Eksperiment

Uurija loob või valib teatud olukorra, mille põhitunnuseid ta suudab kirjeldada, viib tegevusse oletatava põhjuse (sõltumatu muutuja) ning registreerib selle tegevusse astumise tagajärjed vaadeldavates, sõltuvates muutujates ning nende vastavuse või mittevastavuse hüpoteesidele. Teisi võimalikke mõjutegureid püütakse hoida konstantsetena, kontrollitavate muutujatena.

Tulemuste usaldusväärsus tugineb kahele eeldusele.

• Uurija peab suutma tõestada, et tulemuseni viis just nimelt uuritav tegur ja mitte mõni teine (sisemine valiidsus).
• Uurija peab tõestama, et põhjuslik seos kahe nähtuse vahel on teatud tingimustes seaduspärane, et saadud tulemusi võib üle kanda teistele, mitte-eksperimentaalsetele olukordadele (väline valiidsus).

Hüpoteesi eksperimentaalne tõestamine tugineb loogilistele skeemidele, mille 1843 esitas inglise filosoof John Stuart Mill.

Neljast Milli loogilisest skeemist kasutatakse sotsiaalteadustes sagedasti ainsa erinevuse meetodit.

Sõltumatu muutuja D muutumist (tugevnemist, nõrgenemist) või puudumist võib pidada sõltuva muutuja N muutumise või puudumise põhjuseks.

Eksperiment eeldab uuritava nähtuse põhilisi elemente ja omadusi ning nendevahelisi seoseid kajastava mudeli (plokkskeemi) väljatöötamist, samuti selle mudeli reaalse toimimise registreerimist erinevates olukordades.

Sotsiaalse reaalsuse suure keerukuse ning tõlgendusliku ja intersubjektiivse iseloomu tõttu on püsivate tunnetuslike mudelite loomine, nagu ka eksperimendi sisemise ja välise valiidsuse saavutamine, võimalik vaid osaliselt.

Suurema sisemise valiidsuse tagavad laboratoorsed eksperimendid, mille puhul tavaliselt võrreldakse sündmuste arengut kahes grupis, mis on oma koosseisult, seisundilt ja mõjuteguritelt võrdsed.

Erinevus on vaid selles, et eksperimentaalgrupis on tegevusse viidud sõltumatu muutuja ja kontrollgrupis mitte. Hüpoteesi kohaselt peaks eksperimentaalgrupis ilmnema kontrollitav põhjuslik seos, sõltumatu muutuja toime peaks viima teatud tagajärgedeni. Kontrollgrupis selle teguri toime puudub, seega ei tohiks olla ka eksperimentaalgrupis ilmnenud tagajärgi.

Tagajärgede registreerimine tähendab nii sõltuva muutuja kui ka kontrollitavate muutujate fikseerimist enne eksperimendi algust ja pärast seda. Selleks tehakse eksperimendi käigus enamasti mitmesuguseid küsitlusi ja vaatlusi.  

Laboratoorse eksperimendi nõrkuseks on vähene väline valiidsus – ilmnenud seosed ei pruugi reaalsuses avalduda. Osavõtjad, muutujad ja olukorrad peavad olema esinduslikud, representatiivsed uuritava nähtuse ja protsessi suhtes, võimaldama usaldusväärselt esile tuua teatava põhjusliku seose, mis seaduspärasusena kehtib ka teistes analoogilistes olukordades. Selle saavutamine on väga keeruline – olukorrad, osavõtjad ja nende hetkeseisund (hetkel aktuaalsed arusaamad ja hinnangud, emotsioonid ja eelistused) erinevad alati mõnel määral.

Loomulik eksperiment tagab suurema välise valiidsuse, kuid väga raske on saavutada sisemist valiidsust, katsealuste koosseisu, olukordade ja mõjutegurite võrdsust kõige muu poolest peale sõltumatu muutuja.

Eksperimenti on sageli kasutatud tekstide vastuvõtu ja mõju uurimisel, läänemaades eriti aktiivselt 1940.–1950. aastatel, seda eeskätt veenda püüdvate teadete (propaganda) mõjutegurite uurimisel. Alates 1990ndatest on eksperimenti taas aktiivselt kasutama hakatud tänu arengule uurimismetoodikas, mis võimaldab täpselt fikseerida teabe vastuvõtu psühhofüüsilist külge (psühhofüüsilisi korrelaate) – silma liikumist, vererõhku, südame tegevust jms – ning seostada seda vastuvõetavate teadete sisu ja vormi tunnustega (lühiülevaadet silmakaameraga tehtud uuringutest vt näiteks Kurvits 2010: 52–54).

Enamasti on kasutusel olnud laboratoorne eksperiment. Sõja ajal tegi USA Armee Uurimiskeskus (mille teenistuses oli mitmeid hilisemaid maailmakuulsaid psühholooge ja sotsiolooge) ka mitu loomulikku eksperimenti.

Seejuures suudetakse n-ö täieliku eksperimendiga hõlmata vaid lühiajalist individuaalset mõju ning sedagi vaid osaliselt, piiratud ulatuses ja ilma välist valiidsust saavutamata. Eksperimendi loogilist skeemi saab aga kasutada ka sotsiaalse mõju uurimisel, teadlikult piirdudes osalise, vähem järjekindla eksperimendiga.

Laialdaselt tuntuks on saanud aastatel 1940–1960 tehtud eksperimendid nn Yale’i koolkonnalt, mille juht oli Carl Hovland. Põhiliselt laboratoorsetele eksperimentidele tuginedes püüti selgitada järgmiste tegurite tähtsust veenda püüdvate teadete vastuvõtus (vt lähemalt näiteks Lauristin ja Vihalemm 1977: 60–62):

• allika staatus mõjutegurina
• ühepoolne või kahepoolne argumenteerimine
• poolt- ja vastuargumentide järjekord
• sõnaselged või varjatud järeldused
• ohu ja hirmu tekitamine mõjutegurina
• isiksuse individuaalpsühholoogilised iseärasused mõjutegurina.

Ülo Vooglaiu juhtimisel toimunud laiaulatuslik ja kompleksne ajalehe Edasi lugejaskonna, sisu ja selle vastuvõtu, samuti toimetuse uurimine aastatel 1965–1976 sisaldas mh nii loomulikke kui ka laboratoorseid eksperimente ajalehetekstide vastuvõtu ja mõju kohta. Loomulike eksperimentide puhul aastatel 1965–1966 oli vaatluse all massiteabe valikuline mõjuda laskmine, vastuvõtt ja meeldejätmine, samuti massiteabe kaheastmeline levik ja mõju (vt Vooglaid 1972).

Ajalehe Edasi uuringute kompleksi kuulusid ka Peeter Vihalemma 1972. a korraldatud laboratoorsed eksperimendid, mis keskendusid sisu psühholoogilisele lähedusele ja vormi ebatavalisusele hoiakute aktualiseerijana ajalehetekstide vastuvõtul (vt Vihalemm 1976). Neidsamu mõjutegureid, samuti raadiouudiste keelelist kohmakust või ladusust mõjutegurina käsitleti mõnes hilisemas ajakirjandusüliõpilaste diplomitöös aastatest 1976–1982.

Pärast kolmekümneaastast vaheaega oli massiteabe vastuvõtu eksperimentaalne uurimine uuesti päevakorral Mihkel Tamme bakalaureusetöös 2013. a, mis keskendus teksti vastuvõtule paberlehest, veebist ja nutitelefonist (Tamm 2013, 2014). Kuna puudusid selged hüpoteesid mõjutegurite kohta, on uuringut nimetatud katseks, mitte eksperimendiks. Kuna aga uuring andis huvipakkuvaid tulemusi ja selle ülesehitus on heas kooskõlas eksperimendi üldise loogikaga, on allpool toodud sellest lühiülevaade. See annab hea ettekujutuse eksperimentaalse uurimistöö võimalustest ja võiks julgustada neid võimalusi kasutama nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoritööde tegemisel.

Cook, T. D.; Campbell, D. T. 1979. Quasi-experimentation: Design and analysis for field settings. Chicago: Rand Mcnally.

Elmes, D. G.; Kantowitz, B. H.; Roediger, H. L. 2013. Psühholoogia uurimismeetodid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kurvits, R. 2010. Eesti ajalehtede välimus 1806–2005. Dissertationes de mediis et communicationibus Universitatis Tartuensis 10. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Lauristin, M.; Vihalemm, P. 1977. Massikommunikatsiooni teooria. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Tamm, M. 2013. Uudiste lugemine paberlehest, veebiväljaandest ja nutitelefonidest. Bakalaureusetöö TÜ meedia ja kommunikatsiooni instituudis. Kättesaadav internetis aadressil http://hdl.handle.net/10062/32224.

Tamm, M. 2014. Uudiste lugemine paberlehest, veebiväljaandest ja nutitelefonist. – I. Ude, P. Vihalemm (toim), Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamat 2013. Tartu: EAAS, lk-d 38–43.

Vihalemm, P. 1976. Hoiakud ajaleheteksti vastuvõtul. – J. Peegel (toim), Fakt, sõna, pilt IX. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk-d 3–33.

Vooglaid, Ü. 1972. Metodõ, ispolzovannõje pri issledovanii auditorii gazetõ „Edasi“ i dejatelnosti redaktsii. – Ü. Vooglaid (toim), Trudõ po sotsiologii II. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk-d 5–101.

Babbie, E. 2008. The Basics of Social Research. 4th edition. Belmont, CA: Thomson Wadsworth (eeskätt 8. ptk „Experiments“).

Elmes, D. G.; Kantowitz, B. H.; Roediger, H. L. 2013. Psühholoogia uurimismeetodid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus (eeskätt 7. ptk „Eksperimendi alused“).

Võime eeldada, et nutitelefonide kui ühe uue võimaliku uudiste lugemise meediumi tähtsus on kasvamas.

Küsimus on, kuidas inimesed nutitelefonist uudiseid lugedes käituvad. Kuidas mõjutavad telefoni tehnilised eripärad uudiste lugemist? Kas eri meediumidel on uudiste lugemise mõttes vahet? Kas mõnest meediumist lugedes jääb rohkem meelde ja teisest vähem?

Bakalaureusetöö käigu ja tulemuste käsitlemist tuleb alustada minu seminaritööst, milles uurisin, kas erinevatest keskkondadest lugedes teevad lugejad erinevaid valikuid ning millest see tuleneb.

Seminaritöös korraldasin katse, milles osalenutel palusin lugeda konkreetse päeva (6. detsember 2012) artikleid Postimehe paberlehest, veebilehelt ning nutirakendusest. Katse veebilehelt lugenute ning nutirakendusest lugenute rühmadega toimus hommikul kell 8.40, sest päeva varasematel tundidel kattuvad veebis avaldatud uudised paberlehes samal päeval ilmunuga kõige enam. Päeva jooksul kattuvus oluliselt väheneb, sest veebilehel täiendatakse uudisvoogu pidevalt. Nutirakenduses oli lugejatel võimalik lugeda samu uudiseid, mis veebilehel, kuid nutirakenduses on uudised järjestatud üksnes ilmumise aja järgi, nende tähtsust ei ole arvesse võetud, nagu seda suurel määral tehakse veebiväljaannetes.

Paberlehte lugenute uudistevalik kattus veebilehte lugenute valikuga 11% ulatuses. Nutirakendusest sai lugeda samasuguseid uudiseid kui veebileheküljelt. Seega sai seminaritöö tulemustest täheldada, et kuigi kõik katsealused lugesid sama Postimehe numbrit, oli uudistevalik eri meediumide puhul vägagi erinev, ületades erinevuse paber- ja veebiväljaande sisus.

Seminaritöö katse tulemusena sai võrrelda, kui põhjalikult ühest või teisest meediumist uudiseid loeti.

Paberlehest loeti kokku keskmiselt 40 uudist, mis moodustas 53% kõikidest paberlehes pakutud uudistest. 28% ulatuses lugesid katses osalenud inimesed paberlehest samu artikleid. Keskmist artikli lugemiseks kulunud aega katsest ei selgunud.

Veebiväljaandest loeti kokku keskmiselt 42 uudist, mis moodustas 19% kõikidest veebiväljaandes kell 8.40 avaldatud uudistest. 26% ulatuses lugesid katses osalenud inimesed veebiväljaandest samu artikleid. Keskmiselt loeti üht artiklit 55 sekundit.

Nutiseadmest loeti kokku keskmiselt 30 uudist. 47% ulatuses lugesid katses osalenud inimesed nutitelefonist samu artikleid. Keskmiselt loeti üht artiklit 41 sekundit.

Selgus, et eri keskkondadest Postimeest lugedes teevad lugejad tõepoolest erinevaid valikuid. Saadud tulemustest sai järeldada, et nutitelefonidest loetakse uudiseid pealiskaudsemalt. Seda näitas nii loetud uudiste arv, uudise lugemisele pühendatud aeg kui ka intervjuudest ilmnenud tendentsid.

Kuigi seminaritöö käigus läbiviidud katsest selgus, et nutiseadmetest uudiste lugemisele pühendatav aeg on peaaegu viiendiku võrra lühem kui veebist lugedes, olen arvamusel, et nutitelefonist uudiste lugemisel on ka külgi, mille poolest võib selle kaudu uudiste lugemine olla veebi või paberlehega võrreldes ehk isegi efektiivsem. Nimelt ei ole nutitelefonist uudiseid lugedes artiklite ümber ega keskel reklaame. Samamoodi ei jää lugeja vaatevälja teisi artikleid, nagu seda võib juhtuda paberlehest uudiseid lugedes. Nutitelefonist uudiste lugemise heaks küljeks on see, et kui lugeja artikli juba avab, siis saab ta täielikult keskenduda ainult ühele tekstile, segavad faktorid tema vaatevälja ei ulatu.

Selleks et teada saada, kas kasutatav keskkond on uudise lugemise kvaliteeti mõjutanud, korraldasin bakalaureusetöö tarvis uue katse.

Katse käik ja katsematerjal

Katse toimus 10. aprillil 2013. Katses osales 18 inimest, kes jagati kolme kuueliikmelisse rühma. Rühmad jagunesid paberlehe rühmaks, veebilehe rühmaks ning nutitelefoni rühmaks. Kõik rühmad lugesid täpselt samu tekste.

Kõik katses osalenud olid Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi esimese ning teise kursuse tudengid. Katses osalejateks valisin just selle grupi inimesi, sest neil on kõrgendatud meediahuvi ning samasugused baasteadmised. Teadmiste ning hoiakute poolest homogeenne valik oli oluline, et saada paremini võrreldavaid tulemusi. Lisaks oli mul kõige lihtsam koguda katse jaoks piisavalt suur valim just kodusest ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudist.

Katses osalenud isikud jagunesid kolme rühma, pidades silmas tasakaaluprintsiipi, mille kohaselt pidanuks igas rühmas olema katses osalevate esimese ning teise kursuse tudengite vaheline tasakaal. Samuti oli oluline ka iga rühma sooline tasakaal. Nutitelefonist uudiseid lugeva rühma puhul tuli silmas pidada, et suuremal osal sellesse rühma määratud tudengitel oleks olemas isiklik nutitelefon.

Tekstidena kasutasin Postimees.ee-s avaldatud artikleid, mis olid ilmunud rohkem kui üks kuu enne katset. Nõnda pikk ajavahe oli oluline, sest isegi kui mõni katses osalenu oli artikleid varem lugenud, siis ei pruukinud tal kõik enam väga täpselt meeles olla.

Et muuta katses osalenute jaoks tekstide lugemine võimalikult reaalse elu situatsiooniga sarnaseks, otsustasin luua paberlehe, veebilehe ning nutilehe, mis sarnanesid võimalikult palju reaalsete paber-, veebi- ja nutilehtedega.  Kujuteldava paberlehe, veebilehe ning nutilehe loomine oli oluline, et katsematerjal oleks kõigi jaoks ühesugune.

Loodud paberleht, mis kandis nime Keravälk, koostati peamisi ajalehe sisu ja vormi printsiipe järgides. Neljaleheküljelise ajalehe esiküljel asusid tähelepanuväärsemate ja paeluvamate lugude lühitutvustused, mis võinuks lehte lugema ärgitada.

Esikülje põhiuudis kandis pealkirja „Vaba ajakirjandus kadunud?“, mis eeldatavasti pidanuks ärgitama katses osalenud ajakirjandustudengeid artiklit lugema, sest see puudutas otseselt nende eriala. Ülejäänud kolm uudist, mis esikülje allreas olid esile toodud, olid spordiuudis „Kanepi naaseb mänguväljakutele“, välisuudis „Euroopa ootab uut liidrit, Van Rompuy pakib pillid kokku“ ja meelelahutusuudis „Urmas Kruuse värvikas elu“.

Paberlehe Keravälk teine ja kolmas lehekülg olid paariskülg. Lähtudes Eesti ajalehtede ülesehitusest, olid ka paberlehe Keravälk teisel leheküljel Eesti uudised. Kodumaiste uudiste valikus oli artikkel tol hetkel sisepoliitiliselt kõrgendatud tähelepanu all olnud Politsei- ja Piirivalveameti kohta ning artikkel, mis puudutas rõivakaubandusettevõtte Baltika majandustulemusi. Kolmandal lehjeküljel olid välisuudised. Katses osalenutel oli võimalus lugeda esilehel põhiuudisena esitletud artiklit „Briti poliitikud leppisid kokku uutes ajakirjandusreeglites“. Ülejäänud kaks artiklit olid „Hiina süüdistab USAd regulaarsetes küberrünnakutes“ ja „Van Rompuy lahkub tuleval aastal poliitikast“. Paariskülg nägi välja selline – teine lehekülg on vasakpoolne pilt ning kolmas lehekülg on parempoolne.

Viimasele leheküljele paigutasin meelelahutusuudised. Oluline on märkida, et arvestasin meelelahutuse sisse ka spordiuudised, millele on tavaliselt ajalehtedes pühendatud terve paariskülg. Spordiuudisena oli katses osalenutel võimalik lugeda esiküljel presenteeritud artiklit „Kanepi naaseb tuleval nädalal turniirikarusellile“. Meelelahutusuudiste seas oli ka teine esiküljel esile toodud uudis „Urmas Kruusel endise brüneti asemele kaasaks blondiin“. Ülejäänud kaks uudist olid „Potililled kolivad kevadel peenrasse“ ja „Bulgaaria vahetas juba valitud eurolaulu välja“.

Veebileht Keravälk sisaldas täpselt samu artikleid ja fotosid ning oli kujundatud võimalikult sarnaselt Eesti online-uudistekülgedega. Võtsin eeskuju Postimees.ee elementidest. Et veebileht näeks välja võimalikult sarnane Eestis populaarsete online-uudiskülgedega, sättisin katse tarvis loodud veebiküljele ka reklaambännerid. Reklaamide seadmine ääreribale ning lehekülje alläärde pidanuks hajutama lugejate tähelepanu, samamoodi nagu reklaamid võivad mõjuda ka iga päev veebist uudiseid lugedes.

Nutitelefonidele loodud veebilehes olid samuti täpselt samad artiklid ja fotod, kuid selle disainis ei järgitud Postimehe nutirakenduse disainipoolt. Pigem sarnanes see Postimehe alla kuuluva meelelahutuskülje Elu24.ee nutiseadmetele kujundatud disainiga.

Katse tulemustest

Pärast kõigi artiklite läbilugemist tuli katsealustel vastata küsimustikule, milles nad iga artikli puhul märkisid kõigepealt, kui põhjalikult nad seda lugesid (vastusevariandid: põhjalikult, osaliselt, vaatasin üle, praktiliselt ei lugenud), seejärel vastasid kahele faktiküsimusele, mis seondusid artikli sisuga. Mõned küsimustest olid etteantud vastusevariantidega.

Lugemiskvaliteedi erinevust katses osalenud rühmade vahel kontrollisin mitmel erineval meetodil.

Esimene meetod arvestas seda, kui palju katsealustele uudistest meelde jäi ning kui põhjalikult nad uudiseid lugesid. Kõigi uudiste lugemise keskmist põhjalikkust on edaspidi nimetatud lugemisindeksiks.

Kui katses osalenu märkis, et ta luges uudiseid põhjalikult, oli see indeksi väärtuse arvutamiseks kolme punkti vääriline, osaline lugemine andis kaks punkti, põgus ülevaatamine ühe punkti ning mittelugemine null punkti. Lisaks sellele arvutasin kokku iga katses osalenud isiku õiged vastused küsimustikule (õigesti meeldejäänud faktid), seejärel leidsin  arvutasin ka kogu rühma keskmise tulemuse.

See meetod andis järgmised tulemused:
paberlehte lugenud rühm – keskmine lugemisindeks 2,63 ning keskmine õigete vastuste arv 11,6;
veebilehte lugenud rühm – keskmine lugemisindeks 2,4 ning keskmine õigete vastuste arv 11,4;
nutilehte lugenud rühm – keskmine lugemisindeks 2,53 ning keskmine õigete vastuste arv 9,8.

Nagu näha, loeti kõige põhjalikumalt paberlehte, kõige rohkem jäeti selles rühmas ka fakte meelde, rühma keskmine õigete vastuste arv oli 11,6. Kuid võrreldes paberlehega oli keskmine õigete vastuste arv peaaegu sama kõrge ka veebist uudiseid lugenud rühma puhul – 11,4. Erinevus keskmiste vahel ei olnud statistiliselt oluline. Seevastu nutitelefonist uudiseid lugenute puhul oli meeldejätmise näitaja (9,8) oluliselt madalam nii paberlehte kui ka veebiväljaannet lugenute keskmisest. Nutirühma puhul oli huvitav ka see, et kuigi lugemisindeksi järgi loeti nutitelefonist uudiseid veidi põhjalikumalt kui veebilehest, oli meeldejätmine kehvem.

Katse tulemuste arvutamiseks oli ka teine meetod, mis arvestas üldise lugemiskvaliteedi arvutamisel lugemisindeksi ning õigete ja valede vastuste seotust.

Selle meetodi puhul tuli kõigepealt arvestada, kuidas on katses osalenud isik märkinud, kui põhjalikult ta konkreetset artiklit luges. Põhjalikult lugemine oli väärt kolm punkti, osaliselt lugemine kaks punkti, artikli põgus ülevaatamine oli väärt ühe punkti ning mittelugemine null punkti. Neid punkte seostatasin õigete ja valede vastustega. Kui katses osalenu märkis, et ta luges konkreetset artiklit põhjalikult ehk kolme punkti vääriliselt, siis seda artiklit puudutavate küsimuste eest sai ta õigesti vastates kolm punkti ning valesti vastates miinus kolm punkti. Kui ta märkis, et ta luges artiklit osaliselt, siis olid õiged ja valed vastused väärt vastavalt kaks ja miinus kaks punkti. Artikli põgus ülevaatamine andis õigesti vastates ühe punkti ning valesti vastates miinus ühe punkti. Mittelugemine oli väärt null punkti.

Sellise arvutusmeetodi järgi sain järgmised tulemused. Välja on toodud kogu rühma üldine tulemus ning ühe rühmas olnud osaleja keskmine punktide arv:
paberlehte lugenud rühm – 110 punkti, keskmine 22;
veebilehte lugenud rühm – 88 punkti, keskmine 17,6;
nutilehte lugenud rühm – 51 punkti, keskmine 10,2.

Arvutusmeetodite abil saadud tulemustest võime teha mõningad üsna kõnekad järeldused ja kokkuvõtted.

Paberlehest uudiseid lugenutel jäi teiste võrreldavate rühmadega loetud tekstidest kõige enam fakte meelde. Erinevatel meetoditel arvutades selgusid paberlehest uudiseid lugenud rühma kohta järgmised tulemused:
esimene meetod – 11,6 punkti ehk 73% maksimumist
teine meetod – 22 punkti ehk 46% maksimumist

Veebilehest uudiseid lugenutel oli uudiste lugemise efektiivsus sarnane paberlehest uudiseid lugenutega. Erinevatel meetoditel arvutades selgusid veebilehest uudiseid lugenud rühma kohta järgmised tulemused:
esimene meetod – 11,4 punkti ehk 71% maksimumist;
teine meetod – 17,6 punkti ehk 37% maksimumist.

Nutitelefonidest uudiseid lugenutel jäi võrreldes teiste rühmadega loetud tekstidest meelde kõige vähem fakte. Erinevatel meetoditel arvutades selgusid nutitelefonist uudiseid lugenud rühma kohta järgmised tulemused:
esimene meetod – 9,8 punkti ehk 61% maksimumist;
teine meetod – 10,2 punkti ehk 21% maksimumist.

Keskendudes teisel meetodil tehtud arvutustele, võib teha mõned üldistused. Selgus, et kõige parema tulemuse saavutas paberlehest uudiseid lugenud katserühm, mis sai 22 punkti. Kõige parema rühma tulemuse tähistame 100%-ga. Veebist uudiste lugemise efektiivsus (meeldejäetud faktide arv) paberlehe suhtes oli 80% – see tähendab teise meetodi abil leitud katse tulemuste suhet parima tulemuse suhtes. Vastav lugemise efektiivsus nutitelefonist uudiste lugemise puhul oli 46%.

Katse tulemusi analüüsides võib tõdeda, et uudiste lugemise efektiivsus (faktide meeldejätmine) on tõepoolest seotud sellega, millisest meediumist lugeja uudiseid loeb. Veebilehelt uudiste lugemine on efektiivsuse poolest viiendiku võrra kehvem kui paberlehest lugedes. Kõige vähem jäi lugejatele meelde nutitelefonist uudiseid lugedes,  üle poole vähem kui paberlehest lugenule.