Osalus-tegevusuuring

20. sajandi keskel tekkinud ning hoogsalt eri teadusdistsipliinides arenenud osalus-tegevusuuringul on mitmeid vorme (Kemmis jt, 2014). Siin põimuvad kolm peamist funktsiooni: osalemine, tegutsemine ja uurimine. Sõltuvalt uuringust võib osaluse või tegutsemise ulatus varieeruda, mistõttu kasutatakse selliste uuringute kirjeldamiseks erinevaid mõisteid, nagu osalusuuring, tegevusuuring ja osalus-tegevusuuring (vt joonis 1). Eri distsipliinides ja kontekstides võivad osalus-tegevusuuringu lähenemised erineda, millega tuleks oma uuringut planeerides ning juhendmaterjale kasutades arvestada.

Tabelis 1 on näitlikustatult toodud erinevad uuringutüübid, mis hõlmavad nii osalemist kui ka tegutsemist. Lähenemiste rõhuasetused on erinevad: näiteks keskendub tegevusuuring mingite muutuste loomisele ja selle analüüsile ning osalusuuring osalejate kaasatusele. Samas ei ole vahed eri distsipliinides ja autoritel selgepiirilised ja jäigad, mistõttu esineb suuri kattumisi. Seega tuleb sellist tüüpi uuringute ja metodoloogiliste juhiste puhul alati jälgida, kuidas autorid uuringu protsessi ja aluseid kirjeldavad.

Tabelis 1 on toodud iga lähenemise kohta üks näide tüüpilisest uuringudisainist, mis käsitleb pagulastest õpilaste kohanemisraskusi ja nende toetamise võimalusi gümnaasiumis. Siiski on iga lähenemise puhul võimalik luua ka teistsugune uuringudisain – toodud näited on küll tüüpilised, kuid mitte ainuvõimalikud.

Tabel 1. Erinevad uuringutüübid ning üks võimalik näidisdisain

	Kirjeldus	Näide: pagulasõpilaste kohanemise väljakutsed ja selle toetamise võimalused keskkoolis.
Tegevusuuring (action research)	Korduv (iteratiivne) protsess, fookus on praktiliste probleemide lahendamisel, reaalselt läbiviidavatel tegevustel, muudatustel, arendustel, mille abil luuakse uut teadmist. Kasutatakse palju nt haridusuuringutes.	Teadlane lepib kooliga kokku uuringu jaoks andmete kogumise, lahenduste leidmise ja katsetamise protsessi. Teadlane teeb õpetajate, õpilaste ja lapsevanematega intervjuud kohanemise kogemusest ning pakub analüüsitud materjali pealt välja lahendusi (nt juhitud kohanemis­programm). Töötubades arutavad õpetajad ja õpilased lahendusi ning pakuvad veel arendusideid. Valitakse välja kõige paljulubavamad ideed, mida koolis katsetatakse. Teadlane hindab nende rakendatavust ja tõhusust. Teadlane koordineerib protsessi, iga etapi järel täiustatakse lähenemist.
Osalusuuring (participatory research)	Koostööl ja võimestamisel põhinev lähenemine, mis rõhutab jagatud otsustusõigust kõigis uurimisetappides, et mõista probleemi olemust ja anda osalejatele rohkem häält, neid toetada. Kasutatakse palju nt sotsiaaltöö-uuringutes.	Teadlane aitab pagulastest õpilastel mõelda läbi ja sõnastada oma kogemusi ja väljakutseid, mille pealt selgub uuringu vajadus. Sõnastatakse ühiselt uurimisprobleem. Osalevad õpilased kasutavad andmete kogumiseks loovaid päevikmeetodeid, teevad teadlase juhendamisel teiste õpilastega intervjuusid. Tulemusi analüüsitakse ühiselt, tuvastades peamised takistused. Õpilased esitlevad järeldusi kooli juhtkonnale. Protsessi käigus toetab teadlane õpilasi, et nad suudaks võtta uurimisprotsessis kandva/juhtiva rolli.
Osalus-tegevusuuring (participatory action research, PAR)	Ühendab osaluse ja tegutsemise, et tuua kaasa soovitud sotsiaalseid muutusi. Kasutatakse palju nt sotsiaaltöö-uuringutes.	Teadlane, pagulasõpilased ja õpetajad uurivad kohanemise väljakutseid. Kõik pakuvad välja lahendusi ning valitakse välja mõned, mida koolis katsetatakse ning mille tõhusust ja rakendatavust analüüsitakse. Teadlane juhendab ja jõustab uuringus osalevaid õpilasi ja õpetajaid, kes panustavad aktiivselt uuringu eri etappides.
Kogukonna­põhine osalusuuring (community-based participatory research, CBPR)	Teadlased ja kogukonnaliikmed lahendavad ühiselt probleeme, et parandada kogukonna heaolu. Kasutatakse nt kogukonna arendamisel.	Teadlase poole pöördub kohalik pagulaskogukond, kel on mure äsja saabunud pagulastest õpilaste kohanemise pärast. Teadlane aitab luua uuringuplaani ning juhendab andmekogumist. Koos leitakse parandamist vajavad väljakutsed ja tõhusaimad viisid, kuidas need ettepanekud ja vajadused esitada koolile ja hariduskorraldajatele. Oluline tulemus on ka kogukonna edasise tegutsemis­võimekuse kasvamine ja teema eestvedamine.
Koosuuring (collaborative research, co-research)	Partnerluspõhine uurimisprotsess, kus kõik seotud osapooled panustavad võimalikult võrdselt ja võimalikult paljudes eri etappides teadmiste loomisesse.	Pagulasõpilased, õpetajad, lapsevanemad ja teadlane kaardistavad olulised seotud osapooled. Teadlase korraldatud töötubades lepivad osapooled kokku uuringu eesmärgi, protsessi, rollijaotuse. Nad koguvad ühiselt andmeid (teevad erinevate inimestega intervjuusid; peavad päevikut, et kirjeldada enda kogemusi, jne) ja analüüsivad tulemusi. Teadlane koordineerib raporti koostamist ning töögrupp esitleb ühiselt uuringu tulemusi.
Kodanikuteadus (citizen science)	Mittespetsialistid panustavad teaduslike andmete kogumisse teadlase pakutud töölõigus ning süsteemi alusel. Kasutatakse nt terviseteadustes / rahvatervise uuringutel.	Teadlane arendab veebiplatvormi, kus pagulasõpilased saavad pikema perioodi jooksul anonüümselt jagada kogemusi koolis kohanemise ja eksamiteks valmistumise kohta. Õpilased nii kirjeldavad eri hetkedel omaenda raskusi ja toimetulekuviise kui ka koguvad andmeid sõpradelt ning sisestavad ka need andmebaasi. Teadlane analüüsib saadud andmeid, paneb kokku raporti. Eesmärgiks on võimalikult ulatuslik andmekogumine, õpilased ei osale uurimise teistes etappides.

Osalus-tegevusuuring (participatory action research, mille sagedasti kasutatav lühend on PAR) on üks tegevusuuringu tüüpidest (action research). Osalus-tegevusuuring ei tähenda konkreetset kitsast uurimismeetodit, vaid hõlmab laiemat lähenemist sotsiaalteaduslikule uurimusele, mis võib kasutada nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid meetodeid. Kuigi H. G. Moreno kasutas tegevusuuringu elemente juba 19. ja 20. sajandi vahetusel, peetakse tegevusuuringu oluliseks algatajaks sotsiaalpsühholoog Kurt Lewinit (vt selle kohta põhjalikumalt Strömpl, 2006).

Osalus-tegevusuuring arenes teise maailmasõja järel koos ühiskonna demokratiseerimisega (Kemmis jt, 2014). Laiema kandepinna saavutas see 1970.–80. aastatel, olles tihedalt seotud globaalse lõuna kolonialismivastase liikumisega. Dekoloniseerimine tõi teaduses kaasa põlisrahvaste vastupanu sellele, et nende kultuuri ja sotsiaalset elu uuritakse globaalse põhja traditsioonidest lähtuvalt. Senised globaalsele põhjale iseloomulikud teaduslike teadmiste kriteeriumid eirasid sageli maailma mitmekesisust ja kultuurilisi eripärasid (Cornish jt, 2023b). Osalus-tegevusuuring aitab seda ebavõrdsust ja domineerimist vähendada. Samad metoodikad hakkasid levima ka lääne ühiskondades, eelkõige just marginaalsetesse gruppidesse kuuluvate inimeste elu uurimisel.

Osalus-tegevusuuringu määratlusi on palju, ent sellised lähenemisviisid vastanduvad traditsioonilistele uurimismeetoditele, kus väline ekspert dokumenteerib, analüüsib ja esitab kellegi teise kohta käivaid uurimistulemusi. Kemmise jt (2014: 4) hinnangul iseloomustab osalus-tegevusuuringut kaks põhilist tõdemust:

1. konkreetsetes oludes elavad ja töötavad inimesed suudavad osaleda uurimisprotsessi kõigis etappides ja neil on selleks täielik õigus;
2. osalejate uurimistöö on suunatud sellele, et nad saaksid ise parandada mingeid tegutsemisviise ja/või keskkondi.

Traditsioonilise teadustöö puhul on uurijal juhtiv roll ning uurimuses osalejad – uuritavad, informandid, katseisikud, keda nimetati pikka aega uurimisobjektideks – on uurija jaoks  justkui vahendid tulemuse saavutamiseks. Osalus-tegevusuuring tähendab selliste uurimispraktikate muutumist.

Traditsiooniline metodoloogia keskendub sotsiaalse elu kohta tõendite kogumisele, analüüsimisele ja esitamisele teatud uurimismeetodite abil. Kuid sotsiaalset elu ei ole vaja üksnes kaardistada, peegeldada ja mõista, vaid tihtipeale ka muuta. Selle eelduseks on, et inimesed, keda muutus otseselt puudutab, osalevad aktiivselt muutuse protsessis. Nemad – oma elu parimad eksperdid – teavad kõige paremini, kuidas üks või teine olukord neid mõjutab ning milline on parim viis olukorra parandamiseks. Muutuste elluviimine ei saa toimuda nii, et inimesed, keda muutus otseselt puudutab, jäetakse ilma võimalusest osaleda oma elu jaoks oluliste otsuste tegemisel (Kemmis jt, 2014).

Sotsiaalteaduslikke uuringuid iseloomustab üldjuhul inimeste ja kogukondade osalemine uuringumaterjali loomisel, näiteks kvalitatiivsetes intervjuudes või küsitlusankeedis oma kogemusi ja arvamusi väljendades. Osalus-tegevusuuringus tähendab osalemine aga sisulist koostööd uuringu eri etappides. Seetõttu on oluline juba ka sõnakasutus – me ei räägi uuritavatest või uuringu objektidest, vaid aktiivsetest osalejatest, partneritest, kaasuurijatest kui uuringu subjektidest. Partnerlus põhineb usaldusel ja kestval suhtel, kus kõik osapooled järgivad ühiselt kokku lepitud norme ja väärtusi.

Osalus-tegevusuuringus antakse osalemis- ja otsustusõigus inimestele, kes sellest muidu sageli on ilma jäetud kas nende vanuse (lapsed, eakad), vaimsete võimete (puuetega, dementsusega elavad inimesed) või muu põhjal (sõltuvused, kriminaalkaristus). Samuti tegeleb osalus-tegevusuuring sageli marginaliseeritud gruppidega, nagu näiteks sõjapõgenikud või etnilised vähemused.

Mõned osalejad võivad uurimisprotsessis panustada kaasuurijatena, osaleda andmekogumise ja -analüüsi aruteludes ja saada teaduspublikatsioonide kaasautoriteks. Selle aluseks on arusaam, et teaduslik teadmine on koosloome tulemus. Selleks et saada adekvaatset teadmist uurimuses osalejate elust, vajadustest ja probleemidest ning leida lahendusi edaspidiseks arenguks, tuleb ühendada osalejate ja teadlaste kompetents. Selliste suhete loomine eeldab lugupidamist, usaldust, rollide ja vastutuse selget jaotust.

Uuringutes võib osalust kirjeldada skaalal, mille ühes otsas asuvad uuringud, kus uuritavad isegi ei tea, et neid uuritakse, ja teises otsas uuringud, kus osalejatel on juhtroll. Viimasel juhul ei pruugi tegemist olla teadusuuringuga, näiteks juhul, kui teadlase roll piirdub mingi grupi või kogukonna konsulteerimisega, kes tegeleb rakenduslikel eesmärkidel teadmiste kogumisega.

Osalus-tegevusuuring asetseb tavaliselt aktiivse osaluse ja vastutuse jagamise vahemikus (joonisel 2 markeeritud tumedama taustatooniga). See tähendab, et uuritavatel on suurem roll kui pelgalt konsulteerimine, kuid teadlasel-uurijal säilib siiski aktiivne osalus ja vastutus.

Osalus-tegevusuuringu tuum on inimeste osalemine teadusuuringus vähemalt kaastöö tasemel ehk panustamine uurija pakutud rollis ja/või kitsamates töölõikudes. Enamasti teevad uurija ja osalejad aga juba süsteemsemat koostööd. Mida see tähendab? Kuidas saavad inimesed, kel puudub eelnev metodoloogiline ettevalmistus, osaleda teadusuuringus uuringu läbiviijatena?

Osalus-tegevusuuring eeldab osalemissoovi ja -võime toetamist. Sotsiaalteadlased omandavad uurimismeetodid aastaid kestva akadeemilise õppe ja praktilise kogemuse kaudu. Osalusuuringutes võib aga teemade käsitlemine eeldada osalejate endi teadmisi või puudub mingi grupi liikmetel usaldus võõra uurija vastu. Sel juhul eeldab andmekogumine ja/või analüüs, et sellega tegeleksid hoopis osalejad ise ehk siseringi kuulujad. Uurija valmistab sellistel puhkudel osalejad ette ning varustab nad vajalike oskuste ja tööriistadega. Levinud praktika on, et näiteks laste uuringutes õpetatakse lastele intervjueerimistehnikaid ning intervjuud lastega viivad läbi teised lapsed (vt nt Arnull ja Kanjilal, 2024). Osalemise ulatus võib varieeruda sõltuvalt osaleja valikutest, soovidest ja võimetest.

Üks osalus-tegevusuuringu eesmärke on osalejate jõustamine, pakkudes neile võimalusi positiivsete muutuste loomiseks ja arenguks, näiteks autonoomia ja agentsuse tugevdamise kaudu. Osalustegevusuuring arenes eesmärgiga vabastada, võimestada ja teha kuuldavaks ebavõrdses, haavatavas olukorras inimesi, mistõttu osalemise aktiivsus sõltub konkreetsest olukorrast, sihtgrupi ilmajäetuse ja allasurutuse määrast.

Sõltumata sellest, kes on uuringu algataja – sisuka koostöö eeldus on eri osapoolte avatus ja ühise keele leidmine. Avatus tähendab muu hulgas uurija teadlikkust iseendast, oma eeldustest ja positsioonist. Selline refleksiivsus on vajalik uurijarolli mõtestamiseks. Rolliga kaasneb vastutus, mis omakorda nõuab vastastikust usaldust kõigi osalejate vahel.

Näide: vaimse tervise raskustega inimesed kaasuurijatena (Kadi Kass ja Dagmar Narusson) Teadusarenduse koostööprojektis AS Hoolekandeteenustega, mille eesmärgiks on pakkuda välja mudeleid, kuidas lõimida psüühikahäirega inimest ja kogukonda, osalesid vaimse tervise raskustega inimesed kaasuurijatena. Uurimisrühm keskendus teadlikult osalejate agentsuse ja valikuvabaduse toetamisele. Juba esimesel kohtumisel potentsiaalsete kaasuurijatega proovisime ennetada traditsioonilist hierarhilist suhet uurija ja osalejate vahel. Selle asemel kasutasime kõnepruuki, mis soodustab vastastikust austust ja õppimist: palusime võimalust „saada osa teie igapäevaelust“, me ei läinud neid uurima, vaid tegime ettepaneku „teha meiega koostööd“. Inimestele, kes on pea kogu elu olnud patsiendi või abivajaja rollis, pakkusime kaasuurijatena aktiivset rolli. Mitmed kaasuurijad väljendasid uuringu lõppedes uuringu positiivset mõju – osalemine võimaldas neil ennast paremini tundma õppida ja pakkus võimaluse ka ise aktiivselt lahenduste leidmisesse panustada. See kogemus toetas ka kaasuurijate eneseväärikust. Kaasav lähenemine oli sügavalt isiklik nii akadeemilise taustaga uurijatele kui ka kogemuspõhistele osalejatele. Kõige olulisemaks osutus tähelepanelikult vastastikku kuulamine. Olles tähelepanelikus „mitteteadja“ positsioonis ja tehes samal tasandil koostööd kaasuurijatega, avanes uurimisrühma suhtluse kaudu uus teadmine – midagi, mis varem ei olnud nähtav. See arendas valdkonna teadmisi sisuliselt edasi. Uurimisprotsessis osalemise kogemuse üle reflekteerimine aitas meid palju tulemuste interpreteerimisel. Koostöö osalejatest kaasuurijatega mitte üksnes ei rikastanud valdkonda, vaid tugevdas ka koosmõtlemise maailmavaadet. Uuringus osalemine toetas kaasuurijate isiklikku taastumisteekonda, lõimumist kogukonda ning inimväärikuse tunnetamist.

Cornish jt (2023a) jagavad osalus-tegevusuuringu kuueks etapiks: 1) suhete loomine, 2) töökorralduse paikapanek, 3) probleemist ühise arusaama loomine, 4) andmete kogumine, 5) andmete ühine analüüs, 6) muutuste kavandamine ja elluviimine. Vaata allpool ka näiteid osalus-tegevusuuringu meetodi rakendamisest Eestis.

Osalus-tegevusuuringule on iseloomulik dünaamika, kus igale tegevusele järgneb tehtu analüüs ja refleksioon, seejärel uue tegevuse planeerimine, selle elluviimine ning taaskord tegevuse analüüs, refleksioon ja vajadusel uue tegevuse planeerimine. Osalus-tegevusuuringud on ajamahukad ja kestavad keskmiselt 12–24 kuud.

Osalus-tegevusuuringus tegutseb uurija lisaks andmekoguja, -analüüsija jm uurija tavarollidele ka moderaatori ja hõlbustajana, aidates uuringus osalejatel võtta uuringu käigus võimalikult aktiivse rolli.

Suhete loomine, töökorralduse ning uurimisprobleemi ja -eesmärkide kokkuleppimine

Suhete loomine on osalus-tegevusuuringu alus. See tähendab usaldusliku ja austava kontakti saavutamist inimeste või kogukonnaga, kellele uurimisteema on oluline. Uurija jaoks tähendab see esmalt aega, kannatlikkust ja valmisolekut kuulata – ilma et ta uurimist kellelegi „peale suruks“. Võib alustada mitteametlikest kohtumistest, vestlustest või olemasolevates tegevustes (nt arutelud, kogukonnasündmused) osalemisest. Eesmärk on mõista teise poole vaatenurki, kogemusi ja väärtusi ning kujundada mõistmine, et uurija ei tule pelgalt andmeid koguma, vaid soovib koostööd teha.

Töökorralduse paikapanek tähendab praktiliste ja eetiliste kokkulepete tegemist. See hõlmab näiteks seda,

• kes ja kuidas uuringus osalevad (milline on nende roll ja otsustusõigus);
• millises mahus ja vormis toimub koostöö;
• millised on suhtlemise ja info jagamise viisid;
• millised on kokkulepped aja, ressursside ja tulemuste kasutamise kohta;
• kuidas tagatakse uurimiseetilistest ja andmekaitselistest kokkulepetest kinni pidamine, sh osalejate turvalisus ja anonüümsus (vajadusel).

Töökorraldus peaks olema osalejatega läbi arutatud ja kirjalikult fikseeritud kõigile osapooltele arusaadaval viisil – see aitab ennetada hilisemaid pingeid ja kindlustab usaldust.

Uurimisprobleemist ühise arusaama kujundamine ja eesmärkide seadmine tähendab, et probleem ei ole enne uuringu algust valmiskujul määratletud, vaid see kujuneb koostöös. Uurija võib küll tulla esialgse ideega, aga peab olema valmis seda ümber mõtestama osalejate kogemuste ja prioriteetide põhjal. Selleks sobivad

• arutelud väikestes rühmades,
• loovmeetodid (nt joonistamine, kaardistamine, lugude jutustamine),
• kogemuste jagamise ringid.

Oluline on, et uurimisküsimus oleks osalejatele tähenduslik ja lähtuks nende tegelikest vajadustest, mitte ainult uurija teaduslikust huvist. Osalus-tegevusuuringu uurimisküsimused on üldiselt induktiivsed, mis tähendab, et need ei tulene eelnevast teooriast või uuringutest, vaid lasevad tähendustel ja mustritel esile kerkida osalejate kogemuste ja kogutud andmete pinnalt. Uurimisküsimuste sõnastamisel kasutatakse sageli selliseid termineid nagu koosloome, koostöö, osalemine, võimestamine, emantsipeerimine ja edendamine (Leavy, 2022).

Eesmärkidest lähtub ka uuringu disain, milles võib rakendada erinevaid meetodeid ja andmeallikaid, nagu vestlused, vaatlused, päevikud, olemasolevad tekstid ja statistika jne. Oluline on kaasuurijate osalus meetodite valikul ja uuringuprotsessi kujundamisel.

Osalus-tegevusuuring tugineb sotsiaalse õigluse põhimõtetele. Küsimused, mida tuleks kaaluda uuringu plaani koostamisel, on järgmised (Leavy, 2022).

• Milline on vajadus selle probleemi lahendamiseks?
• Millist ebavõrdsuse ja/või tõrjutuse valdkonda projekt käsitleb?
• Kelle hääled, vaatenurgad ja vajadused kujundavad uurimisprojekti?
• Milline on selle probleemi uurimise sotsiaalne, kultuuriline ja/või poliitiline väärtus?
• Millised on uuringu tegelikud väljundid? Kellele võivad need kasulikud olla?

Andmekogumine

Osalus-tegevusuuringus kasutatakse mitmesuguseid andmekogumismeetodeid, kuid alati järgitakse põhiprintsiipe: probleemikeskne lähenemine, koostöö, kultuuritundlikkus, sotsiaalne tegevus ja õiglus, usaldus ja suhete hoidmine, mitmekesisus, paindlikkus ja innovatsioon (Leavy, 2022).

Meetodite valik ei ole piiratud. Tavapärasemad on siiski kvalitatiivsed meetodid, mis sobivad paremini uuringu üldiste printsiipidega (nt osalev, tsükliline, muutusele suunatud) ning kus on lihtsam uuringus osalejatele anda aktiivne roll. Selleks valmistatakse uuringus osalejad ette näiteks intervjueerijate või vaatlejatena, et nad saaksid ise uuringuandmeid koguda.

Osalus-tegevusuuringus võib kasutada traditsioonilisi avatud küsimustega intervjuumeetodeid, mis võimaldavad inimestel oma vaatenurki ja kogemusi avada. Samas on võimalik rakendada ka erinevaid loovmeetodeid, nagu rühmaarutelud, rollimängud, päevikupidamine või fotohääl (photo voice). Fotohääl on näiteks meetod, kus osalejad jäädvustavad teatud perioodi jooksul fotosid oma eluolust, kogemustest või probleemidest, mida nad oluliseks peavad. Seejärel arutletakse koos fotode üle, et mõista nende tähendust ja anda osalejatele võimalus oma perspektiiv kuuldavaks teha.

Osalus-tegevusuuringus tehtavates intervjuudes püütakse hoiduda hierarhiliselt küsimuste esitamisest, vaid püütakse anda osalejatele võimalus ise tõstatada neile olulisi teemasid ning vestlust aktiivselt suunata.

Osalus-tegevusuuringus on uurijal oluline pidada päevikut, kuhu teha sarnaselt etnograafilise lähenemisega märkmeid uuringu protsessist ning eneseanalüüsist. Päeviku pidamine aitab uurijal olla refleksiivne oma rolli suhtes ning märgata uuringu käigus olulisi aspekte. Uurija märkmed ja päevikud võivad moodustada olulise osa andmestikust.

Vaimse tervise raskustega inimeste autonoomia uuringuprotsessis (Kadi Kass ja Dagmar Narusson) Osalejate autonoomia suurendamiseks pakkusime neile valiku loovmeetoditest, mille abil andmeid koguda, näiteks  päevikukirjutamine, fotohääl, joonistamine või kollaaži tegemine. Otsustusõiguse andmisel usaldasime kaasuurijate suutlikkust valida enda jaoks parim lähenemine: „Saad ise valida, mis kõige rohkem meeldib või sobib.“ Avatud küsimustele nagu „Kuidas sulle meeldiks meie uuringusse panustada?“ vastates sai inimene oma sõnadega väljendada eelistusi ja huvisid ning sealt edasi arutledes tulid kaasuurija jaoks esile võimalused ja valikud. Selgitasime, et kui kaasuurijad nõustuvad pidama päevikut või salvestama fotohääle abil oma kokkupuuteid naabruskonnas, siis „annab see teadusele väärtuslikku sissevaadet teie maailma“. See, et ei olnud üht etteantud viisi uuringusse panustamiseks, võimaldas osalejatel kogeda omanikutunnet ja toimevõimekust. Teisalt näitas see, et uurimus saab sellise lähenemisega palju rikkalikumad ja sisulisemad väljundid, sest kaasuurijad väljendasid end lõpuks väga mitmekesistel viisidel. Neile pakkus rahuldust võimalus esile tuua oma häält ja arvamust – „Lõpuks keegi küsib ja tunneb huvi!“. Samuti said nad näidata oma loomingulist poolt, mis näitas selgelt, et valikuvabaduse usaldamine kaasuurijatele avas uusi võimalusi ning suurendas nii nende vastutuse võtmist kui ka heaolu.

Andmeanalüüs

Osalus-tegevusuuringus andmeid interpreteeritakse, mis tähendab, et osalejad tõlgendavad ise nii oma kogemusi, kogutud materjali kui ka uurija tõlgendusi.

Andmeanalüüsis kasutakse tavaliselt kvalitatiivse sisuanalüüsi tööriistu, nagu kodeerimine ja kategooriate loomine. Osalejaid saab analüüsiprotsessi kaasata mitmel viisil. Ühe võimalusena teeb uurija esmase kodeerimise ise ning arutab seejärel tulemused osalejatega läbi, kohandades koode ja kategooriaid vastavalt nende tagasisidele. Kui osalejad on valmis panustama, võivad nad analüüsida kogutud materjali iseseisvalt kas süsteemse kodeerimise abil või tuues materjalist välja nende jaoks olulised teemad.

Tulemuste esitamine, muutuste loomine

Osalus-tegevusuuringu lõppfaasis keskendutakse tulemuste esitamisele, tegevuste kavandamisele ja elluviimisele koostöös osalejatega. Tulemused esitatakse uuringu teemaga seotud inimestele nende jaoks arusaadaval ja ligipääsetaval viisil, kasutades erinevaid vorme (aruanded, töötoad, visuaalsed esitlused, lavastuslikud (audio)salvestused jne). Tulemused arutatakse nendega läbi ning tagasiside ja ettepanekud võetakse arvesse.

Muutuste loomisel aitab uurija osalejatel leida praktilisi lahendusi ja koostada realistlikke tegevusplaane, tehes koostööd sidusrühmadega. Muutuste elluviimise etapis jälgitakse ja kohandatakse tegevusi vastavalt vajadusele. Kuna osalus-tegevusuuring on tsükliline, reflekteeritakse protsessi käigus tehtut ning vajadusel muudetakse lähenemisviise.

Uurija ülesanne on toetada osalejaid, tagada muutuste jätkusuutlikkus ning aidata kogukonnal arendada lahendusi, mis jäävad kestma ka pärast uuringu ametlikku lõppu. Lisaks otsestele uuringuga seotud ja praktilistele tulemustele on oluline väljund ka osalejate võimestamine.

Et osalus-tegevusuuringu protsess ei ole standardselt ette antud ning sõltub teemast ja eesmärgist, siis on uurijatel orientiirina mõistlik järgida põhiküsimusi, mis tuleks enne uuringu alustamist (ja ka uuringu käigus) läbi mõelda. Vaata ka Cornishi ja kolleegide (2023a) pakutud 35 abiküsimust.

Osalus-tegevusuuringud aitavad esile tuua neid hääli ja kogemusi, mis tavaliselt jäävad avalikus arutelus tagaplaanile – näiteks inimeste omi, kes on mingil põhjusel ühiskonnas marginaliseeritud või vähem kuuldavad. Sellise uuringu eesmärk ei ole ainult teadmiste kogumine, vaid ka osalejate jaoks positiivsete muutuste loomine. See tähendab, et uurides inimeste arvamusi ja praktikaid ning kaasates neid aktiivselt uuringu protsessi, saab luua muutusi, mis on osalejatele päriselt kasulikud. Kemmis jt (2014) rõhutavad, et ainult osalus-tegevusuuring loob eeldused, mille kaudu on võimalik praktikat tõeliselt mõista ja arendada. See võimaldab

• mõista ja arendada praktikaid „seestpoolt“: uuritavat tegevust vaadeldakse osalejate enda vaatenurgast, võttes arvesse nende kogemusi, harjumusi ja kultuurilist tausta;
• luua ühine arusaam: praktikas osalejad saavad jagada oma tõlgendusi ja mõisteid, et ühiselt arutleda ja mõista, mida nad teevad ja miks;
• arendada koostööd ja osalust: osalejad mitte ainult ei räägi kaasa, vaid tegutsevad koos, et praktikaid arendada;
• luua praktikakogukondi: uuringu käigus kujunevad suhtlusvõrgustikud ja koostöösuhted, mille kaudu praktika toimib – olgu see igapäevane koostöö või professionaalne võrgustik;
• toetada kohanemist ja muutust: uuring aitab osalejatel toime tulla nende praktikate probleemsete külgedega, näiteks
  • mõistetamatus – kui praktika tundub osalejatele segane, vastuoluline või piirab nende eneseväljendust;
  • jätkusuutmatus – kui praktika pole toimiv, kulutab liigselt ressursse või takistab arengut;
  • ebaõiglus – kui praktika teenib vaid teatud huve ja kahjustab teisi, piirates osalejate õigust oma elu ja tegevuse üle otsustada.

Osalus-tegevusuuring aitab kaasa ühiskonna demokratiseerimisele (Gergen, 2003), arendab solidaarsust, võimestab ja vabastab ühiskonna nõrgematesse gruppidesse kuuluvaid inimesi, aidates kaasa uurimismetoodika täiustamisele ja suunates uurijaid olema enesekriitilisemad ning arvestama paremini eri gruppide perspektiivide ja ekspertsusega. Osalus-tegevusuuring uurimismeetodina aitab luua uut senisest tundlikumat teaduslikku teadmust eri inimeste ja kogukondade sotsiaalse elu kohta.

Kui tavapäraselt peetakse uurimiseetika keskseks põhimõtteks seda, et uuritavaid ei tohi kahjustada, siis osalus-tegevusuuring astub sellest sammu edasi. Kuna selle uurimisviisi olemus on seotud olukordade reaalse parandamise ja osalejate heaolu suurendamisega, peetakse pelgalt kahjustamisest hoidumist ebapiisavaks. Osalus-tegevusuuringu puhul rõhutatakse, et eetiline uuring peaks hõlmama ka aktiivset panustamist olukorra parandamisse.

Osalus-tegevusuuring nõuab uurimiseetika põhjalikku läbimõtlemist ja avatud enesekriitilist refleksiooni. Väga oluline on järgida uuringueetika üldisi põhimõtteid, nagu informeeritud nõusoleku küsimine, konfidentsiaalsuse tagamine või tagasiside andmine. [Vt ka uuringueetika ja andmekaitse peatükkid SAMMus]

Osalus-tegevusuuring läheb eetiliste põhimõtete rakendamisel siiski veel kaugemale. Erilist tähelepanu tuleb pöörata osalejate ja uurijate võimusuhetele, märgata erinevatest teadmistest ja kogemustest tulenevaid barjääre ning töötada teadlikult nende ületamise nimel.

Osalus-tegevusuuringuga kaasnevad mitmed eetilised dilemmad. Üks neist on vastutuse jagamine uurija ning teiste uuringus osalejate ja kaasuurijate vahel. Teadlane-uurija peab tagama uuringu teadusliku kvaliteedi, ent samal ajal arvestama osalejate autonoomia ja valikutega, mis võib nõuda lisaarutelusid ja kokkulepete tegemist.

Osalus-tegevusuuring toob esile ka vajaduse traditsioonilised eetikanormid ümber mõtestada. Kui klassikalises uurimistöös tähendab osalejate kaitsmine nende isikuandmete anonüümsuse ja konfidentsiaalsuse tagamist, siis osalusuuringus, kus osalejad võivad olla mitte ainult kaasuurijad, vaid ka kaasautorid, võib konfidentsiaalsuse nõue osutuda hoopis ebaõiglaseks. Kaasautoritel peab olema võimalus soovi korral esineda oma nime all ja saada tunnustust oma panuse eest.

Kogukonnapõhise osalusuuringu eetilised põhimõtted, mida võiks rakendada ka osalus-tegevusuuringus, on sõnastatud näiteks järgmiselt (Centre for Social Justice and Community Action and NCCPE, vt Banks jt 2019).

I. Vastastikune lugupidamine

• Uuringus osalejad lepivad ühiselt kokku, mida vastastikune lugupidamine uuringus tähendab.
• Osalejad on valmis teisi kuulama ja inimeste erinevaid vaateid, kogemusi ja teadmisi aktsepteerima, tunnistades nende väärtust uurimuse jaoks.

II. Võrdsus ja kaasamine

Erineva tausta ja identiteediga inimesi julgustatakse ja neile luuakse võimalused uurimust juhtida ja kujundada ning selles osaleda, sealhulgas:

• otsides aktiivselt võimalusi, et haarata kaasa inimesi, kelle häält ignoreeritakse;
• vastustades diskrimineerivaid ja rõhuvaid hoiakuid ja käitumist;
• tagades informatsiooni, kohtumiskohtade ja aruteluvormide ligipääsetavuse kõigile.

III. Demokraatlik osalemine

Kõigile osalejatele tuleb luua võimalused tähendusrikkaks panustamiseks otsuste tegemisse ja uurimisprotsessi teistesse aspektidesse, arvestades nende oskusi, huve ja vajadusi.

• Uurimuses osalejate erinevat staatust ja võimu teadvustatakse ja selle üle arutletakse eesmärgiga saavutada võrdsemalt jagatud võim.
• Suheldakse kõigile arusaadavas keeles, sh korraldatakse tõlge, kui seda on vaja.
• Kasutatakse osalemist võimaldavaid uurimismeetodeid, mis loovad, jagavad ja arendavad erinevaid oskusi ja ekspertsust.

IV. Aktiivne õppimine

Uurimisprotsessi tuleb käsitleda vastastikuse õppimise võimalusena, mille käigus

• luuakse ruumi ja aega reflekteerimiseks nii individuaalselt kui ka ühiselt;
• pakutakse kõigile osalejatele võimalust õppida üksteiselt ja jagada oma taipamisi laiema auditooriumiga;
• jagatakse vastutust uurimistulemuste tõlgendamise ja nende rakendamise eest.

V. Muutuse saavutamine

Uuring peaks looma positiivseid muutusi inimeste ja kogukondade jaoks, sealhulgas

• algatatakse arutelusid positiivse muutuse üle, olgu see seotud keskkonna jätkusuutlikkuse, inimeste vajaduste või vaimse heaoluga. Tuleb olla avatud võimalusele, et muutuse täpne olemus ei pruugi olla ette määratud;
• väärtustatakse mitte ainult uurimistulemusi, vaid ka õppimisprotsessi ning osalejatele kasulikke tulemusi;
• positiivne muutus seatakse eesmärgiks igal uurimuse etapil.

VI. Kollektiivsed tegevused

Muutuste saavutamiseks peavad üksikisikud ja grupid tegutsema koos.

• Määratletakse partnerite erinevatest vajadustest tulenevad ühised ja üksteist täiendavad eesmärgid.
• Töötatakse välja jagatud visioon, mis edendab teadmiste ja võimu võrdsemat jaotumist ning toetab sotsiaalset õiglust.
• Teadvustatakse ja leitakse viise, kuidas töötada vastuoluliste huvide ja õigustega gruppide vahel.

VII. Isiklik väärikus

Osalejad

• käituvad ausalt ja läbipaistvalt;
• järgivad kogukonnapõhise osalusuuringu eetilisi põhimõtteid;
• esitavad uurimistulemused korrektselt ja ausalt;
• on avatud väljakutsetele, muutustele ja konfliktidega töötamisele.

Elulootöö metoodika piloteerimine Eesti asendushoolduses (näide Judit Strömpli osalus-tegevusuuringust)   Osalus-tegevusuuring sobis hästi seni piisava tähelepanuta jäänud teemade käsitlemiseks Eesti asendushoolduses, sest võimaldas koos laste ja hooldajatega katsetada ning hinnata võtteid, mis toetavad laste identiteeti ja toovad esile nende isiklikke kogemusi. Idee testida osalus-tegevusuuringus just elulootöö metoodikat tekkis 2020. aastal MTÜ Oma Pere seminaridel. Ingrid Sindi (2021) oli juba oma doktoritöös asunud uurima asendushoolduse praktikat ning viise laste identiteedi toetamiseks. Elulootöö metoodika (Rose, 2012, 2017) sobis nende eesmärkide jaoks hästi, kuna selles keskendutakse lapse mineviku mõtestamisele ja enesehinnangu tõstmisele. Eesti asenduskodudes pööratakse tähelepanu küll laste materiaalsete ja hariduslike vajaduste rahuldamisele, kuid ei suudeta toetada nende identiteedi sihipärast arendamist. Paljud asendushooldusel olevad lapsed ei tea oma päritolu ega minevikusündmusi, või kui teavad, siis puudub võimalus nende üle arutada. Levinud on arvamus, et aeg ravib kõik haavad  ja vanu haavu ei maksa lahti kiskuda. Sellest lähtuvalt on laste minevik reeglina tabuteema. Minevikuteemade vältimine võib aga suurendada trauma mõju. Elulootöö aitab tundlikult käsitleda ja mõtestada lapse minevikku, pakkudes mängulisi ja toetavaid tegevusi. See vabastab lapse süütundest ning võimaldab tal suunata pilgu tulevikku. Metoodika piloteerimiseks alustati 2020. aastal koostööd asenduskodude ja hooldusperedega ning korraldati veebiseminare. Laste ja hooldajatega kohtuti regulaarselt, et testida tegevusi, mis keskendusid lapse enesehinnangu ja narratiivsete oskuste arendamisele. Lisaks koostati „Elulooraamat“, mis aitab lapsel tegeleda oma mineviku, oleviku ja tuleviku teemadega. Elulootöö tegevuste testimises osalesid lapsed ja hooldajad kaasuurijatena, kellega koos planeerisime, viisime läbi ning hindasime igat metoodikas pakutud tegevust. Kohtumiste tulemused näitasid, et laste eneseväljendusoskused paranesid ning hooldajad hindasid metoodika pakutud tuge. Piloteerimisega loodi alused elulootöö metoodika süstemaatiliseks kasutamiseks Eesti asendushoolduses. Osalus-tegevusuuringu esimeses etapis planeerisime metoodika testimist koos MTÜ Oma Pere liikmetega; sellele järgnes testimise esimene etapp, mille käigus toimusid kohtumised laste ja hooldajatega. Osalejad reflekteerisid ja hindasid tegevust regulaarselt ning planeerisid järgmist etappi. Uuringu järgmisel etapil koostasime elulooraamatu ning lõime koolituskava elulooraamatu ja elulootöö metoodika kasutajatele. Kolmandal etapil piloteerisime koolituskava, st viisime läbi koolituse asenduskodude töötajate, hooldusperede ja lastekaitsetöötajate hulgas, hindasime selle efektiivsust ning arendasime koolituskava edasi, et pakkuda seda laiemale huviliste ringile. Terve protsess kestis kolm aastat. Metoodika rakendamiseks on vaja seadusandlikke muudatusi ning järjepidevat koostööd. Protsess jätkub, et elulootöö saaks osaks Eesti asendushoolduse süsteemist. Loe lähemalt siit.

Liikuma Kutsuv Kool kui tegevusuuring (näide Marko Uibu läbiviidud tegevusuuringust)   Liikuma Kutsuva Kooli programm, mis 2025. aastaks on tegutsenud üheksa aastat ning jõudnud 212 kooli, sündis Tartu Ülikooli liikumislabori teadlaste murest laste ja noorte väheneva liikumisaktiivsuse pärast. Teadusuuringud jõudsid järjepidevalt tulemuseni, et laste liikumisaktiivsuse näitajad on väga madalad ning olukord halveneb üha. Samas ei olnud Eestisse sobivaid ning enda tõhusust tõestanud programme või sekkumisi kuskilt võtta. Muutuste tegemiseks vajalikud ekspertteadmised olid aga inimestel, kes seni ei olnud aktiivselt koostööd teinud. Programmi põhimõtted ja esialgne ülesehitus töötati välja transdistsiplinaarses koostöös, kus osalesid tervise- ja sporditeadlased, sotsiaalteadlased ja hariduseksperdid. Programmi alustati kümne pilootkooliga, mille esindajatega koos mõeldi välja lahendusi ning jälgiti nende rakendamist. TÜ arendustiim tegi regulaarselt eri tüüpi uuringuid (vaatlused, kohtumised-töötoad, kvantitatiivsed küsitlused, liikumisaktiivsuse mõõtmised jne) ning analüüsis olemasolevaid andmeid, et leida koolidele sobivaimad sekkumised ning võimalused nende elluviimiseks. Samuti tõid teadlased programmi olemasoleva teadusliku teadmise eri sekkumiste tõhususest, mida oli rakendatud ja uuritud väljaspool Eestit. Eri osapooled, sh programmi rakendajad koolides panustasid programmi põhielementide arendamisse, lahenduste leidmisse ning nende tutvustamisse. Kohe sai selgeks, et koolid ning nende võimalused ja piirangud on väga erinevad, mistõttu kõigile sobivat ühetaolist sekkumist ei saa luua. Tegevusuuringus oli teadlaste ülesanne kõige paremini toimivaid praktikaid koguda, analüüsida ning edasi jagada. Programmi rakendamisel koolides on välja joonistunud tõhusaimad lahendused, nagu aastaringne õuevahetund või järjestikuse istumise katkestamiseks ainetunnis õpetajatele oskuste ja toe pakkumine. Üheksa aastat kestnud tegevusuuring on võimaldanud leida programmi jaoks sobiva disaini ja raamistiku, mis toetab koolide autonoomiat ning tegevuste kestlikkust. Programmi disainist ja üldpõhimõtetest loe Mooses jt (2021) ja Liikuma Kutsuva Kooli kodulehelt.

Uuringuprotsessis osaluse tagamine Ukraina põgenike uuringu näitel (näide Praxise uuringust)   Mõttekoda Praxis viis läbi osalus-tegevusuuringu Ukraina põgenike eluolu tundmaõppimiseks. Praxise töötajad määratlesid uurimuse eesmärgi ja esialgsed uurimisküsimused, mida kasutati Ukraina sõjapõgenike seas levitatavas uuringukutsungis. Kuna eesmärk oli pakkuda põgenikele osalust mitte ainult uurimissubjektina, vaid ka aktiivsete kaastöötajatena, otsiti uurimusse juhtiv kaasuurija. See pidi olema inimene, kes kas on ise sõjapõgenik või on tihedas kontaktis sõjapõgenike kogukonnaga, valdab ukraina keelt ning kellel on samas ka kogemus intervjuude läbiviimise, koosloomemeetodite ja sotsiaalteadusliku uurimistöö alal. Kui leiti sobiv uurija, siis tema aitas edasi otsida uuringusse ka teised osalejad. Kõigile uuringus osalejatele anti kaasuurija roll, mis tähendas, et nad osalesid juba uurimuse planeerimisel. Eesmärk oli sõnastada lõplikud uurimisküsimused viisil, mis aitaks tõepoolest avada Ukraina sõjapõgenike jaoks kõige olulisemaid teemasid elust Eestis. Selleks kasutati erinevaid koosloome meetodeid. Lisaks uurimisküsimuste koostamisele osalesid põgenikud ka andmete kogumisel ja analüüsimisel. Nad viisid läbi intervjuusid üksteisega, kusjuures intervjuude struktuur ja küsimused lepiti enne ühiselt kokku. Andmestik koosnes osalejate tehtud intervjuudest, aga ka arutelude ja koosloome töötubade märkmetest. Andmeid analüüsisid samuti kaasuurijad. Analüüsiprotsessi toetamiseks töötati ühiselt välja põhimõtted, mille alusel analüüs toimus. Kaasuurijad lugesid esmalt andmeid iseseisvalt, seejärel arutasid väikestes rühmades, mida nad materjalidest märkasid, ning lõpuks arutleti suuremates rühmades. Sellisel viisil kujunesid välja olulised koodid, mis hiljem grupeeriti kategooriatesse. Uuringu tulemuste põhjal koostati ettepanekud poliitikakujundajatele.   Vaata uurimuse raportit (Popkova jt, 2024).

Arnull, E. ja ; Kanjilal, M, (2024). Reflecting on community development research: how peer researchers influence and shape community action projects. Community Development Journal Vol 59 No 1 2024 pplk. 12–29.

Banks, S.arah, Hart, A.ngie, Pahl, K.ate jaand Ward, P.aul (2019). Co-producing research: A community development approach. teoses Rmt-s Sarah Banks, Angie Hart, Kate Pahl and Paul Ward (toim). Co-Producing Research: A community development approach, 1-18. Policy Press

Bonney, R., Ballard, H., Jordan, R., et al.jt (2009). Public Participation in Scientific Research: Defining the Field and Assessing Its Potential for Informal Science Education. Center for Advancement of Informal Science Education (CAISE).

Bradbury, H. (2015). The SAGE Handbook of Action Research. London: SAGE Publications.

Chambers, R. (2017). Can We Know Better? Reflections for Development. Rugby: Practical Action Publishing.

Chevalier, J. M., & ja Buckles, D. J. (2019). Participatory Action Research. Theory and Methods for Engaged Inquiry. 2^nd ed. London & New York, Routledge.

Cornish, F., Breton, N., Moreno-Tabarez, U., Delgado, J., Rua, M., de-Graft Aikins, A., & ja Hodgetts, D. (2023a). Participatory Action Research. Primer, https://www.nature.com/articles/s43586-023-00214-1.

Cornish, F., Peltzer, S., & Campbell, C. (2023b). Reflections on reflexivity in participatory action research. Action Research Journal. DOI: 10.1177/14767503221102245.

Gergen, K. J. (2003). Action research and the orders of democracy. Action Research, 1(1): 39-56, 034204[1476-7503(200307)1:1

Kemmis, S., & ja McTaggart, R. (2000). Participatory Action Research. In Rmt-s Denzin, N. & Lincoln, Y. (EdsToim.), Handbook of Qualitative Research (2nd ed., pp.lk 567-–605). London: SAGE Publications.

Kemmis, S., McTaggart, R., & ja Nixon, R. (2014). The Action Research Plananer. Doing Critical Participatory Action Reseach. Springer.

Key, Kent K. D., Furr-Holden, DebraD., Lewis, E. YvonneY., Cunningham, Rebecca R., Zimmerman, Marc M. A., Johnson-Lawrence, VickiV. ja, Selig, Suzanne S. (2019). The Continuum of Community Engagement in Research: A Roadmap for Understanding and Assessing Progress. Progress in Community Health Partnerships: Research, Education, and Action, 13(4), 427-–434 DOI: https://doi.org/10.1353/cpr.2019.0064 

Leavy, P. (2022). Research design: Quantitative, qualitative, mixed methods, arts-based, and community-based participatory research approaches. New York, Guilford publications.

McIntyre, A. (2008). Participatory Action Research. Los Angeles: SAGE Publications.

Popkova, K., Kendrali, E., Lobanova, K., Karpenkova, K., Olkhovska, M., Tiora, V., & ja Rakytska, I. (2024). The barriers to a fulfilling life in Estonia for Ukrainian women displaced by Russian-Ukrainian war: Insights from a feminist participatory action research study. Tallinn, Estonia: Praxis Think Tank.

Rose, R. (2012). Life Story Therapy with Traumatized Children. A model for Practice. London and Philadelphia: Jessica Kingsley Publishers.

Rose, R. (toim) (2017). Innovative Therapeutic Life Story Work. Developing Trauma-informed Practice for Working with Children, Adolescents and Young Adults. London and Philadelphia: Jessica Kingsley Publisher.

Sindi, Ingrid (2021). Discursive Practices of Child Institutional Substitute Care. Experience from an Ethnographic Research in SOS Children`s Village Estonia (Laste institutsionaalse asendushoolduse diskursiivsed praktikad: etnograafial põhinev uuringukogemus SOS Eesti Lastekülas), Tallinna Ülikool

Strömpl, J. (2006). Tegevusuuringu kasutamisest sotsiaaltöö uurimises. Sotsiaaltöö, 5:45-48.