Vestlusanalüüs

Vestlusanalüüsi uurimismaterjaliks on audio- või audiovisuaalsed salvestised. Vestlusanalüütikud rõhutavad n-ö loomulikult toimuvate suhtlusepisoodide salvestiste kasutamist nt eksperimendipõhiste salvestiste ja uurijate intervjuude asemel, et teadlaste mõju uurimismaterjalile oleks võimalikult väike (Ten Have, 1986). Nii võib uurija materjaliks olla nt kahe sõbra vestlus, inimese kõne infotelefonile, vanema pöördumine õpetaja poole, ajakirjanduslik intervjuu.

Esimesed vestlusanalüüsiga tegelejad kasutasid uurimismaterjalina peamiselt audiosalvestisi, kuid tänu videosalvestustehnika arengule ja odavnemisele hakkasid teadlased 20. sajandi lõpus üha rohkem kasutama videokaameraid. Uurijad teevad ülitäpsed transkriptsioonid inimeste sõnalisest, prosoodilisest ja paralingvistilisest väljendusest vestluses (vt nt Jefferson, 1972; Sacks, 1992; Sacks, Schegloff ja Jefferson, 1974). Range vestlusanalüüsi mõistes on tähelepanu keskmes verbaalne väljendus, teisi inimese väljendusvõimalusi, nt kehaliigutusi ja asendeid, ei kirjeldata transkriptsioonis süsteemselt ja detailselt isegi siis, kui tegemist on audiovisuaalse materjaliga.

Ülikoolide uurimisrühmad koguvad salvestatud materjalid korpustesse. Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse õppetooli juures tegutseb suulise kõne uurimisrühm, mis tegeleb suulise kõne salvestamise, transkribeerimise ja uurimisega. Välismaistest näidetest võib tuua Max Plancki Psühholingvistika Instituudi (Max Planck Institute for Psycholinguistics) keelearhiivi, mille andmebaasis hoitakse audio- ja videosalvestisi üle maailma eri keeltes toimunud vestlustest.

Vestluses osalejate suhtlustegevuse ülesmärkimine toimub kõrvaga kuulamise (ja silmaga vaatamise) abil. Siinjuures lähtuvad uurijad põhimõttest, et transkribeerimine on tõlgendamise tulemus ega ole kunagi lõplik (Hennoste, 2013: 20).

Eestis on uurimismaterjalina kasutatud nt telefonivestluste salvestisi (Hennoste, Rääbis ja Laanesoo, 2013: 13). Telefonivestluste puhul inimesed tavaliselt üksteist ei näe ja nii transkribeeritakse üksnes sõnad, muud häälega tekitatud helid (nt ohkamine, köhimine, vilistamine) ning prosoodilised ja paralingvistilised väljendused. Transkriptsioonides näidatakse ka kõnepause, mida mõõdetakse millisekundites, ning vestluses osalejate üksteisele pealerääkimisi. Transkribeerimisel ei kasutata foneetilist märkimisviisi, vaid konkreetses kultuuris kasutusel olevat tähestikku ning transkriptsioonimärke, nt eriti pikalt öeldud hääliku või sosinal öeldud sõna tähistamiseks (vt allpool peatükki Transkriptsioonimärgid). Laialdaselt on levinud Jeffersoni (2004) transkriptsioonimärkide kasutamine. Eestis kasutatavate transkriptsioonimärkide mittetäielik loetelu on peatükis Transkriptsioonimärgid ja see põhineb Hennoste jt (2013) artiklil.

Hennoste jt (2013: 13) artiklis esitatud näites võib näha, kuidas rõhutatud sõnu tähistatakse graavisega (nt „ˋpalju“) ja aeglustatud kõnet märkide ˂ ja ˃ vahel (nt „˂ ee selline variant on ˃“). Täpsem loetelu transkriptsioonimärkidest on Transkriptsioonimärgid peatüki all.

H: [.hh ja:] ˋpalju nüd=see see ˋteine variant ehk siis
Helsingi=ja=ja=ja Stokholmi reis võiks ˋmaksta.
V: – ˃ ˂ ee selline variant on ˃ (.) mitu inimest muidu sooviks
ˋminna.
H: ee ˋkaks täiskasvanut.

(Hennoste jt, 2013: 12)

Transkribeerimise tõhustamiseks kasutatakse mõnikord ka tehnilisi vahendeid (vt „Tehnilised abivahendid transkribeerimiseks“ peatükki). Kuulamisel ebaselgeks jäänud üksuste esiletoomiseks kasutatakse spetsiaalseid märke (vt allpool peatükki Transkriptsioonimärgid).

Vestlusanalüütikud liigendavad suhtleja kõne üksusteks, mille piire märgivad intonatsioonimuutused. Selliseid üksusi tähistatakse inglise keeles sageli sõnaga turn-constructional unit (Hepburn ja Bolden, 2013: 61–62) ja eesti keeles sõnaga lausung (Hennoste, 2013: 19).

Videomaterjali analüüsil lisatakse audioreale veel üks rida, millel kirjeldatakse muid uurimistöö aspektist olulisi väljendusi (nt häälega tekitatud helisid või kehaliigutusi) ning muid täpsustavaid kommentaare osalejate tegevuse kohta. Hennoste (2008: 76) artiklis toodud näites on topeltsulgudes kirjeldatud, kuidas vestluses osaleja Ai kasutab pilku, täpsemaks tegevuseks on valgehallitusega juustu vaatamine:

(1) M: mhmh (0.5) {-} `loositakse ja siis veel `loositakse, ja kui `lõpuks
veel loositakse (.) `siis.
Ai: kas `see `pole siis `paber =või. ((Ai vaatab valgehallitusega
juustu))
Ar: ei ole (.) ming=hallitus on.

Hennoste (2008: 76)

Samas artiklis (Hennoste 2008: 76) on näide, kus topeltsulgudesse on märgitud naermistegevus:

(3) M: aa, kes teie olete.
J: [((naerab))]
M: [((naerab))]
T: [`produtsent] issand pole `näind=või.
J: [((naerab))]
T: iga `päev istun siin.=

(Hennoste 2008: 76)

Kui uurimistöö tulemused avaldatakse, siis esitatakse transkriptsioon mõnikord koos jooniste või fotodega suhtlusolukorrast (vt nt Goodwin, 1995). Fotod esitavad staatiliselt neid inimese väljendusvõimalusi, mis on nägemismeelega tajutavad (nt kehaliigutused ja asendid, riietus).

Transkriptsioon esitatakse koos taustinfoga, mis aitab mõista, millised aspektid võivad mõjutada vestluses osaleja suhtlustegevusi. Sellised aspektid võivad olla nt vestluses osalejate arv, sooline ja vanuseline kuuluvus, toimumiskoht. Taustakirjelduse näidet võib näha Tartu Ülikooli suulise kõne uurimisrühma kodulehel.

Siin on esitatud Tiit Hennoste, Andriela Rääbise ja Kirsi Laanesoo artiklis (2013: 28) toodud transkriptsioonimärkide nimekiri:

. langev intonatsioon, lausungi lõpp
? tõusev intonatsioon
, poollangev intonatsioon
(.) mikropaus: 0.2 sekundit või lühem
(0.8) mõõdetud paus sekundites
` graavis, rõhutatud sõna
– sõna poolelijäämine
: hääliku venitamine
.hh häälekas sissehingamine
.abak sissehingatult hääldatud sõna
= otsarääkimine
>…< kiirendatud lõik
<…> aeglustatud lõik
[ pealerääkimise algus
] pealerääkimise lõpp
{või} halvasti kuuldav lõik
{—} transkribeerimatu lõik
(( )) transkribeerija kommentaar
// vooruvahetus ühes reas esitatud näidetes
-> analüüsitav üksus näites

Rahvusvaheliselt on tuntud ka Gail Jeffersoni (2004) põhjalik nimekiri transkriptsioonimärkidest, millega saab tutvuda aadressil http://www.liso.ucsb.edu/liso_archives/Jefferson/Transcript.pdf. Uurijad modifitseerivad mõnikord Jeffersoni märgisüsteemi ja võtavad kasutusele teisi märke, kui selleks on vajadus.

Audio- ja audiovisuaalset materjali on transkribeeritud pikka aega kuulamise abil. 21. sajandil on kasutusele võetud ka tehnilisi abivahendeid. Hennoste (2013: 20) väidab, et „tavalisim on foneetikaprogrammi Praat kasutamine eelkõige pauside pikkuste mõõtmisel, aga ka nt häälikute venituste pikkuse ning pealerääkimiste ulatuse määramisel“.

Alleri jt (2014) artikkel tutvustab Tartu Ülikoolis arendatavat dialoogide pragmaatilise analüüsi tarkvara, mis võimaldab tuvastada ja märgendada dialoogiakte, suhtlusstrateegiaid ja dialoogide struktuuri (Aller jt, 2014: 32); artiklist leiab ka teisi viiteid tehniliste lahenduste kohta, mis võimaldavad transkribeerimist tõhusamaks muuta.

Max Plancki Psühholingvistika Instituudi (Max Planck Institute for Psycholinguistics) keelearhiiv (The Language Archive) pakub vabavarana programmi ELAN, mis võimaldab salvestatud suhtlustegevusi märgendada. Teadlased ja infotehnoloogia valdkonna esindajad tegelevad üha uute tehniliste vahendite arendamisega audiovisuaalsete materjalide märgendamiseks.

Vestlusanalüüs on induktiivne uurimismeetod – enne uurimistööd hüpoteesi ei püstitata. Uurija eesmärgiks on suhtlusnäidete mikroanalüüsi põhjal teha kindlaks mustrid ja normid, mida suhtluses osalejad sotsiaalsete tegevuste sooritamisel järgivad.

Vestlusanalüüsiga tegelejad leiavad, et suhtlus koosneb üksustest. Vestluse põhiüksust nimetatakse kõnevooruks (turn-taking), mis on ühe kõneleja pidev häälesolek (nt Hennoste, 2000). Lähtutakse põhimõttest, et vestlus on üles ehitatud sekventsidena (sequences): kõneleja arvestab vooru loomisel eelneva vooruga, annab tagasisidet vestluskaaslasele eelneva vooru mõistmise kohta ning kavandab oma vooru nii, et vestluskaaslane teeks teatud suhtlustegevusi, nt vastaks küsimusele (Rääbis, 2009: 11–12). Kui voorudevaheline seos on väga tugev, siis nimetatakse neid naaberpaarideks ehk naabruspaarideks (Schegloff ja Sacks, 1973: 295–296) (nt vastastikune hüvastijätt). Kui vestluskaaslase mõistmisel või eneseväljenduses tekib raskusi, siis algatatakse parandus (repair) – vestluskaaslase või eneseparandus (nt Hennoste, 2008; Jefferson, 1974; Schegloff, Jefferson ja Sacks, 1977; Strandson, 2007).

Vestlusanalüüsiga tegelejad kasutavad konteksti mõistet. Konteksti moodustavad tingimused, mis mõjutavad keelekasutust kommunikatiivses olukorras. Emanuel A. Schegloff (1992) leiab, et olemas on kahte tüüpi kontekste: väline kontekst (external context) on suhtluses osalejate sotsiaalsed suhted, suhtlusolukordade tüüp jms ning sisemise konteksti (internal context) loovad inimesed oma kõnega konkreetses suhtlusolukorras. Mõlemad kontekstid on pidevas muutumises inimeste suhtlustegevuse tõttu. Rääbis (2009: 12) leiab, et „(r)ange vestlusanalüütilise lähenemise järgi loovad vestluse konteksti (…) eelnevad voorud, muid tegureid (nt osalejate staatus, sugu, rollid) ei arvestata“.

Vestlusanalüüsiga tegelejad hoiduvad statistikast enne mikroanalüüsi tegemist. Statistilisi andmeid esitab uurija tavaliselt pigem oma järeldustele kaalu lisamiseks või uuritava materjali mahu esitamiseks (Schegloff, 1993). Tulemused esitatakse mitme sarnase suhtlusepisoodi võrdlusena või juhtumiuuringuna. Rääbis leiab, et vestlusanalüüs on aja jooksul muutunud järjest kvantitatiivsemaks, sest ilmunud on hulk uurimusi, mis ühendavad kvalitatiivse ja kvantitatiivse poole (Rääbis, 2009: 11).

Aller, S., Gerassimenko, O., Hennoste, T., Kasterpalu, R., Koit, M., Mihkels, K., Laanesoo, K. ja Rääbis, A. (2014). Dialoogide pragmaatilise analüüsi tarkvara. H. Metslang, M. Langemets ja M.-M. Sepper (toim), Eesti Rakenduslingvistika Ühingu Aastaraamat (lk 23-36), Eesti Rakenduslingvistika Ühing.

Goodwin, C. (1995). Co-Constructing Meaning in Conversations with an Aphasic Man. Research on Language and Social Interaction, 28(3), 233–260.  http://www.sscnet.ucla.edu/clic/cgoodwin/95co_aphasic.pdf  (kasutatud augustis 2014).

Ten Have, P. (1986). Methodological issues in conversation analysis. Kättesaadav internetist http://www.paultenhave.nl/mica.htm (kasutatud novembris 2014)

Hennoste, T. (2000). Sissejuhatus suulisesse eesti keelde VI. Lausung suulises kõnes 1. Akadeemia, 10, 2223–2254.

Hennoste, T. (2008). Sõnakatkestusega algavate lausesisese reformuleerimise tüübid eestikeelses vestluses. H. Metslang, R. Grünthal (toim), Lähivertailuja (lk 31-53), Helsinki: Suomalais-Ugrilaisen Seura, 18, 31–53.

Hennoste, T. (2013). Grammatiliste vormide seoseid suhtlustegevustega eestikeelses suulises vestluses. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Hennoste, T., Rääbis, A. ja Laanesoo, K. (2013). Küsimused eestikeelses infodialoogis II: küsimused ja tegevused. Keel ja Kirjandus, 1, 7–28.

Hepburn, A. ja Bolden, B. G. (2013). The conversation analytic approach to transcription. J. Sidnell and T. Stivers (toim), The Handbook of Conversation Analysis (lk 57-76), Oxford: Wiley and Blackwell.

Jefferson, G. (1972). Side sequences. D. Sudnow (toim), Studies in social interaction (lk 294-338), New York: Free Press.

Jefferson, G. (1974). Error correction as an interactional resource. Language in Society, 3, 181–199.

Jefferson, G. (2004). Glossary of transcript symbols with an Introduction. G. H. Lerner (toim), Conversation Analysis: Studies from the first generation (lk 13-23), Philadelphia: John

Benjamins. http://www.liso.ucsb.edu/liso_archives/Jefferson/Transcript.pdf (kasutatud oktoobris 2014)

Rääbis, A. (2009). Eesti telefonivestluste sissejuhatus: struktuur ja suhtlusfunktsioonid. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Sacks, H. (1992 {1964–1972}). Lectures on Conversation. G. Jefferson (toim),  Cambridge/Oxford: Blackwell.

Sacks, H., Schegloff, E. A. ja Jefferson, G. (1974). A simplest systematics for the organization of turn-taking for conversation. Language, 50, 696–735.

Schegloff, E. A. (1992). In Another Context. A. Duranti ja C. Goodwin (toim), Rethinking Context: Language as Interactive Phenomen (lk 191-228), Cambridge: Cambridge University Press.

Schegloff, E. A. (1993). Reflections on quantification in the study of conversation.

Schegloff, E. A., Jefferson, G. ja Sacks, H. (1977). The preference for selfcorrection in the organization of repair in conversation. Language, 53, 361–382.

Schegloff, E. A. ja Sacks, H. (1973). Opening up closings. Semiotica, 8, 289–327.

Strandson, K. (2007). Kuidas ja millal õpetaja ja õpilane teineteist parandavad? Keel ja Kirjandus, 9, 714–730.

Clayman, S. (2007). Questions in Broadcast Journalism. http://www.sscnet.ucla.edu/soc/faculty/clayman/Site/Publications_files/JOURNALISTIC%20QUESTIONING.pdf   (kasutatud augustis 2014)

Goodwin, C. (1995). Co-Constructing Meaning in Conversations with an Aphasic Man. Research on Language and Social Interaction, 28 (3), 233–260.  http://www.sscnet.ucla.edu/clic/cgoodwin/95co_aphasic.pdf  (kasutatud augustis 2014)

Hennoste, T., Gerassimenko, O., Kasterpalu, R., Koit, M., Rääbis, A. ja Strandson, K. (2009). Küsimused eestikeelses infodialoogis I. Küsimuste vorm. Keel ja Kirjandus, 5, 341–359.

Hennoste, T., Rääbis, A. ja Laanesoo, K. (2013). Küsimused eestikeelses infodialoogis II: küsimused ja tegevused. Keel ja Kirjandus, 1, 7–28.

Jefferson, G. (2004). Glossary of transcript symbols with an Introduction. G. H. Lerner (toim), Conversation Analysis: Studies from the first generation (lk 13-23), Philadelphia: John Benjamins. http://www.liso.ucsb.edu/liso_archives/Jefferson/Transcript.pdf (kasutatud oktoobris 2014)

Kasterpalu, R. ja Gerassimenko, O. (2006). Vestlusanalüüs. I. Tragel ja H. Õim (toim.). Teoreetiline keeleteadus Eestis II (lk 112-126), Tartu: Tartu Ülikool.

Laanesoo, K. (2012). Pööratud polaarsusega retoorilised küsimused argivestluses. Keel ja Kirjandus, 7, 499–517.

Laherand, M-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: Infotrükk.

Lerner, G. H. (1995). Turn design and the organization of participation in instructional activities. Discourse Processes, 19, 111–131.

Rääbis, A. (2009). Eesti telefonivestluste sissejuhatus: struktuur ja suhtlusfunktsioonid. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.