for the Social Sciences. Pearson Education

Laherand, M.L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn (kordustrükk 2010, Tartu: Sulesepp).

Patton, M. (2002). Qualitative Evaluation and Research Methods. California, Thousand Oaks:  Sage.

Eetikanõuded
ESOMARi  vaatluse ja salvestamise reeglid (n.d). Internet (vaadatud 20.08.2014): http://www.esomar.org/uploads/public/knowledge-and-standards/codes-and-guidelines/ESOMAR_Codes-and-Guidelines_Passive_Data_Collection-Observation-and-Recording.pdf

Vaatluse meetodit kasutanuid magistritöid

Ruus, R. (2010). Tarbijaks sotsialiseerumine: koolieelik ja supermarket. Magistritöö, TÜ Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/15389/Ruus_Riina.pdf?sequence=1

Pütsep, K. (2014). Jäätmepraktikate muutmine TÜ Lossi 36 õppehoones. Magistritöö, TÜ ühiskonnateaduste instituut. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/42393/pytsep_kadri_ma_2014.pdf?sequence=1

Berg, B., Lune, H. (2014). Qualitative Research Methods for the Social Sciences. Pearson Education

Daymon, C., Holloway, I. (2002). Qualitative Research Methods in Public Relations and Marketing Communications. Routledge.

Fleming, J. (2008). Managing the diary: what does a police Commissioner do? Public Administration,  86(3), 679-698.

Gaiser, T., Schreiner, A. (2009). A Guide to Conducting Online Research. Los Angeles: Sage.

Given. L. (toim). (2008). The SAGE Encyclopedia of Qualitative Research Methods. Sage.

Gold, R.L. (1958). Roles in sociological field observations. Social Forces, 36(3), 217–223.

Kozinets, R. (2006). Netnography 2.0. R.W. Belk (toim) Handbook of Qualitative Research Methods in Marketing (lk 129-242), Cheltenham: Edward Elgar.

Lindlof, T., Taylor, B. (2002). Qualitative Communication Methods. Thousand Oaks, CA: Sage.

Margolis, E., Pauwels, L. (toim) (2011).  The SAGE Handbook of Visual Research Methods. Sage Publications.

McDonald, S. (2005). Studying actions in context: A qualitative shadowing method for organizational research. Qualitative Research, 5(4), 455–473.

Mitchell, C. (2011). Doing Visual Research. Sage Publications.

Patton, M. (2002). Qualitative Evaluation and Research Methods. California, Thousand Oaks:  Sage.

Sleurs, K., Jacobs, G., Waes, L. (2005). Beyond preformulation: an ethnographic perspective on press releases. Journal of Pragmatics, 37(8), 1251-1273.   

Spradley, J. (1980). Participant Observation. Fort Worth, TX: Harcourt Brace/Jovanovich College Publishers.