Elulootöö metoodika piloteerimine Eesti asendushooldusel olevate laste identiteedi toetamiseks: osalus-tegevusuuring

Viimased Eesti asendushooldust käsitlevad uuringud (Civitta, 2022; Osila jt, 2016; Nuiamäe jt, 2020; Sindi jt, 2019; Sotsiaalministeerium, 2014) näitavad, et Eestis on põhirõhk suunatud perest eraldatud laste materiaalse heaolu kindlustamisele ja lapse hariduslike vajaduste rahuldamisele, mis on kahtlemata väga olulised, kuid samal ajal puudub nende laste identiteedi sihikindel ja teadlik toetamine. Inimese identiteet on otseselt seatud tema teadlikkusega iseendast, tema toimevõimekuse ja autonoomiaga. Ei saa rääkida iseseisvast ja vastutustundlikust inimesest, kes ei tea, kes ta ise on. Asendushooldusel olevad lapsed, eriti need, kes on perest eraldatud väikestena, ei tea enamasti midagi oma varase lapsepõlve sündmustest – miks neid oma bioloogilisest perest eraldati, mis juhtus, kes kuuluvad tema laiendatud bioloogilise perekonda, kes on sugulased jne. Kui laps eraldati sellises vanuses, et ta juba mäletab suhteid sünniperes ja eraldamise protsessi, siis on ta oma kogemustega üksi jäetud, sest asendushoolduse üldine hoiak on, et lapse elu algab hetkel, kui ta on hooldusele saabunud. Mineviku teemasid, mis on täis traumaatilisi suhteid ja sündmusi, ignoreeritakse, uskudes, et kui nendega mitte tegeleda, siis kaovad nad lapse mälust iseenesest. Tänapäeva teadus aga sellist usku ei toeta, vaid vastupidi on tõendatud fakt, et traumast tervenemine võib toimuda vaid siis, kui traumaatiliste kogemustega tegeleda (Perry ja Winfrey, 2022; Rose, 2012, 2017; Siegel ja Bryson, 2016; van der Kolk, 2020). Samas selleks, et lapsel areneks tema unikaalne identiteet, peavad võimalikult paljud valged laigud tema minevikust olema täidetud. Kuid see eeldab delikaatset ja professionaalset tegelemist lapse kohta käiva informatsiooniga tema sünniperest ja mineviku sündmustest. Siia kuulub muuseas ka perest eraldamisega seotud info. Viimasel ajal küll on soovitatud hooldajatele, isegi lapsendajatele koguda andmeid lapse bioloogilise pere kohta ning võimalusel hoida nendega sidemeid, kuid kuidas seda teha, on jäetud hooldajate vastutusele. Hooldajad aga kardavad puudutada väga tundlikke teemasid, mis võivad last taas traumeerida.

Elulootöö metoodika on arendatud eesmärgiga aidata tundlikke teemasid lapsega arutada just siis ja just sel viisil, mis toetab lapse arengut, varustab teda vajaliku informatsiooniga tema mineviku mõtestamisel.

Elulootöö metoodika põhineb lapsele sobivatel, arusaadavatel, mängulistel ja toetavatel tegevustel, mis tugevdavad tema suhteid vahetute hooldajatega. Kogutud informatsioon lapse päritolu ja mineviku kohta saab elulootöö metoodika kaudu ümber kujundatud selliseks looks, kus mineviku raskused on esitatud last säästval viisil. Informatsiooni keskmes on eesmärk vabastada laps enesesüüdistamisest ja oma sünnivanemate süüdistamisest ning anda talle lootusrikkus tuleviku suhtes. Põhisõnumi võiks kokku võtta selliselt: „Minevikku muuta ei saa; see, mis juhtus, ei olnud sinu süü, sa saad sellest üle; tulevik algab nüüd ja me saame seda sinuga koos planeerida.“

Kuna asendushooldusel olevad lapsed kannatavad madala enesehinnangu, madala eneseusu ja vähese enesekindluse tõttu, siis on elulootöö metoodika kolmas eesmärk ning tegevused suunatud lapse eneseusu, enesehinnangu ja enesekindluse tõstmisele.

Septembrist 2020 alates alustasin kohtumisi kahe asenduskodu ja kolme hooldusperega, kes olid huvitatud elulootöö metoodika katsetamisest. Kõigepealt tutvustasin hooldajatele elulootöö põhimõtteid ja viisin nendega läbi intervjuud, et välja selgitada nende vaated laste vajaduste ja identiteedi arendamise teemal. Otsisin vabatahtlikke hooldajaid ja lapsi asenduskodudes. Asenduskodu lastega (kokku viis last vanuses 12–14, sh kaks poissi ja kolm tüdrukut) kohtusin isiklikult. Ka neile selgitasin eelkõige elulootöö metoodika põhimõtteid ja sisu ning palusin, et nad aitaksid mul neid tegevusi katsetada ja hinnata. Selgitasin lastele elulootöö metoodikat, mida soovin pakkuda Eesti asendushooldusele ja milles palun nende abi. Seega ma ise käsitlesin selles protsessis osalejaid – nii lapsi kui hooldajaid – pigem kaasuurijate, mitte uuritavatena. Sellise selgituse esitasin neile nii kirjalikult kui ka suuliselt iga kord, kui tundsin, et selleks on vajadus.

Iga kohtumine algas selleks kohtumiseks valitud tegevuse põhjaliku sissejuhatamisega, mille käigus tegevuse eesmärki selgitasin. Seejärel mängisime tegevust läbi, millele järgnes kohene tagasiside küsimine. Vajadusel küsisin ka tegevuse ajal osaleja enesetunde kohta. Kohtumised lastega kestsid üks tund ja ühe kohtumise ajal jõudsime läbi teha 2-3 tegevust. Üks tegevus kestis umbes 15–20 minutit. Kohtusime iga lapsega kaheksa korda, võimalusel kaks korda kuus samal nädalapäeval ja samal kellaajal, nagu seda soovitab Richard Rose (2012), metoodika arendaja. Paraku Covid-19 piirangute ja laste haigestumise tõttu plaanid aeg-ajalt muutusid. Iga kohtumine algas viimasel kohtumisel toimunu kohta tagasiside küsimisega. See ei olnud alati väga hästi meeles. Üldse oli lastel raske jutustada oma elus toimuvast. Nad ei ole harjunud märkama ja mõtestama igapäevaelu väikesi sündmusi. Aga see on hädavajalik selleks, et mäletada. Ma hakkasin nendega harjutama lühikeste lugude (mikronarratiivide) jutustamist. Ma pakkusin lastele, et nad võiksid õhtuti päeval toimunud meeldivaid asju kirja panna või joonistada neist pildikesi. See pakkus neile (eriti tüdrukutele) huvi ja ma märkasin, et nende jutustamisoskus selle aja jooksul silmanähtavalt arenes.

Ühes asutuses oli lapse vahetu kasvataja valmis nendes tegevustes osalema, kuid teises mitte. Selles asutuses eelistasid lapsed ka kohtuda minuga ilma usalduskasvatajata. Sel juhul oli mul raske arendada suhteid vahetu kasvatajaga ja me keskendusime nendele tegevustele, mis arendasid lapse enesehinnangut, enesekindlust ja eneseusku, ning narratiivsele tegevusele ehk oma elu sündmuste mõtestamise harjutamisele.

Hooldusperede ja lapsendajaga toimus töö teistmoodi. Nende peres kasvavate lastega ma isiklikult ei kohtunud, vaid töö käis vanemate vahendusel. Me kohtusime vanematega ning arutasime läbi tegevused, mida elulootöö metoodika pakub. Need arutelud toimusid regulaarselt ja nad kestsid iga kord üle tunni. Pärast seda tegid hooldusvanemad oma lastega elulootöö tegevusi, kirjutades üles oma märkusi ja üldisi hinnanguid tegevuste kohta. Järgmisel korral arutasime nende kogemused läbi ja planeerisime järgmisi samme. See oli intensiivne ja väga huvitav töö eelkõige seetõttu, et hooldusvanemad olid väga huvitatud nendest tegevustest ja hindasid kõrgelt elulootöö poolt pakutud toetavaid tegevusi, mis võimaldasid neil lapsi paremini tundma õppida ja toetada. Eriti väärtulikuseks võib hinnata ka seda, et nendel kohtumistel said hooldusvanemad jagada oma kogemusi asendushooldusel olevate laste kasvatamisest.

Paralleelselt toimusid elulootöö meetodit, sh tegevusi tutvustavad veebiseminarid, milles osales hooldusvanemate ja asenduskodude kasvatajate laiem rühm. Seminarid kestsid kaks aastat algul iga kuu, hiljem iga teine kuu, iga kohtumine kestis poolteist, hiljem kolm tundi. Nendes seminarides arutasime aktuaalseid teemasid. Elulootöö metoodika juures muutus keskseks teemaks traumateadlik hooldus.

Samal ajal toimusid ka regulaarsed kohtumised MTÜ Oma Pere liikmetega ning nendega koos koostasime asendushooldusel olevate laste jaoks Elulooraamatu. Elulooraamat kujutab endast kiirköitjaga ühendatud töölehti, kus vastavalt lapse vanusele ja arengule ning valmisolekule saab laps tegeleda oma oleviku, mineviku ja tuleviku teemadega. Raamat jaguneb nn Mina-raamatuks ja Sina-raamatuks. Esimene osa ehk Mina-raamatu täidab laps ise, vajadusel koos hooldajaga, kes jagab raamatu täitmiseks vajaliku infot. Näiteks ütleb, kus on laps sündinud, kui palju ta kaalus sündimisel, kuidas nägi välja sünnitusmaja (kui on olemas foto, saab selle kleepida raamatusse). Raamatus on küsimusi lapse oluliste elusündmuste, huvide ja iseärasuste kohta. Suur roll on siin eraldatud inimestele lapse ümber ja suhetele nendega. Teises osas on võimalik kirja panna sündmused ja inimesed, kes olid lapse jaoks olulised minevikus. See osa on ühendatud Sina-raamatuga, mida täidab eelkõige last kasvatav täiskasvanu ja lastekaitsetöötaja kui lapse juhtumikorraldaja ja eestkostja, kellel on kõige rohkem informatsiooni lapse päritolu ja perest eraldamise sündmuse kohta. Need teemad ja lehed on esialgu elulooraamatust (kiirköitjast) välja võetud ning need hoitakse eraldi lapsele kättesaamatus kohas ja võetakse ette alles siis, kui laps küsib ja on valmis kuulama oma mineviku kohta. Siin on äärmiselt tähtis, et mineviku sündmuste kohta käivad lood oleksid koostatud last säästval viisil ja lapsesõbralikus keeles. Raamatu kolmas osa kannab pealkirja „Aeg unistamiseks“ ja selle täitmisega võib tegeleda pidevalt, kui laps tahab rääkida sellest, millega ta tahab tegeleda tulevikus ja milliseks inimeseks ta soovib saada.

Raamatu täitmine, nagu ka elulootöö meetodi tegevused, pakuvad suurepärast võimalust lapsega suhelda, saada temaga tuttavaks ja hooldajal ka endast rääkida, sest suhe on alati kahepoolne. Hooldaja ülesanne on luua lapsele turvaline kasvukeskkond, toetada ja õpetada teda, kuid see ei tähenda, et suhe peaks olema ühesuunaline. Usalduslik suhe tekib vastastikkuse alusel.

Kui elulooraamat ja elulootöö metoodika tegevused olid testitud, siis tekkis vajadus pakkuda koolitust selle metoodika kasutajatele. Koos MTÜga Oma Pere töötasime välja koolituskava ja viisime aprillis 2024 läbi pilootkoolituse.

Metoodika üldise tutvustamise juures oli juttu sellest, et osalus-tegevusuuringut iseloomustab selle tsüklilisus. Eespool kirjutasin ühise loona oma kogemusi elulootöö metoodika piloteerimisest. Siiski on ka selles loos tegevuste tsüklilisus olemas. Esimene tsükkel sisaldab tegevuse planeerimist, mis tekkis ühelt poolt asendushooldusega seotud inimeste kogukonnas, mida esindab MTÜ Oma Pere. Seminaride ettevalmistamine ja läbiviimine ning selle tegevuse käigus tekkinud soov piloteerida elulootöö metoodikat oli meie osalus-tegevusuuringu esimene tsükkel.

Teine tsükkel oli elulootöö tegevuste testimine laste ja hooldusvanematega. Siia kuuluvad ka veebiseminarid, sest ka neid võib käsitleda kui metoodika testimist ja hindamist.

Kolmandaks tsükliks võib nimetada elulooraamatu koostamist ja avaldamist koos koolituskava väljatöötamisega.

Neljas tsükkel on koolituskava piloteerimine ning selle protsessi hindamine ja ka edaspidise koolituse pakkumine laiemale huviliste ringile. See protsess peaks lõppema Eesti asendushoolduse süsteemi muutmise ettepanekuga. Sellest kõigest on näha, et meie osalus-tegevusuuring ikka veel kestab.

Osalustegevusuuring on pikk ja keeruline protsess. Meil kulus selleks neli aastat ja protsess pole veel lõppenud. Ilmselt läheb veel vähemalt neli aastat, kuni võime öelda, et elulootöö metoodika on Eesti asendushooldusesüsteemi poolt aktsepteeritud ja rakenduskõlblik. Selleks peaksid muutuma teatud seadussätted, eriti need, mis puudutavad lastekaitsetööd lapse perest eraldamiseks vajalike materjalide – lapse eluloo kohta vajaliku info kogumist.

Osalus-tegevusuuringu disaini kujundavad need inimesed, kes on uuringu põhilised subjektid ja nende eluline olukord, mis vajab muutust. Seega metoodika eeldab uurijalt spetsiifilisi teadmisi ja oskusi. Kõigepealt peavad tal olema laialdased teadmised uuritava teema kohta; teiseks peaks ta teadma sihtgrupi iseärasusi ja oskama nendega suhelda ehk ta peab olema usalduslik isik. Kolmandaks peaks ta olema paindlik erinevate meetodite kasutamise osas, mis omakorda tähendab ka head metodoloogilist ettevalmistust. Neljandaks peab ta oskama analüüsida ja reflekteerida nii uurimisprotsessi kui ka kogunenud andmed. Ta peab oskama ka oma analüüsi tulemusi veenvalt kirja panna ning ära kuulata nii uuringuga seotud inimeste – tavainimeste ja praktikute kui ka teadlaste – kriitikat.

(Uuringu kohta võib põhjalikumalt lugeda Strömpl, 2022, 2023 ja 2024.)

Civitta & Ministry of Social Affairs (2022). Asendushoolduselt iseseisvasse ellu astuvate noorte uuring. Tallinn: Sotsiaalministeerium.

Nuiamäe, M., Murasov, M. ja Masso, M. (2020). Lapsendamise ja hooldusperre paigutamise järgne seiresüsteem. Poliitikauuringute Keskus Praxis; ISBN 978-9949-662-26-5 (pdf)

Osila, L., Turk, P., Piirits, M., Biin, H., Anniste, K. ja Masso, M. (2016). Asendushoolduselt elluastuvate noorte uuring. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.

Perry, B.D. ja Winfrey, O. (2021/2022). Mis sinuga juhtus? Vestlused traumast, sellega toimetulekust ja tervenemisest. (Tõlge Ülle Jälle). Tallinn: Helios.

Rose, R. (2012). Life Story Therapy with Traumatized Children. A model for Practice. London and Philadelphia: Jessica Kingsley Publishers.

Rose, R. (toim) (2017). Innovative Therapeutic Life Story Work. Developing Trauma-informed Practice for Working with Children, Adolescents and Young Adults. London and Philadelphia: Jessica Kingsley Publisher.

Siegel, D.J., Bryson, T. (2012/2016). Lapse ajukeskne kasvatus. 12 murrangulist strateegiat, kuidas aidata lapse mõistusel areneda. (Tõlge Krista Eek). Tallinn: Tänapäev. 

Sindi, I. ja Strömpl, J. (2019). Who am I and where am I from? Substitute residential home children’s insights into their lives and individual identities. Child & Youth Services, 40 (2), 120−139. DOI: 10.1080/0145935X.2019.1591272.

Sotsiaalministeerium (2014). Asenduskodu roheline raamat. Tallinn: SoM.

Strömpl, J. (2022). Traumateadlik elulootöö asendushooldusel kasvavate laste identiteedi toetamiseks. Sotsiaaltöö, 5: 60-69.

Strömpl, J. (2023). Ilmus eestikeelne elulooraamat asendushooldusel ja lapsendatud lastele. Sotsiaaltöö 3

Strömpl, J. (2024). Life Story Work – a Good Method to Reduce Child Vulnerability in Substitute Care. In: Kutsar, D.; Beilmann, M.; Nahkur, O. (Ed.). Child Vulnerability and Vulnerable Subjectivity: Interdisciplinary and Comparative Perspectives. (235−253). Springer. DOI: 10.1007/978-3-031-61333-3_13. Van der Kolk B. (2020). Keha peab arvet: aju, vaim ja keha traumast paranemisel. Tallinn: Tänapäev.