Küsitlusuuringud

Mai Beilmann
2020

Küsitlusuuringud on andmete kogumise viis, millega kogutakse eeskätt kvantifitseeritavaid (numbrilisele kujule teisendatavaid) andmeid, mida on võimalik statistiliselt analüüsida. Küsitluste peamine eesmärk on koguda võimalikult standardiseeritud infot suure hulga inimeste kohta. Küsitlusuuringuid kasutatakse, et koguda infot näiteks inimeste eluolu, tööelu, tarbimisharjumuste, (vaimse ja füüsilise) tervise, poliitiliste eelistuste, väärtushinnangute ja palju muu kohta.

Enne küsitlust tegema tormamist tasub endalt kindlasti küsida, kas küsitlus on soovitud andmete kogumiseks õige meetod. Küsitlus on hea vahend andmete kogumiseks, kui soovitakse koguda andmeid suhteliselt paljudelt inimestelt (minimaalselt sadakond) ning neilt soovitakse koguda andmeid, mida saab koguda standardiseeritult (kinniste küsimustega; vt peatükki küsimustiku koostamisest). Kui andmeid on plaanis koguda väikeselt hulgalt inimestelt või taotlus on neilt inimestelt küsida avatud küsimusi ja neil millestki oma sõnadega pikemalt rääkida lasta, siis ei ole küsitlus selleks optimaalseim meetod.

KÜSITLUSANDMETE PLUSSID

Küsitlusuuring võimaldab koguda standardiseeritud infot suurelt hulgalt inimestelt. Võib tekkida küsimus, miks standardiseeritud andmeid suure hulga inimeste kohta ei võeta kusagilt registritest, ilma et inimesed peaksid pikki küsimustikke täitma. Kui vajalik info on kusagilt registritest kättesaadav, siis tõepoolest ei tasugi küsitlusuuringut ette võtta. Tihtipeale aga lihtsalt ei leidu registrites mõnele uurimisküsimusele vastamiseks vajalikku infot või siis ei ole vajalik info registrist kättesaadav. Niisiis korraldatakse küsitlusi eelkõige seepärast, et väga paljusid asju inimeste käitumise ja elusituatsiooni kohta ei saa me teada ilma, et me seda neilt endilt küsiksime (Fowler 2012). Nii näiteks ei saa me registritest teada inimeste hinnanguid ja arvamusi, mida ongi võimalik välja selgitada ainult küsitlusuuringute abil.

Kuigi vastaja seisukohast võib küsimustike täitmine tunduda tüütu, on küsitlusandmetel teadlase või analüütiku jaoks mitmeid eeliseid teiste kvantitatiivsete andmete ees. Küsitlusuuringute peamine eelis kõikvõimalike registri- või isetekkeliste suurandmete ees tuleneb asjaolust, et need kogutakse just uurimiseesmärgil. Seega saavad uuringu läbiviijad enne andmekogumist läbi mõelda, milliseid andmeid nad oma uurimisküsimus(t)ele vastamiseks või hüpoteesi(de) kontrollimiseks vajavad ning koguda just selleks vajalikud andmed. Erinevalt näiteks suurandmetest on küsitlusandmete puhul tegemist nö rikaste andmestikega, mis võimaldavad analüüsida erinevate tunnuste vahelisi seoseid (Callegaro ja Yang 2018; Groves 2018).

ANDMEKOGUMISE PLAAN

Küsitlusuuring on andmekogumismeetod, mis eeldab, et andmekogujal on algusest peale väga selge ettekujutus sellest, milliseid andmeid tal on vaja. See tähendab seda, et andmete kogujal peaks juba küsitlusuuringut planeerima asudes olema formuleeritud konkreetsed uurimisküsimused, millele kogutavad andmed võimaldavad vastata. See on vajalik sellepärast, et küsitlusuuringut tehes tuleb läbi käia kindlad etapid. Kui uuringu esimestes etappides on tehtud vigu, siis uuringu edasistes etappides pole enam võimalik esimestes etappides tehtud valeotsuseid või eksimusi märkimisväärselt parandada.

Küsitlusuuringu planeerimine algab uurimiseesmärgi püstitamisest ning hüpoteesi(de) või uurimisküsimus(t)e sõnastamisest. Järgmisena on vaja määratleda inimeste kogum, keda see uurimisprobleem puudutab ehk kes on uuritav üldpopulatsioon. Seejärel tuleb otsustada, kas ja millist valimit kasutada ning millisel moel nende inimesteni jõuda. Siinkohal tuleb mõelda näiteks sellele, kas koguda andmeid telefoni-, veebi- või hoopis silmast-silma intervjuudega. Alles teades, keda ja kuidas on kavas küsitleda, saab asuda ankeeti koostama. Seejärel tuleb ankeeti testida ja parandada. Pärast kõiki neid ettevalmistustöid saab lõpuks asuda andmeid koguma.

Sedavõrd põhjalik ettevalmistus on ülimalt oluline seepärast, et küsitlusuuringu läbiviimisel võivad vead tekkida kõigis uuringuetappides alates üldpopulatsiooni määratlemisest ja küsimuste koostamisest ning kui nendes etappides on tehtud halbu otsuseid, võib hiljem juhtuda, et kogutud andmetega pole suurt midagi peale hakata.

Küsitlusuuringu korraldamise muudab keeruliseks eelkõige see, et selle korralikult tegemiseks tuleb tunda vähemalt kolme erinevat tüüpi meetodeid: valimi koostamise, küsimuste ja küsimustiku koostamise ning andmekogumise meetodeid (Fowler 2012). Tegelikult ei tee kahju ka andmeanalüüsi aluste tundmine, sest valimit ja küsimusi koostades tuleks mõelda juba ka sellele, mida nende andmetega hiljem peale hakatakse ehk kuidas neid analüüsitakse.

VALIMID

Ühiskonnauurijatele on tihtipeale vajalik, et andmed oleksid kogu rahvastiku (või mõne muu suurema inimgrupi) suhtes esinduslikud ning küsitlusuuringutes on sobivat valimit kasutades sellise esinduslikkuse saavutamine võimalik (Groves 2018). Selleks, et küsitlusuuringu tulemused oleksid hiljem laiendatavad laiemale inimgrupile kui ainult küsimustiku täitnud inimesed, kasutatakse küsitlusuuringutes erinevat tüüpi tõenäosuslikke valimeid (vt peatükki valimitest).

Küsitlusuuringutes kasutatakse ka mittetõenäosuslikke valimeid (nt mugavusvalim), kuid sellisel juhul tuleb arvestada, et küsitluse tulemused ei ole laiendatavad suuremale inimrühmale kui konkreetses uuringus osalenud inimesed.

ERINEVAD KÜSITLUSVIISID

Küsitlusi saab läbi viia ja inimestelt infot koguda erinevatel viisidel. Küsitlusuuringutes enim-kasutatavad küsitlusviisid on järgmised:

  • silmast-silma intervjuud – küsitleja läheb vastaja juurde ning esitab küsimused suuliselt; ankeedi (olgu arvutis või paberil) täidab enamasti küsitleja, kuid on võimalik ka selline variant, et osa küsimustikust lastakse vastajal täita iseseisvalt arvutis või eraldi paberküsimustikus (nt eriti tundlike küsimustega osa);
  • telefoniküsitlus – küsitleja helistab vastajale ning sisestab antud vastused arvutisse;  
  • paberil täidetav ankeet – vastajatele jagatakse paberil ankeedid, mille nad täidavad ja tagasi annavad (tüüpiline tagasisideküsitluste juures);
  • postiküsitlus – valimisse sattunud inimestele saadetakse ankeet postiga koju ning palutakse see juurde lisatud ümbrikus täidetuna tagasi saata;
  • veebiküsitlus – vastajatele saadetakse link (ja mõnikord ka personaalne parool), mis viib küsitluskeskkonda, kus vastaja saab küsimustikule vastata (vt peatükki veebiküsitlustest).  

Tihtipeale kasutatakse erinevate küsitlusviiside nimetamisel alljärgnevaid inglisekeelseid lühendeid:

  • CAPI (computer-assisted personal interviewing);
  • CATI (computer-assisted telephone interviewing);
  • CAWI (computer-assisted web interviewing);
  • PAPI (paper-assisted personal interviewing).

EETIKA

Uurimistöö eetikat puudutavad reeglid on küsitlusuuringute puhul suhteliselt kindlalt paigas. Küsitlusuuringus osalevatelt inimestelt tuleb alati küsida nõusolekut nende andmete kogumise, talletamise ja kasutamise kohta. Kogutud andmeid kasutatakse üksnes anonümiseeritud või pseudonümiseeritud kujul: see tähendab, et andmeid (ja nendel põhinevaid analüüse) kasutatakse ja avalikustatakse ainult sellisel kujul, et säiliks uuringus osalenute anonüümsus ja konfidentsiaalsus. Uuringus osalenute anonüümsus ja konfidentsiaalsus tuleb tagada ka juhul, kui avalikult kättesaadavaks ja kasutatavaks tehakse terve kogutud andmestik. Selle saavutamiseks võib olla vajalik andmete ümberkodeerimine ja/või puhastamine isikuid tuvastada võimaldavatest andmetest. Andmearhiividel, kus avalikult kättesaadavaid küsitlusuuringute andmestikke enamasti hoiustatakse, on protseduurid ja poliitikad kindlustamaks, et andmed tehakse kasutamiseks kättesaadavaks ja avaldatakse kujul, mis ei sea ohtu uuringus osalenute konfidentsiaalsust (Borgman 2016).

PSEUDOKÜSITLUSED (PSEUDO-POLLS)

Kuna väga erinevad organisatsioonid ja ühendused kasutavad suurt hulka küsitluslaadseid meetodeid suhteliselt odava võimalusena koguda infot ja kaasata inimesi, tasub üle rõhutada, et mitte iga katse inimestelt infot koguda ei kvalifitseeru küsitlusuuringuks. Taolisi küsitluslaadseid infokogumisi nimetatakse inglisekeelses kirjanduses nii pseudoküsitlusteks (pseudo-polls; vt Merkle 2008) kui võsa-uuringuteks (bush-polls; vt Kellner). Mõlemad nimetused viitavad sellele, et taoliste infokogumiste tulemustesse tuleks suhtuda kriitiliselt. Seda sellepärast, et andmekvaliteedi osas on selline tegevus tihtipeale äärmiselt problemaatiline ning sellisele tegevusele ei tohiks kindlasti viidata kui küsitlustele või küsitlusuuringutele (Merkle 2008).

Küsitlusuuringud järgivad valimi koostamisel kindlaid põhimõtteid, samas kui pseudoküsitlused, mis võivad küll näida küsitlusuuringutena, hõlmavad pahatihti mitteteaduslikke (ja seega ebausaldusväärseid) katseid koguda infot inimeste arvamuste ja käitumise kohta (Merkle 2008). Paraku võivad suurele osale publikust sellised küsitlused suure vastajata arvu tõttu näida isegi usaldusväärsemad kui teadusuuringud.

Kasutatud kirjandus

  • Borgman, C. L. (2016). Big data, little data, no data: Scholarship in the networked world. MIT press.
  • Callegaro, M., Yang, Y. (2018). The Role of Surveys in the Era of “Big Data”. D. L. Vannette ja J. A. Krosnick (Toim), The Palgrave Handbook of Survey Research (lk 175–192). Cham: Springer International Publishing.
  • Fowler, F. J. (2012). Survey Research Methods. Thousand Oaks: SAGE Publications.
  • Groves, R. M. (2018). Improving Information Quality and Availability Through Interactions Between Government and Academic, and Industry Survey Research Sectors. D. L. Vannette ja J. A. Krosnick (Toim), The Palgrave Handbook of Survey Research, (lk 627–634). Cham: Springer International Publishing.
  • Kellner, P. A Journalist’s Guide To Opinion Polls. (http://www.britishpollingcouncil.org/a-journalists-guide-to-opinion-polls/; vaadatud 16.10.2019).
  • Merkle, D. M. (2008). Pseudo-Polls. Lavrakas, P. J. (toim.), Encyclopedia of Survey Research Methods. Volume 2 [N–Z], (lk 633–634). Thousand Oaks: Sage.

 

Valminud Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse IT Akadeemia programmi toel.

IT Akadeemia

back forward